Kui suur on interneti ökoloogiline jalajälg?
Umbes sama suur kogus CO2 tekiks, kui kõik Suurbritannia elanikud (umbes 62 miljonit inimest) lendaks kaks korda aastas edasi-tagasi USA-sse. Kõigi tegevuste ökoloogilist jalajälge on väga raske ja vahel ka võimatu täpselt määrata, kuid interneti puhul on see veelgi keerulisem, vahendab Novaator The Guardiani uudist.
Põhjus ei peitu ainult tõsiasjas, et internetiga on ühendatud miljoneid, isegi miljardeid seadmeid, mis kuuluvad loendamatule hulgale firmadele ja inimestele.
Täpse hinnangu andmise muudab keeruliseks asjaolu, et isegi kui on teada nende seadmete täpne energiakulu, mis tegelikult pole teada, siis ikkagi on võimatu määrata kindlaks, kuidas see jaguneb internetiühenduses ja ilma ühenduseta töötamise vahel.
Ligikaudu on interneti ökoloogilist jalajälge siiski võimalik hinnata.
Alustada saab näiteks maailma datakeskustest. Need on hooned, maast-laeni täis servereid, mis sisaldavad veebilehti, andmebaase, võrgurakendusi ja allalaetavaid faile — kõik see teeb võimalikuks interneti selle tänapäevases mõttes.
Datakeskused on suured elektritarbijad, sest lisaks seadmetele kulub suur hulk elektrienergiat õhu konditsioneerimisele, et vältida seadmete ülekuumenemist.
Ühe maailma juhtiva infotehnoloogia uuringutega tegeleva firma Gartneri poolt läbi viidud uuring näitas, et datakeskuste osakaal moodustab juba praegu 25 protsenti kogu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori energiatarbimisest ning sellest tulenevast süsinikdioksiidi emissioonist ehk umbes pool protsenti maailmas emiteeritavast CO2 kogusest.
Gartneri arvutuste järgi on personaalarvutite ja monitoride energiavajadus veelgi suurem, moodustades 40 protsenti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori energiatarbimisest ning 0,8 protsenti maailma süsinikdioksiidi emissioonist.
Kui eeldada, et pool emiteeritavast süsinikdioksiidist tuleneb laua- ja sülearvutite internetikasutusest ning teine pool datakeskustest, mis andmeedastust võimaldavad, siis võib öelda, et üks protsent fossiilsete kütuste põletamise tekkivast CO2st on seotud internetiga.
Gartneri uuringu järgi võib info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osakaal interneti poolt ökoloogilisest jalajäljest kasvada 2030. aastaks 60 protsendini.
Eeldades, et nii juhtub ning selleks ajaks on globaalne süsinikdioksiidi emissioon kliima soojenemise hirmu tõttu vähenenud, siis on interneti osakaal selles märkimisväärselt suurem.
Loomulikult sõltub kõik sellest, mis lähima paarikümne aasta jooksul juhtub.
Ettevõtted on juba alustanud uuringuid tehnoloogiate osas, mis võimaldaks datakeskustes tekkinud soojust lähiümbruse hoonete kütmisel kasutada, mis omakorda võimaldaks vähendada üldist kütusekulu.
Taastuvenergiaga hästi varustatud Island on võtnud eesmärgiks saada maailma datakeskuste pealinnaks.
Interneti ökoloogiline jalajälg võib küll olla märkimisväärne, kuid teisalt on internet vajalik selleks, et CO2 emissiooni vähendada.
Ilma interneti andmeedastuseta ei oleks võimalik pidada näiteks videokonverentse, mis omakorda tähendaks suuremat hulka ärilende.
Seega ei mõjuta interneti ökoloogilist jalajälge mitte ainult selle tehnoloogilised edasiarendused, vaid sama olulist mõju avaldab ka see, kuidas me seda sihtotstarbeliselt kasutame.
