Eelajaloolisel mõrtsukvaalal oli maailma suurim suu

Ligi poole meetri pikkuste kihvadega uut tapjakašelotiliiki peetakse kõigi aegade suurima hammustusega elukaks.

Teadlased on avastanud ürgvaala, kelle röögatud hambad ja võimsad lõuad rebisid umbes 12 miljoni aasta eest teiste vaalaliste ihust välja hiiglaslikke tükke, ja andnud liigile nime “Moby Dicki” autori järgi, vahendab PhysOrg.

Eelajalooline kašelott kasvas 13-18 meetri pikkuseks, mis tänapäeva normidega võrreldes väga erakordne polegi. Erinevalt tänapäeva kašelottidest leidusid Herman Melville’i järgi nime saanud Leviathan melvillei lõugade vahel aga metsikud, võhalaadsed, umbes 36 cm pikkused hambad.

Ajakirja Nature viimatises numbris avaldavad ürgkoletise kolba Peruu kõrbest leidnud uurijad arvamust, et eluka söögiks olid ilmselt teised vaalad.

Teadlased andsid liigile nime 19. sajandi kirjaniku ja tema klassikalise valge vaala teemalise teose mälestuseks. Herman Melville’i “Moby Dickis” vaheldub pinevus korduvalt kõrvalepõigetega loodusteaduste valda.

“Raamatus on terve peatükk fossiilidest,” meenutab üks uurimuse autoreist, Pariisi loodusloomuuseumi teadur Olivier Lambert. “Melville mainib isegi mõningaid selliseid kivistisi, mida ma ise oma diplomitöö raames uurisin.”

California Los Angelese ülikooli paleontoloog Anthony Friscia, kes ise teadustöös ei osalenud, osutab, et hiiglaslike kivistunud hammaste juhuleiud olid juba mõnda aega viidanud ürgvaala olemasolu võimalusele. Ilma nendega sobiva koljuta jäid eluka kuju, suurus ja toitumisharjumused aga mõistatuseks.

“Tõik, et leiti terve lõualuu — tegelikult peaaegu terve kolju — on üpris enneolematu,” ütleb Friscia, kes nimetas ürgimetajat oma aja mõrtsukvaalaks, ainult et märksa suuremas mastaabis. “Nad olid oma aja suurima looma staatusele väga lähedal.”

Friscia arvates on liiginime valik fantastiline. “Iga taksonoomiline noogutus ilukirjanduse suunas on armastusväärne. Tegemist oli suure vaalaga, nii et miks mitte.”