Inimesed on faktide suhtes allergilised
Teaduskogukonnas võib ilmneda selge arvamuskonsensus mõnes olulises küsimuses, näiteks kliimamuutuse osas, ent rahvas ja nende valitud juhid jäävad ometi hästi põhjendatud hoiatuste suhtes kurdiks ning oma väärveendumustele truuks. Sedamööda, kuidas taoline nähtus muutub üha masendavalt sagedasemaks, võib uurijatele andeks anda, kui nad aeg-ajalt marru lähevad — neile tundub, et neid ei respekteerita, vahendab AlterNet.org.
Äsja avaldatud uurimus annab mõista, et see pole päris tõsi: näiteks ameeriklased usuvad ja usaldavad uurijaid küll. Tähelepanu kiputakse aga pöörama vaid neile ekspertidele, kelle ideed vastavad inimeste eelnevalt kujundatud arusaamadele. Muud arvamused heidetakse kõrvale või neid eiratakse.
“Teaduslik arvamus ei suuda vaigistada ühiskondlikke dispuute sellistel teemadel (nagu kliimamuutus) mitte sellepärast, et inimesed ei soovi eksperte kuulata, vaid sellepärast, et kultuuriliselt mitmekülgsed inimesed kalduvad kujundama ekspertide arvamusele vastanduvaid ettekujutusi,” kirjutab rühm teadlasi ajakirjas Journal of Risk Research. “Inimesed hindavad süstemaatiliselt üle määra, mil teadus toetab neid seisukohti, millega nõustuma on nad ise kultuuriliselt kallutatud.”
Yale’i ülikooli juurateaduskonna professori Dan Kahani juhitud töörühm uuris 2009. aastal 1500 ameeriklasest koosnevat laiaesinduslikku valimit. Mitmesuguste küsimuste toel mõõdistati nende kultuurilisi tõekspidamisi niinimetatud vasak-parem-astmikul (ehkki uurijad ei kasuta töös termineid nagu “liberaalne” ja “konservatiivne”). Need, kellel olid tugevad egalitaristlikud ja kommunitaristlikud veendumused, olid astmiku ühes otsas; teises äärmuses olid hierarhiliste ja individualistlike vaadetega isikud.
Katsealustele esitati seejärel jada väiteid ja küsiti, kas nende arvates on enamik eksperte nendega nõus. Kolm väidet esindasid teadusliku arvamuse konsensust: “temperatuuride tõus on globaalne”, “globaalset soojenemist põhjustab inimtegevus” ja “tuumajaamade radioaktiivseid jäätmeid saab sügavates allmaarajatistes ohutult ladustada”.
Lõpuks kohtusid katsealused võlts-eksperdiga ühes mainitud küsimustest, kes kas nõustus nende seisukohaga või mitte. Pärast uurija fiktiivse taustaga tutvumist ja mõnede talle omistatud kirjutiste lugemist pidid katsealused hindama määra, mil nad eksperti õpetatuks ja usaldusväärseks peavad.
Esimeses küsimuses kaldusid katsealused uskuma, et suurem osa ekspertidest on nõus nende isikliku veendumusega. Egalitaristlik-kommunitaristliku (s.t liberaalse) suhtumisega katsealustest teatas 78 protsenti (õigesti), et teaduses valitseb kliimamuutuse toimumise osas konsensus.
Hierarhilis-individualistliku (s.t konservatiivse) suhtumisega isikute hulgast arvas vaid 19 protsenti, et kliimamuutuse tõelisuse osas valitseb teaduslik konsensus. 56 protsenti teatas, et teadlaskond on selles küsimuses lõhestunud; veel 25 protsenti leidis aga, et enamik teadlaseid on nendega nõus selles, et kliima tegelikult ei muutu.
Enne, kui hakkate põikpäiseid konservatiive sarjama, vaagige järgmist: kui küsimuse all oli tuumajäätmete ohutu säilitamine, ilmnes vastupidine efekt (ehkki erinevused kahe rühma vahel polnud sama suured). 37 protsenti n-ö parempoolsetest teadis õigesti, et teaduslik konsensus toetab nende seisukohta. Küll aga uskus 35 protsenti “vasakpoolsetest” vääralt, et teaduskonsensus peegeldab hoopis nende arvamust.
