Uurijate aruanne sellest, kuidas molekulaarsete vahenditega närilistel hirmsaid mälestusi kustutada, ilmub sel nädalal ajakirjas Science Express.

„Traumaatiline sündmus tekitab ajus hirmsa mälestuse, mis võib püsima jääda terveks eluks ja kahandada inimese elukvaliteeti märkimisväärselt,” kinnitab Johns Hopkinsi ülikooli meditsiiniteaduskonna juhataja ning Howard Hughesi meditsiiniinstituudi uurija professor Richard L. Huganir.

„Meie tulemus, mis selles protsessis osalevaid molekulaarseid ja rakulisi mehhanisme kirjeldab, tõstatab samade mehhanismide ravimitega manipuleerimise võimaluse, mis võiks aidata kinnistada käitumisteraapiaga saavutatut selliste haiguste ravis nagu posttraumaatiline stressihäire.”

Nn võõrutustreeningu ümber konstrueeritud käitumisteraapia on loomamudelites osutunud kasulikuks traumaatilistest mälestustest johtuvate emotsionaalsete reaktsioonide leevendamisel, ent mälestust ennast täielikult eemaldada selle abil ei saa, mistõttu tagasilangused on tavalised.

Koos järeldoktorist kaasuurija Roger Clamiga keskendus Huganir närviahelatele mandelkehas — ajupiirkonnas, mille tegevus on nn tingitud hirmurefleksi aluseks nii inimeste kui loomade juures. Hiiri heli abil hirmutades märkasid nad, et mõnede mandelkeha rakkude juhtivus paranes pärast hiire mõjutamist äkilise valju tooniga.

Mõistmaks paremini hirmumälestuste tekkimise molekulaarseid aluseid, uuris töörühm järgmiseks mandelkeha närvirakkudes sisalduvaid valkusid enne ja pärast heliga ehmatamist. Tuli välja, et mõne tunni jooksul pärast hirmurefleksi tingimist kasvas ajutiselt konkreetsete valkude — kaltsiumi läbilaskvate AMPAR-valkude — osakaal, mis 24 tunni pärast tipnes ja 48 tunni möödudes täielikult taandus.

Kuna nood valgud on erandlikul moel ebastabiilsed ja neid saab närvirakkudest eemaldada, pakkusid teadlased välja, et kombineerides käitumisteraapiat valkude kõrvaldamisega ja sel moel ravi ajutiselt tõhustades peaks olema võimalik hirmu jäädavalt kaotada. „Idee oli eemaldada need valgud ja nõrgendada ajus trauma tagajärjel tekkinud seoseid, kustutades sel moel mälestuse kui sellise,” selgitab Huganir.

Edasiste katsete raames leiti, et valkude eemaldamine sõltub valgu GluA1 ühest keemilisest modifikatsioonist. Hiired, kellel see GluA1 modifikatsioon puudus, toibusid valjude helidega tekitatud hirmumälestustest, samas kui nende pesakaaslased, kelle GluA1 oli normaalne, samadest hirmumälestustest ei taastunud. Huganir leiab, et kaltsiumi läbilaskvate AMPAR-valkude kontrollimiseks ja võimendamiseks loodud ravimeid võiks kasutada mälestuste tõhusamaks kustutamiseks.

„Mõte mälestuste valikulisest kustutamisest võib kõlada mõneti ulmeliselt,” nendib Huganir. „Ühel päeval võib see aga leida rakendust inimesi kurnavate hirmsate mälestuste, näiteks sõja, vägistamise või muude traumaatiliste sündmustega seonduva posttraumaatilise stressihäire ravimiseks.”

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!