Enamik meist teeb ühesuguseid ja kindlatüübilisi vigu. Miks?
Kroonilised valeotsused
Näiteid pole tal tarvis kaugelt otsida. Inimesed on loonud finantsturud, nii keerulise süsteemi, et leidub vähe neid, kes seal toimuvat päris peensusteni mõista suudavad. Ometi on need süsteemid loodud eeldusega, et väärtpaberiturud ei lange kunagi kollapsisse. Meenutagem, mis juhtus alles mõni aasta tagasi, kirjutab Tarkade Klubi.
Sama kehtib kinnisvara kohta. Kinnisvara ostmisel kasutatakse erinevaid laenu- ja liisinguskeeme, mis on päris keerukad. Ometi peaks nende skeemide üks eesmärk olema, et kord kodu ostnu ei tohiks sellest ilma jääda. Kuid vaadake, mis on juhtunud viimastel aastatel.
«Enamik meist teeb üsna ühesuguseid ja kindlatüübilisi vigu. Neid vigu on võimalik ette ennustada, aga me teeme neid aina uuesti ja uuesti. Isegi kui me saame negatiivset tagasisidet, kipume samas olukorras sama viga uuesti kordama,» ütles Santos.
«Meile meeldib uskuda, et need vead ei ole eriti olulised ja kindlasti ei tee me ise mingeid valeotsuseid. Kuid kui olukord läheb ebakindlaks, siis on samad tüüpvead jälle platsis.»
Tagajärjed muidugi ka.
«Ehk ei ole meid ümbritsev halvasti korraldatud? Ehk on viga meis endis? Mõnikord tundub, et oleme justkui loodud selleks, et neidsamu vigu ikka ja jälle uuesti teha. Kui asi on meis, siis me ei saa asja parandada keskkonna muutmisega, meil tuleb hakkama saada sellega, et oleme loodud neid vigu ikka ja jälle kordama.»
Teda hakkas huvitama, kust need vead õigupoolest pärit on? Kuidas teha kindlaks, et küsimus pole mitte keskkonnas, vaid meis? Kuidas leida need, kes peavad langetama meiega samasuguseid otsuseid, aga kel puudub juurdepääs sellele kõigele, mis meid iga päev ümbritseb, sealhulgas tehnoloogiale ja keelele.
Santos on uurinud käitumismustreid nii täiskasvanute, laste kui ka eri liiki ahvide peal. Selgub, et samad irratsionaalsed ebamõistlikud käitumismustrid korduvad nii täiskasvanute, laste kui ka ahvide puhul.
Ma ei tahagi viinamarju!
Kas mäletate Aisopose valmist rebast, kes viinapuu all ütles: «Viinamarjad ongi hapud!»
Selgub, et selles loos on suur tera tõtt.
Täiskasvanutele pakuti valikuks kaht eset: elektrilist kohvikannu ja köögikella. Võtta sai ainult ühe. Inimesed valisid ühe ja lahkusid ruumist. Kuid siis pandi nad uue valiku ette. Enne lauale valimata jäänud eseme kõrval oli nüüd mikser. Kas valijad eelistasid seda, mis jäi esimeses valikus kõrvale?
Pigem mitte. «Kui me tahame midagi, mida me ei saa, siis langeb meie peas otsus, et ega see meile ei meeldinudki,» ütles Santos.
Niisamuti põhjendame oma valikuid ka poes või näiteks valimistel kandidaate eelistades. Kord kõrvalejäetu ei tule uuesti kõne alla ka järgmise valiku puhul.
Sama seaduspära pidas paika neljaaastaste puhul, kes said endale valida värvilisi kleepsupilte. Ikka jätsid lapsed esmavalikus kõrvale jäetud värvikleepsu valimata ka teisel korral.
Ahvid ei tunne erilist huvi ei köögitehnika ega kleepsude vastu. Neid pandi valima siniste, punaste ja roheliste M&M’si kommide vahel. Mis juhtus selle kommiga, mida ahvid esimeses valikus ei võtnud? Selleks pandi esimesel korral valituks osutunud kommi asemele uut värvi komm ja ahvil lasti uuesti valida.