Väljamõeldud eksperdile antud hinnangutest selgus, et tema väidetav suhtumine mõjutas katsealuste vastuseid suurel määral, teatasid Kahan ja kolleegid. Kui libateadlase väidetavad kirjutised peegeldasid veendumust, et globaalne soojenemine kujutab planeedile suurt ohtu, leidis koguni 87 protsenti “vasakpoolsetest”, et ekspert on usaldusväärsuse ja õpetatud. “Parempoolsete” seas oli see protsent vaid 23. Numbrid pöördusid pea peale, kui täpselt sama fiktiivse taustaga ekspert kuulutas, et kliimamuutusega kaasnevad riskid on väikesed: kui “konservatiividest” leidis ta olevat õpetatud ja usaldusväärse 86 protsenti, siis “liberaalidest” vaid 47.
Kokkuvõte: me otsime selliseid eksperte, kes nõustuvad meie varem olemasolevate uskumustega, leides neilt lohutust ja kinnitust oma veendumustele. Uurijad nimetavad seda kultuurilise tunnetuse (ingl cultural cognition) probleemiks.
Kahan ise kirjutab ajakirjas Nature äsja avaldatud juhtkirjas: “Inimeste jaoks on häiriv uskuda, et käitumine, mida nemad peavad üllaks, on ometi ühiskonnale kahjulik, ja samas käitumine, mida nad taunivad, on ühiskonnale kasulik. Kuna taolise väitega nõustumine võiks lüüa kiilu inimese ja ta kaaslaste vahele, on tal tugev emotsionaalne kalduvus seda kõrvale jätta.”
Küsimus, kas taoline äge kalduvus tuleneb ainuüksi kaaslaste survest või osalt ka sisemistest teguritest nagu geneetiline eelsoodumus teatud ideoloogilisele suhtumisele, jääb esialgu lahtiseks. Nii ehk naa on ilmne, et nii teadlaste kui oma otsustes teadusest lähtuvate poliitikakujundajate jaoks kujutab asjade taoline seis tõsist probleemi. Kahan ja kolleegid pakuvad mõningaid võimalikke viise dilemmast mööda hiilimiseks, ehkki need on mööndavasti visandlikud ja katselised.
“Et seda efekti kompenseerida,” kirjutavad nad, “peavad informatsiooni edastajad pöörama lisaks selle teaduslikule sisule tähelepanu ka teabe kultuurilisele tähendusele.” Uurijad soovitavad konstrueerida selliseid sõnumeid, mis kutsuvad esile sihtpublikule kultuuriliselt meelepäraseid narratiivimalle.
Kahan toob paar näidet, andes mõista, et “individualistlike väärtustega inimesed võiksid kliimamuutuse-teemalistele argumentidele olla avatumad, kui teadvustada neile, et kliimamuutuse võimalike lahenduste hulka kuuluvad tuumaenergia ja geotehnika — ettevõtlusvaldkonnad, mis sümboliseerivad nende jaoks inimkonna leidlikkust”.
“Samamoodi kahaneks arvatavasti tõenäosus, et egalitaristliku maailmavaatega inimesed nanotehnoloogia ohutust kinnitavaid väiteid vaistlikult umbusaldavad, kui teha neile selgeks, et lisaks kasulikkusele tarbekaupade tootmisel võib osa sellest nanotehnoloogiast mängida rolli keskkonnakaitses,” lisab ta.
Teisisõnu peavad teadlased, kes soovivad end arusaadavaks teha inimestele, kelle maailmavaadet nende tulemused ohustavad, hakkama nendega suhtlemise aluseid radikaalselt ümber kavandama. Ehkki miski ei garanteeri sellise pingutuse edu, väidavad Kahan ja kolleegid veenvalt, et valgustatud demokraatliku poliitikakujundamise seisukohalt on see kriitilise tähtsusega. Vastasel juhul jääb meie kõhutunne eksperdiks, keda me kõige rohkem usaldame.
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
