Fotod püütoni maost: teadlased jälgisid roti seedumist

Uus kõrgtehnoloogiline protseduur võimaldab õõvastavat pilguheitu madude, alligaatorite ja tarantlite siseellu.

Digifotodel paljastub esmakordselt kogu tiigerpüütoni seedetsükkel. Näha on looma elundite kohandumine söömaajaks valmistumisel ja seedimise ajal kuni söögipoolise lõpliku haihtumiseni, vahendab LiveScience.

Pildikogu elukate soolikaist töörežiimis saab näha SIIN.

Tulemusi esitletakse kolmapäeval Prahas eksperimentaalbioloogide liidu aastakoosolekul.

“Püütonid on kuulsad oma võimete poolest kuude kaupa paastuda ja korraga väga suuri eineid seedida,” osutab seedekuvamise-uurimuse autor Kasper Hansen Taanist Aarhusi ülikoolist.

Hansen ja kolleegid soovisid näha, kuidas seedeelundite radikaalne kohandamine võimaldab madudel elada külluslike söömaaegade ja pikkade paastude pideva vaheldamise tingimustes.

Ülevaate saamiseks loomadest katsealuste kogu seedetraktist ja soonkonnast rakendati kombinatsiooni raaltomograafiast, mis võimaldab kuvada kõvasid kudesid (luid, hambaid ja kilpi), ja magnetresonants-tomograafiast, mis on sobilikum pehmete kudede vaatlemiseks.

Eelnevalt paastunud tiigerpüütoneid skanniti tomograafiga enne ühe roti seedimist ning seedimise teisel, 16., 24., 40., 48., 72., ja 132. tunnil. Piltidel on näha roti surnukeha aeglane kadumine koos mao seedekulgla üldise paisumise, sapipõie kahanemise ja südamemahu 25-protsendilise kasvuga.

Tomografeerimisprotsessi jaoks sobivaid kontrasti- ja valguse ereduse sätteid kasutades said teadlased esile tõsta konkreetseid organeid ja kuvada neid eri värvustes.

Lisaks süstiti teadlastel loomade veresoonkonna sisse piiluda võimaldavaid kontrastaineid mõnedele kilpkonna-, habeagaami- ja angerjalaadse kehaga liitlõpuse-liikidele. Teistel piltidel on näha konna kopsud ja alligaatori anatoomia.

Mitteinvasiivsed raal- ja magnetresonants-tomograafia meetodid võimaldaksid teadlastel loomade anatoomiat uurida vajaduseta sekkuvate vaatlusmeetodite järele nagu lahkamine.

“Lahkamise tekitatud muudatuste tõttu kalduvad tavapärased anatoomilised illustratsioonid olema veidi subjektiivsed ja mõnikord eksitavad,” ütleb Hansen. “Näiteks pärast kilpkonna tiheda luukilbi avamist langevad looma kopsud rindmiku siserõhu muutumise tagajärjel sisse.”