Evolutsioon andis Argentiina händpardile 40-sentimeetrise suguelundi
Teadlaste ringkondades on juba ammu teatud, et suguorgani ja kehapikkuse võrdluse põhjal on argentiina händpart ebatavaliselt hästi varustatud. 20 cm pikkune suguti, mis vastab poolele linnu pikkusest, on selle liigi puhul üsna tavaline. Kuid alles siis, kui ameerika teadlane McCracken 2001. aastal avaldas fotod, mis ta oma rohketel uurimisretkedel Lõuna-Ameerikasse linnust oli teinud, sai teadlastele selgeks, kuivõrd haruldane see tilluke part tegelikult on, kirjutab värske Imeline Teadus.
McCrackeni kinnipüütud isaspardi suguti oli 42,5 cm pikkune. Seega oli see pikkuselt linnu kehapikkusega peaaegu võrdne. Nüüd sai ametliku kinnituse väide, et kõigi teadaolevate selgroogsete hulgast on kehapikkusega võrreldes kõige pikem suguelund sellel linnuliigil.
Suguti olemasolu lindudel ei ole päris tavaline. Tegelikult vaid kolmel protsendil ligikaudu 10 000 teadaolevast linnuliigist on isaslindudel väljasopistuv suguorgan. See on olemas mitmel väiksemal linnurühmal, näiteks ogatiiblastel, hokolastel, jaanalinnulistel ja ka partlastel.
Enamik linnuliike paaritub hoopis sellisel viisil, et isas- ja emaslind suruvad kokku oma kloaagiavad, mis on soolestiku, kusejuhade ja sigimisorganite ühine väljapääsutee, ja seemnerakud kantakse isaslinnu organismist üle emaslinnu organismi. Tavaliselt kestab kogu protsess vaid paar sekundit. Arengulooliselt on see üsna omalaadne nähtus, eriti kui pidada silmas lindude esivanemaid roomajaid, kelle kõik isasloomad on varustatud sugutiga (mõned isegi kahega). Küsimus on selles, kas erandiks on see väike sugutiga linduderühm või hoopis kõik muud linnud, kes kaua aega tagasi oma eellastest eraldusid.
Suguti lisas õhus tarbetult kaalu
Selle põhjuste kohta on aegade jooksul loodud palju teooriaid. Kuid ükski neist ei anna vastust kõigile küsimustele. Kõige levinum teooria väidab, et lindudel oli vaja langetada kaalu.
Kui linnud kauges minevikus arenema hakkasid, tuli neil õhkutõusmiseks vabaneda üleliigsest kaalust. Neil arenesid välja kerged tugevad luud ja eriline hingamissüsteem. On mõeldav, et isaslindude suguti kadus samal põhjusel. Kuid teooria ei ole päriselt vettpidav, sest kuigi mitmed väljasopistuva sugutiga linnud lendavad harva või üldse mitte, on paljud partlased tublid lendajad. Kuigi seda ei saa öelda händpardi kohta.
Teine teooria väidab, et isaslindude suguti on hästi välja arenenud linnurühmadel, kellel on paaritumisakti raske läbi viia. See väide sobib hästi partide kohta, kes tavaliselt paarituvad vees, samuti pikajalgsete jaanalindude ja flamingode kohta, kellelt paaritumine nõuab ebatavaliselt head tasakaalutunnetust. Ogatiiblased seevastu on väikesed kanasuurused linnud, kellel sedalaadi abi ei peaks vaja olema.
On ka välja pakutud, et hästi arenenud suguelundit võiks näiteks võrrelda hirve sarvedega. Isaslinnud esitlevad end emaslindudele ja need valivad välja kõige paremini varustatud isased. Hoolimata tuhandetest ja tuhandetest erinevate lindude ja nende paaritumistoimingute vaatlustest ei ole täheldatud suguti kasutamist paaritusmängudes poolehoiu saavutamise vahendina. Seega see teooria tõenäoliselt ei kõlba.
