Kas 2012. aasta jääb inimkonnale viimaseks?
Maiade nn pikkarvestuse kalendri kohaselt lõppeb 2012. aasta 21. detsembril nn b’ak’tun — 144 000 päeva pikkune tsükkel, mis on alates maiade müütilisest loomisdaatumist kordunud tosin korda. See b’ak’tun, mis lõppeb 2012. aastal, on järjekorras kolmeteistkümnes ja oletatavasti ka 5200-aastase loomistsükli lõpp-punkt, vahendab Live Science.
Tolle lõppdaatumi tõttu on 21. detsembriga seostatud terve hulk ennustusi väidetavalt hulkuva planeedi põhjustatavast maailmalõpust maailmaajaloo uue korra alguseni. Ükski tunnustatud ajaloolane ega astronoom taolisi ennustusi aga tõsiselt ei võta.
Maiade kalendri dešifreerimine
Arheoloogid teavad, et tegelikult polnud need üldsegi maiad, kes 13. b’ak’tun’i lõpu maailmalõpuga sidusid. Mehhiko riikliku antropoloogia- ja ajalooinstituudi andmeil seostasid judeokristlikust kultuuriruumist pärit uurijad maiade kalendritsükleid maailmalõpuga endi juurdunud apokalüptiliste eelarvamuste tõttu.
“Paljud maailmalõpu-mütoloogiad on otseselt frantsiskaani misjonäride imporditud kristliku eshatoloogia tulemus,” rõhutas Kansase ülikooli maia-ajaloolane John Hoopes, viidates esimestele usukuulutajatele, kes Uude Maailma saabusid ja sealsete rahvastega kontakti astusid.
Maiadeuurijad pole päris ühel nõul selles, kuidas kunagised maiad ise kalendritsükli lõppu tõlgendada võisid, nentis Hoopes, ehkki suurem osa arvab, et nemad näinuks selles uut algust.
Astronoomilised anomaaliad
Paljud oletatavad 2012. aasta maailmalõpustsenaariumid hõlmavad astronoomilisi nähtuseid: hulkuvat planeeti, päikesetorme või planeetide joondumist. NASA teadlaste osutusel pole need ohud aga sugugi reaalsed.
Ühe teooria kohaselt põrkub Maaga 2012. aastal hulkuv taevakeha nimega “Planeet X” või “Nibiru”, mis meie koduplaneedi hävitab. Taolise hüpoteesi nõrgim koht on tõik, et Nibiru on väljamõeldis.
“Pole ühtegi tõendit mingisuguse Nibiru olemasolust,” rääkis NASA maalähedaste objektide programmi haldur Don Yeomans 8. detsembril California osariigis Pasadenas NASA reaktiivlaboratooriumis peetud avalikus loengus. Yeomans rõhutas, et teooriad, mille kohaselt Nibiru luurab meie Päikese taga, on arulagedad. “Midagi sellist oleksime märganud mitu aastat tagasi,” ütles ta.
Samamoodi, märkis Yeomans, ei toimu järgmise aasta 21. detsembril ei planeetide joondumist ega mingeid muid astronoomilisi anomaaliaid.
Meie tormiline Päike
Üks maailmalõputeooria, milles võib leiduda kübeke teaduslikku tõtt, viitab Päikesele. NASA kinnitab, et pärast aastatepikkust suhtelist rahu ja vaikust on Päikese pinna elektromagnetiline aktiivsus kasvama hakanud. Mõned kardavad, et Maa neelab endasse või hävitab muul moel tohutusuur päikeseprotuberants.
Aktiivsuse kasv on meie ematähe puhul aga täiesti tüüpiline, selgitas Colorado Boulderi ülikooli atmosfääri- ja kosmosefüüsika laboratooriumi juhataja Daniel Baker sel kuul toimunud Ameerika geofüüsikaliidu aastakoosolekul peetud kõnes.
“Päikese aktiivsuse perioodid kestavad umbkaudu 11 aastat,” rääkis Baker. “Algab see väga nõrkadest tingimustest ehk nn päikesemiinimumist ja lõppeb päikesemaksimumi ülisuurte näitajatega.”
Viimastel aastatel on Päike isegi päikesemiinimumi standardite kohaselt ebatavaliselt tagasihoidlik olnud. Eel ootav maksimum — mille tipp peaks saabuma 2013., mitte 2012. aastal — kujuneb eelduste kohaselt ägeduselt keskpäraseks. Inimestel on põhjust olla ettevaatlik päikesetormide suhtes, mis võivad häirida satelliitsidesüsteeme ja maapinnal paiknevaid elektrivõrke. Ometi on tööstustel võimalik päikesetormideks valmistuda, mistõttu agentuuridel nagu USA riiklik ookeani- ja atmosfääriamet NOAA on keskused, mille ainsaks ülesandeks ongi prognoosida nende tormide saabumist.
Eri tööstusharud valmistuvad päikesetormideks eri moodi, nentis Rodney Viereck NOAA kosmosekeskkonna-keskusest. Lennufirmad, mille tegevus sõltub satelliitside toimimisest, lendavad sellistel kõrgustel, kus on võimalikud rakendada alternatiivseid sidekanaleid. Ettevõtted, mis sõltuvad globaalsest positsioneerimissüsteemist GPS, lükkavad olulisi tegevusi edasi. Elektromagnetiliste fluktuatsioonide võimalike mõjude kompenseerimiseks kohandavad elektrivõrgud pinget.
2012: aasta, nagu iga teine
Hulk internetis ringlevaid hüpoteese seostab 2012. aastat veel ühe teadusliku nähtusega: Maa magnetpooluste pöördumisega. Uskujad muretsevad, et Maa magnetvälja pahupidipööramine paiskab tsivilisatsiooni tagasi kiviaega või hävitab isegi kogu elu planeedil, kuna nõrgeneb või kaob magnetväli, mis meid kosmiliste kiirguste eest kaitseb. NASA teadlased kinnitavad aga, et muretsemiseks pole esialgu põhjust.
NASA andmeil pöördub Maa magnetväli iga 200 000 kuni 300 000 aasta tagant, ehkki praeguseks on poolustevahetuseta möödunud sellest juba enam kui kaks korda pikem aeg.
Nood pöördumised ei toimu aga hetkega, rõhutab USA kosmoseagentuur, vaid sadade või tuhandete aastate vältel. Eelmine pöördumine leidis aset 780 000 aastat tagasi ning toonaste eluvormide kivistunud jäänustest pole võimalik välja lugeda, et see oleks maapealset elu kuidagi rivist välja löönud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!