Kui inimeste puhul paika pidanud seaduspära kehtib ka ahvide puhul, siis peaksid ahvid eelistama uut kommi ja kord valimata jäetu endiselt lauale jätma. Nii oligi. Santos arvab, et peame oma arvamusi vastavalt tehtud otsustele kohendama. Sama teevad ahvid, kuigi nad ei kõnele, tehtud otsuseid endale siiski põhjendama.
Turg ja raha
Kuid kui ahvidele tutvustada majandust ja panna nad turule kauplema? Santose töörühm kasutas uuringutes Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elavaid kaputsiinahve, kes on selle nime saanud tumeda pea järgi, mis meenutab kaputsiini munga kapuutsi.
Kaputsiinahvid on Ameerika ahvidest kõige intelligentsemad. Nad kasutavad teatud piirini isegi algelisi tööriistu: rüüpavad kookospähkli piimast tühjast ja lasevad kestal siis natuke aega seista, et seejärel kest kivi abil purustada ja söödav tuum kätte saada.
Inimese eellaste ja kaputsiinahvi tee läks evolutsioonis lahku 35 miljoni aasta eest. Meeldetuletuseks: tänapäeva mõistes inimesest saame rääkida viimase miljoni aasta jooksul.
Kaputsiinahvide uurimise puhul tuli aga esmalt lahendada küsimus, kust nendega alustada.
«Samal ajal oli rahamaailm väga rahutu; siis tekkis mõte, et mis oleks, kui hakkaks pihta rahast,» rääkis Santos.
Oli ainult üks suur takistus: ahvid ei kasuta raha ega oska sellest midagi pidada. Toimus maailma esimese ahviraha emissioon – loomad said väikesed rahakotid, mille sees tosin metallžetooni, mida ahvid kiiresti kasutama õppisid. Nad mõistsid, et kui anda metallitükk inimesele, saab selle eest vastu toitu. Äritegemise äraõppimine läks ahvidel libedalt.
Järgmine küsimus Santose rühma ees oli: kas ahvid hakkavad pöörama tähelepanu hindadele? Kas nad jälgivad seda, kui palju nad oma raha eest saavad?
Selleks loodi uurimiskeskusse ahviturg: puurist eraldiasuv ala, kus ahvid said läbi klaasseinas olevate aukude laboritöötajatega kaupa teha. Kaubaks viinamarjad ja õunalõigud.
Mõne aja jooksul hakkasid ahvid kaupmeeste erinevusi märkama. Nii tundsid nad ära ausa kaupmehe, kes alati andis žetooni eest kaks viinamarja ja selle, kes vahel andis kaks ja vahel ainult ühe.
Samuti ei valmistanud neile raskusi hindade eristamine: kui üks kaupmees pakkus žetooni eest üht marja ja teine kaht marja, siis tegid ahvid eksimatult kaupa sellega, kellelt sai sama raha eest rohkem. Ahvid õppisid ka eelistama müügimehi, kelle pakutav toit oli neile rohkem mokkamööda. Ahvide puhul ei olnud märkigi säästlikkusest. Kõik mündid läksid kiiresti käibele.
Inimeste rahamaailma pahupool oli neil peagi selge: nad näppasid üksteise tagant münte ja kui võimalus avanes, siis tegid seda ka inimestelt.
Kaotus tekitab hirmu
Seejärel otsustas Santos panna ahvid vastakuti probleemidega, millega puutuvad inimesed kokku igapäevastes majandussituatsioonides.
Oletame, et teile antakse 1000 eurot ning te võite selle eest osta kõike, mida hing ihaldab. Seejärel pakutakse, et viskame kulli-kirja. Riskantse variandi kohaselt toob kull lisaks veel 1000 eurot, kirja puhul ei saa juurde midagi. Ohutu variandi puhul saab kindlalt lisaks 500 eurot.
Millist varianti inimesed enamasti eelistavad?
