Uue aruande kohaselt tähendavad edusammud emakavälise katseklaasiviljastamise tehnoloogias seda, et varsti kasvab embrüote saamise tõenäosus praktiliselt sajaprotsendiliseks ning neid hakatakse kultiveerima spetsiaalsetes raaljuhtimisega asutustes, vahendab The Times.

Taolised läbimurded leevendavad lastesaamisega näiteks karjääri edendamise ettekäändel 30. eluaastate teise poole või 40. eluaastateni venitanud inimeste muresid.

Kuna emakaväline viljastamine hakkab andma paremaid tulemusi tippvormis tervisega noorte inimeste sugulisest läbikäimisest, kelle tõenäosus kord kuus loomulikul moel käima peale saada pole praegu suurem kui üks neljast, võivad nood vanemad inimesed hakata seda viljastamisviisi seksile eelistama.

Vanematel kui 35-aastastel inimeselt langeb loomuliku viljastumise tõenäosuse määr allapoole kümmet protsenti. Kaasaegsed viljakustehnikad tähendavad seda, et kõige parema tervisega paaride tõenäosus edukaks emakaväliseks viljastamiseks on juba 50:50, kuid ajakirjas Reproductive BioMedicine Online äsja avaldatud aruande autorid väidavad, et see on alles algus.

Nad juhivad tähelepanu tormilistele edusammudele kariloomade kunstliku paljundamise vallas, mis on kaasa toonud loomaloodete saamise peaaegu sajaprotsendilise edukuse, ning väidavad, et sama tehnoloogiat annaks edukalt inimestele kohandada.

„Me pole veel päris sealmaal, aga suund sellele on võetud,” ütleb aruande kaasautoreid John Yovich. „Inimese loomulik paljunemine on parimalgi juhul üsna ebatõhus protsess. Viie kuni kümne aasta pärast hakkavad 40. eluaastale lähenevad, last soovivad paarid pöörduma esmalt kunstviljastustööstuse poole.”

Austraalia loomaarst ja aruande juhtiv autor Gabor Vajta, kes tegi koostööd ekspertidega Euroopa inimpaljundamise ja embrüoloogia liidust, osutas, et kariloomadelt katseklaasiloodete saamise protsess on sada korda tõhusam looduslikust veisetootmisviisist.

Vajta väidab, et sellised tehnikad nagu sperma süstimine tsütoplasmasse — üheainsa seemneraku sisestamine otse munarakku — on juba edukuselt edestanud loodusliku viljastamise suhteliselt juhuslikku protsessi. Aruandes kinnitab ta, et seda meetodit saab kombineerida eraldise teadusliku uuringuga, mille eesmärk oleks töötada välja inimembrüote kultiveerimiseks sobivaim toitelahus.

Vajta leiab, et pole põhjust, miks ka inimeste kunstlik viljastamine ei peaks kujunema sada korda tõhusamaks traditsioonilistest lapsetegemisprotsessist.

Londoni viljatusspetsialist ja ajakirja Reproductive BioMedicine Online toimetaja Gedis Grudzinskas ütleb, et teda ei üllataks, kui emakaväline viljastamine osutukski ühel päeval palju efektiivsemaks looduslikust paljunemisest: "Ent ma kahtlen, kas selle töökindlust saab kunagi täielikult tagada.”