Juhuslikud ja tahtlikud mälestused liiguvad eri radu

Siis, kui püüate midagi meelde tuletada ja siis, kui mõni juhuimpulss iseenesliku mäluvoo vallandab, rakenduvad ajus tööle täiesti erinevad signaalirajad ja ajupiirkonnad, selgub Rootsi Umeå ülikooli doktorandi Kristiina Kompuse dissertatsioonist.

Kujutlege, et teil palutakse meenutada, mida te tegite täpselt nädal aega tagasi. Tõenäoliselt nõuaks mälestuste sõelumine arvestatavat vaimset pingutust. Mõnel teisel juhul võib aga lõhn, pilt või sõna järsku ja ootamatult kutsuda esile ereda mälestuse mõnest isiklikust kogemusest. Teadlased ei mõista ikka veel täielikult, miks pommitab meie aju meid ajuti mälestustega, mille meeldetuletamiseks me pole tahet kuidagi avaldanud, samas kui me teinekord ei suuda vajalikku teavet meenutada ka kõige rängema pingutamise peale, vahendab ScienceDaily.

Kristiina Kompuse dissertatsioonis kirjeldatud uurimused näitavad, et need kaks erisugust meenutamisviisi kasutavad ajus täiesti eraldisi signaaliradu. Konkreetse mälestuse meeldetuletamisega tegeleb nimelt otsmikusagara ülaosa — ajupiirkond, mis ei aktiveeru mitte ainult mäluga seonduvate operatsioonide peale, vaid töötleb üldse igasuguseid vaimseid pingutusi ja tahet. Väliste stiimulite ajel millegi tahtmatu meenutamise protsessi algusega pole too piirkond aga kuidagi seotud. Selle asemel käivitavad taoliseid mälestusi konkreetsed signaalid aju muudest piirkondades, nimelt sellistest, mis haldavad tajustiimuleid — näiteks lõhnu, pilte ja sõnu.

Vahel peetakse selliseid mälestusi elavamateks ja tundelisemateks; arvatakse, et muidu ei aktiveeruks need taolisel viisil. Kristiina Kompuse dissertatsioon kummutab selle hüpoteesi — mälestused ei pea spontaanselt, tahtest sõltumatult meelde tulemiseks olema emotsionaalselt laetud. Samuti ei tekita iseeneslikult meenunud mälestused ajus suuremat aktiivsust kui muud tüüpi meenutused.

Uurimused paljastavad ka tõiga, et meie pikaajaline mälu on varem arvatust palju paindlikum. Vanade mälestuste läbielamiseks ei piisa ühestainsast neuroloogilisest signaalrajast, vaja on mitut, anatoomiliselt eraldatud kanalit. Avastus on oluline, kuna võimaldab mõista, kuidas aidata kehva mäluga inimesi, olgu nende mure põhjuseks kõrge iga või mõni ajuhäire. Samuti võib sellest abi olla inimestel, keda lakkamatult kimbutavad ebameeldivad mälestused — sümptom, mida esineb nii pärast traumaatilisi kogemusi kui depressiooni kõrvalnähuna.

Dissertatsiooni raames kombineeriti kaht ajukuvamismeetodit: funktsionaalset magnetresonants-tomograafiat (fMRI) ja elektroentsefalograafiat (EEG). Kumbki meetod annab aju toimimise kohta eri teavet. Andmeid sidudes on Kristiina Kompusel õnnestunud määrata nii ajus aktiveerunud piirkonnad kui asjaolu, et mälestuste aktiveerimine toimub ääretult põgusate, millisekundi suurusjärgus hetkede vältel.