Ohutut. Nad võtavad meelsasti vastu 500 lisaeurot ega hakka parem millegagi riskima.
Teine olukord. Teil on 2000 eurot. Jällegi võimalus visata kulli-kirja. Riskantne variant: kulli puhul jääb 2000 alles, kirja puhul tuleb pool rahast ära anda. Ohutu variant: anda 500 eurot lihtsalt ära.
Kumba siin eelistatakse? Selgub, et siin on inimesed valmis riskima ja asuma mündiviske tulemust ootama.
«See on imelik, sest tegelikult on olukorrad täpselt samasugused. Kuid mingil põhjusel hindavad inimesed riske sellelt tasandilt, kust nad alustavad. Me oleme absoluutarvudes väga kehvad arvutajad. Nii ei mõelda mitte rahasummadele, vaid sellele, kas saada on võimalik rohkem või vähem,» ütles Santos.
«Lisaks ei meeldi meile üldse kaotada. Meie eelistusi hakkab mõjutama idee sellest, et ei tohi mingil juhul kaotada. Kui oleme juba raha kaotamas, siis võtame veel suuremaid riske.»
Väärtpaberituru languse alguses hoitakse kaotuse toonud pabereid kauem käes ja kaotatakse lõpuks veel enam. Kinnisvaralanguses lähevad inimesed koos oma varaga meelsasti kriisi põhjani kaasa, jäädes maja hinna puhul ilma palju suuremast summast.
Sama seaduspära kontrolliks ahvidel toodi mängu kaks müügimeest. Boonusemees pakkus ahvile mündi eest üht viinamarja ja andis alati teise marja boonuseks kaasa. Riskimees võis anda ühe, kaks või eriti suure boonusena kolm marja. Kas ahvid eelistasid kindlat varianti või läksid riskile?
Inimesed eelistavad eelkirjeldatud rahamängus ohutut varianti. Selgub, et sama kehtib ka ahvide puhul.
Kuid siis tuli kokku puutuda sootuks uue olukorraga. Esmapilgul pakuti ahvidele kolme viinamarja. Ohutu variant: müügimees võtab ühe ära ja annab ainult kaks marja. Riskantne: vahel annab kõik kolm marja, vahel aga ainult ühe.
Selles olukorras käituvad ahvid sarnaselt inimestega ja eelistavad riskantset müügimeest.
«Siin on inimesed ja ahvid samasugused. Nad näevad võite ja kaotusi erinevalt ja sõltuvalt sellest, kas ollakse võitmas või kaotamas, tehakse ka otsuseid teisiti,» ütles Santos.
Vaadates börsiindeksit punasesse kihutamas või kinnisvarahindu kukkumas, oleme needsamad evolutsioonilised olendid. Need kriisid ja valeotsused on meile evolutsiooni poolt kaasa antud. Kui selline käitumisstrateegia on 35 miljonit aastat vana, siis on väga raske sellest lahti saada.
«Inimesed saavad bioloogilistest piirangutest kergesti üle. Kuigi meil pole tiibu, suudame lennata ja meil on kontaktläätsed, mis aitavad meil näha,» ütles Santos.
Ta oletab, et kunagi varem, ebastabiilses keskkonnas, on meil neist omadustest meie arengu käigus olnud ellujäämisel kasu. Kui oli vaja ellujäämiseks ilmtingimata toitu leida, siis tuli võtta suuremaid riske. Siit ka põhjus, miks inimesed riskivad kaotust kartes rohkem kui siis, kui neil on silmapiiril võiduvõimalus. Nüüd, mil ühiskond on teistmoodi üles ehitatud, on need omadused meile pigem takistuseks.
«Kuid nii pikka aega evolutsiooni jooksul alles hoitud omaduse vastu võidelda on väga raske,» möönis Santos. «Pigem tuleb meil arvestada, et oleme sellised, ja endale neid vigu teadvustada.»
Autor kohtus Laurie Santosega New Havenis Yale’i ülikoolis TeaMe programmi rahastatud koolitusreisil.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!