Sel aastal on sealne valitsus juba tuhat elanikku — mitte turisti, küll aga mandrilt sinna tulnud elanikku — kel puudus elamisluba ja töö, valve all lennukile eskortinud. Umbkaudu kahele tuhandele on antud lahkumiseks aega aasta.

Oma riigi kodanikke pole sinna meelitanud mitte kilpkonnad ja sinijalgsed linnud, vaid saarte õilmitsev majandus, mis annab tööd paljudele ja tagab ka hea palga. Keskmine palk on 70% kõrgem kui Ecuadori mannermaal, koolid on heal tasemel ja kuritegevust peaaegu ei eksisteeri.

Nii on rahvaarv kümne aastaga kahekordistunud ning 40 000 elanikku on saarte jaoks ilmselgelt liig.

Majanduse õitseng on lõputu turistidevoolu tagajärg. Turistid on need, kes tahavad näha Galápagosel elevantkilpkonni, sinijalg-suulasid, Darwini vinte, flamingosid, iguaane ja teisi haruldasi olevusi.

Turistide, elanike ja varustajate vool on saartele endaga toonud võõrliike, lisandunud on prügist ja paadikütusest tekkinud reostuse küsimused ning kohalik loodusparadiis on ohus.

Muidugi, elanike asemel oleks ehk loogilisem piirata turismi.

Galápagose rahvuspargi teadlased soovivad külastajate arvu vähendamist, mis on kasvanud keskmiselt 13 % aastas. Sel aastal oodatakse umbes 180 000 huvireisijat, rohkem inimesi kui pargi ametnikud endale jõukohaseks peavad. 50 000 oleks nende sõnul see hulk, millega võiks veel hakkama saada.

Ecuadori valitsus keeldub turistide arvu piiramast , väites, et parem lahendus on ikkagi riigisisese rände kontrollimine ja uus turismimudel. Selle all mõeldakse riiki sisenemisel makstavate summade tõstmist 300 dollarile. Valitsus on ka kalurite arvu kontrollima asunud, sest kohalik meri kannatab tõsiselt kala ülepüügi all.

Turistide olemus on aga muutunud — seljakotiga rännanud lihtsate inimeste asemel on Galápagose saari hakanud külastama keskealiste ameeriklaste ja eurooplaste jõukad hordid. Enamus neist kulutab 2000-3000 dollarit mitmepäevastele paadi- ja lennuretkedele saartel. Nende hulk meelitab tihendatud kontrollile vaatamata saartele illegaalseid tööotsijaid, kes tahaks turiste teenindades samuti rikastuda.

Nii et valikut teha on päris raske, igast küljest selle oksa saagimine, millel istud. Keelatakse turistid, ei õitse majandus, keelatakse elanikud, ei tule turiste, aga viimastelt saadavad summad jällegi ei kompenseeri seda, kui uudistajate ja elanike hulk määrab hukule need, keda uudistama tullakse.

Sinijalgseil suuladel on ilmselt uudistajatest täiesti ükskõik, isegi kui nende hulgas oleks mõni tänapäeva Darwin, ent elada tahavad nemadki.