Laululind aitab mõista kõnelemise saladusi
Väiksed sebraamadiinid õpivad laulma samal põhimõttel, kui inimlapsed rääkima — jäljendades oma vanemaid. Seetõttu võib lind osutuda heaks mudeliks inimeste õppimise ja mälu uurimisel, vahendab Novaator Reutersi uudist.
“Laulu õppimine on hea mudel igasuguste õppimisprotsesside jaoks,” ütleb uurimuses osalenud Oxfordi ülikooli teadlane. „On võimalik teha katseid, et välja selgitada, millised muutused toimuvad ajurakkudes laulu õppimisel. Sebraamadiini genoom on tööriistaks, mis selliseid avastusi võimaldab.”
Ainult 14 grammi kaaluv Austraalia päritolu sebraamadiin on alles teine lind, kelle genoom on sekveneeritud. Esimeseks oli kana aastal 2004.
Sarnaselt inimlastele hakkavad ka isased amadiinipojad enne oma isade laulu korralikult selgeksõppimist häälitsema. Suureks kasvades õpetatakse laul edasi järgmisele põlvkonnale.
Kuna nende õppimine on lihtsasti etteennustatav ning paljud nende geenid esinevad ka inimestel, võivad sebraamadiinid aidata paremini mõista kõnehäireid põhjustavaid haigusi nagu autism, infarkt, kogelemine ja Parkinsoni tõbi. Seetõttu on sebraamadiini genoomil ainulaadne tähendus inimeste neuroteadustele, kirjutas Washingtoni ülikooli genoomikeskuse töörühm ajakirjas Nature.
Õppimisega seotud geneetiliste ja molekulaarsete tegurite tundmaõppimine ei saa siiski olema lihtne. Kui varem arvati, et sebraamadiini lauluga on seotud umbes sadakond geeni, siis tegelikult võib neid geene olla vähemalt 800. Paljud lindude laulmise õppimisel aktiveeruvad geenid ei käitu nagu tavalised geenid, mille pealt kodeeritakse valkusid, vaid kuuluvad hoopis varem „rämps-DNA-ks” peetud mittekodeeriva genoomiosa alla.
Sebraamadiini genoomi uurimine on järjekordseks tõendiks selle kohta, et need DNA-lõigud pole sugugi mõttetu rämps, vaid omavad olulisi bioloogilisi funktsioone.