Pärast seda, kui McCracken leidis ebaharilikult pika sugutiga pardid, on läbi viidud mitmeid uurimisprojekte. Need on andnud häid ideid selle muljetavaldava elundi arengu taustmehhanismide kohta. Õige vastuse leidis üks evolutsiooni ja käitumise ekspert.
McCrackeni foto liikus maailmas ringi ja sellest sai oluline inspiratsiooniallikas ameerika bioloogile Patricia Brennanile. Ta esitas väga asjaliku küsimuse, mille peale varem keegi ei olnud tulnud. Kui isaslinnud näevad sellised välja, siis milline on emaslindude kehaehitus?
“Loomulikult ei saaks selline organ olemas olla, kui ei oleks kohta, kuhu seda panna. Auto parkimiseks peab ju olema garaaž,” on ta mitmel korral öelnud. See mõte ärgitas läbi viima arvukaid uuringuid, mis lõpuks loori saladuselt kergitasid. Sai selgeks, miks vajab 40 cm pikkune isaspart oma kehaga ühepikkust korgitsakujulist ogadega sugutit. Brennan avastas emaslindude anatoomiat uurides, et nende tupp ei ole lihtsalt kanal, nagu siiamaani asja põhjalikumalt uurimata oli arvatud. Selgus, et see on keeruline labürint, mille külgedes on palju sopistusi ja kitsaid umbharusid ning igasuguseid muid takistusi, mis vastumeelset paaritumist raskendavad.
Mida suurem on isaslinnu suguti, seda raskem on tal emaslinnu suguteedesse pääseda. Mõne liigi emaslinnud muudavad lihaseid kokku tõmmates oma tupe korgitsakeermete kujuliseks. Kusjuures need keerud on vastupidises suunas isaslinnu peenise keerdudega, mis tegelikult muudab paaritumise võimatuks.
Elundid on arenenud võidurelvastumise põhimõttel
Brennan avastas, et partide hulgas suhteliselt tavalised vägistamised, mis võivad lõppeda emaslinnu surmaga, on sagedasemad väga suure suguelundiga liikide, eriti aga argentiina händpartide puhul. Kõik see viitab arengu käigus toimunud isemoodi võidurelvastumisele kahe sugupoole vahel, kus relvadeks on nende suguorganid. Isaslinnud tahavad loomulikult olla isad nii paljudele poegadele kui võimalik ja samaaegselt takistada teisi isaslinde poegi saamast. Seetõttu muutuvad nende suguorganid üha pikemaks ja pikemaks, et hoiustada seemnerakud sügaval emaslinnus, nii lähedal tema munarakkudele kui võimalik.
Suguti paljud ogad ja teravikud on vajalikud selleks, et kraapida emaslinnust välja seemnerakud, mis võivad olla sinna jäänud võimalikust eelmisest paaritumisest. Ogad on ka otsekui ankrud, mis aitavad isaslinnul peenise läbi emaslinnu tupe juhtida.
Ka emaslind soovib saada võimalikult palju järglasi, kuid ainult kõige tugevama ja kõige paremini varustatud isaslinnuga. Kuid kuuludes liiki, kus vägistamised kuuluvad igapäevase elu juurde, saab ta paaritumiseks isaslindu valida ainult seeläbi, et arendab välja üha keerukamaid takistusi isaslinnu üha pikemaks ja keerukamaks muutuva suguti liikumise teel.
Kui emaslind ei ole konkreetsest isaslinnust huvitatud, võib ta juhtida selle peenise ühte oma tupe arvukatest kõrvalkäikudest, lastes tal lihtsalt oma aega ja seemnerakke raisata. Ka võib ta end lukustada, pöörates oma tuppe isaslinnu peenisele vastupidises suunas, nii et too sisse ei pääse. Seega võib isaslinnu suguti küll muljet avaldada, kuid sugudevahelises võitluses jääb ikkagi peale emaslind, kellele kuulub viimane sõna järgmise põlvkonna geenide valikul.
