Islandi vulkaani massiivne tuhapilv ei kujuta endast midagi eriti katastroofilist. Probleemne on see vaid oma asukoha ja piirkonnas puhuvate tuulte tõttu, mis ajavad tuhka Atlandi ookeani ülestesse lennukoridoridesse ja Euroopa lennujaamade kohale, väidavad eksperdid.

Mujal kui vulkaani vahetus läheduses purse tõenäoliselt pikaajalisi kliima- või tervisekahjustusi ei tekita, kui välja pursatava materjali koguses just järsku muutust ei peaks tekkima.

Vulkaanipursked on Washingtoni ülikooli geoloogi Olivier Bachmanni sõnul sedavõrd komplitseeritud loodusnähtused, et peaaegu igaüks neist on ainulaadne. “Konkreetse purske käigus vallandunud tuha kogus või purske kestus on asjad, mida me ennustada ei oska,” ütleb ta Los Angeles Times’ile.

Keskmine vulkaanipurse vältab seitse nädalat, osutas Smithsoniani instituudi ülemaailmse vulkanismiprogrammi geoloog Rick Wunderman, kuid vahemik küündib 20 minutist 700 aastani.

“Vaid aeg näitab, kui suureks seekordne tuhapilv kujuneb,” ütles USA geoloogiauuringute keskuse vulkanoloog Bill Burton. Islandi pursked ei pruugi kesta kauem kui päev-paar, aga võivad jätkuda ka kuid või koguni aastaid. “Me alles kogume teavet ja püüame olukorrast aru saada,” märgib Burton.

Uurijad ei oska öelda, kui kaua võib tuhapilv veel lennuliiklust ohustada. Palju sõltub tuule suunast, ilmast ja võimalikest uutest pursetest lähikonnas.

Väga ulatuslik tuhapilv võib takistada päiksevalguse jõudmist Maale, mis võib kaasa tuua kuni ühekraadise globaalse jahenemise. Tõsisemaid probleeme põhjustab aga enamiku pursete vältel vallanduv vääveldioksiid, mis lisaks päiksekiirguse blokeerimisele võib rikkuda ka tervist.

Bachmanni sõnul on vääveldioksiid väga tülikas molekulike, mis tekitab happevihmasid ja kahjustab kopse otseselt.

Pinatubo vulkaani purse Filipiinidel 1992. aastal tõi kaasa ülemaailmse kliimajahenemise, kes kestis kauem kui aasta. 1738. aasta Laki vulkaani purse Islandil põhjustas Euroopas ebatavaliselt külma talve, paljud hukkusid.

“Enamasti ei mõjuta kliimat mitte tuhk, vaid vääveldioksiid,” ütleb Michigani tehnoloogiaülikooli vulkanoloog Simon Carn.

Eyjafjallajokulli vulkaan purskab liustiku all ja toodab seda sulatades suuri koguseid vett. Ehkki ümberkaudsetel aladel on see tinginud ränga üleujutuse, seob vesi endasse ka suure osa vääveldioksiidi ja muid purskes vallanduvaid ohtlikke gaase nagu kloor ja fluor.

“Viimased mõõtmised näitavad, et vääveldioksiidi kogused on väga väikesed, mistõttu pole karta märkimisväärset mõju kliimale,” ütleb Carn.

Üks potentsiaalne probleem teeb ekspertidele siiski muret. Kahele Eyjafjallajokulli kolmest purskest on järgnenud lähedalasuva Katla vulkaani pursked, mis võivad õhku paisata rohkem gaase ja tuhka. Mõned kardavad, et nii võib jälle juhtuda.

“See oleks tõesti murettekitavam,” nendib Carn, “kuid seos pole statistiliselt eriti märkimisväärne, kuna meil pole piisavalt proove.”