Kuula, kuidas kõlas juuraajastu ritsiklase laul!
Vaatamata miljonitele aastatele ei ole ritsiklaste paaritumiskombed eriliselt muutunud. Isased tekitasid ka toona emaste tähelepanu äratamiseks sirinat hõõrudes ühe tiiva väljaulatuvat veeni vastu teist tiiba. Soone pikkus ning tiibade teineteise vastu hõõrumise kiirus määrab tekitatava pulmahüüuna kasutatava heli lainepikkuse. Samuti sõltub tiiva väljaulatuva osa kujust ning struktuurist, kas tekitatav heli on ühesageduslik ehk puhas või on tegu müraga — korraga tekib mitmesageduslik heli, vahendavad ERRi teadusuudised.
Värskelt ilmunud uurimuses kirjeldatakse Hiinas juuraajastu ladestust leitud märkimisväärselt hästi säilinud 165 miljoni aasta vanust ritsiklase fossiili. Heli tekitamist võimaldavad tiivastruktuurid olid lausa nii hästi eristatavad, et leitud liik otsustati nimetada Archaboilus musicus’eks. Edasise analüüsi käigus jõuti järeldusele, et A. musicus suutis juba toona tekitada puhtaid helisid. Seni on arvatud, et ritsiklased omandasid selle võime 100 miljonit aastat hiljem. Järgmise sammuna üritasid teadlased täpselt välja selgitada, mis helisagedusel kõnealune ritsikas siristas.
Selleks viis töörühm pea 60 A. musicus’e sugulasliigi tekitava helisageduse vastavusse nende väljaulatuva tiiva-soone pikkusega. Leitud seose kohaselt tekitavad lühemad veenid ka vastavalt madalamat heli. Loodud mudeli paikapidavust kinnitati kahe ritsiklase sirina helisageduse ette ennustamisega, kelle puhul oli see juba teada. Viimaks rakendati mudelit avastatud liigi tekitava helisageduse määramiseks. Sirina toon oli suhteliselt madal jäädes 6,4 kHz piirimaile ning koosnes 16 millisekundi pikkustest helidest.
Vaatamata näilisele tagasihoidlikkusele kindlustas tooni puhtus, et hüüded kandusid kümnete meetrite kaugusele. Tooni madalus annab põhjust oletada, et sirinaserenaadid leidsid aset öö-tundidel, mil juuraajastu mets oli teiste putukate ja konnade tõttu äärmiselt kärarikas. Pimedus aitas eri liikidel päeval aktiivseid olevaid kiskjaid vältida. Kuigi fossiil aitab toonasest metsaelust parema pildi maalida, jäävad mõned küsimused lahendamata. Tänapäeval elavate ritsiklase poolt kasutatavad toonid on tunduvalt kõrgemad, kilgid on suutelised tekitama isegi ultrahelisid.
