Kui 21. sajand algas, arvasid Maa kliimat uurivad teadlased, et Gröönimaa ja Antarktika röögatusuured jäämütsid sulavad aeglaselt servadest ning et üldine globaalne kliimasoojenemine pole nendeni veel täie tõsidusega jõudnud.

Viimane, dokumenteeritud ajaloo kõige soojem kümnend, lükkas kliimamudeldajate oletused aga kolinal ümber.

Liustikud on sulanud arvatust väga palju kiiremini ning uurijad üritavad nüüd aru saada, miks see nii on.

Jää sulamise tempo tõus ei piirdu ainult Lõuna- ja Põhjapoolusega. Euroopa liustikud on praegu tõenäoliselt sisenemas oma viimastesse elukümnendeisse.

Kilimandžaaro ja teiste madalate laiuskraadide mägede kuulsad lumemütsid võivad täielikult kaduda. Arktika paks aastaringne merejää hajub kärmelt; on alust arvata, et peagi muutuvad Põhja-Jäämere suved jäävabaks.

Sellisel sulamisel on muidugi globaalsed tagajärjed. Merepinna kerkimine muudab üha rohkem linnu ja saari haavatavaks katastroofilistest üleujutustest, nagu too, mis 2005. aastal orkaaniga Katrina kaasnedes peaaegu hävitas New Orleansi.

Mäestikuliustikud üle maailma varustavad miljardeid inimesi mageveega. Ükskõik kust otsast vaadata, saab ilma jääta Maa olema eluks vähem kõlbulik planeet.