Inimaju õõnestab demokraatlikku riigikorda
Mõned poliitikateadlased on viimasel ajal hakanud avastama inimlikku kalduvust, mis peaks sügavalt heidutama igaüht, kes seni on uskunud informatsiooni vägevusse. Nimelt ei pruugi tõsiasjad tegelikkuses meie meelt muuta — päriselt käivad asjad hoopis teistpidi, vahendab The Boston Globe.
Aastatel 2005-2006 läbi viidud jadas uurimustes leidsid Michigani ülikooli teadlased, et kui väärteavitatud inimesed, eriti poliitiliselt mõnele parteile truud isikud, kohtasid uudistes tõele vastavaid fakte, muutsid nad oma arvamust väga harva. Tegelikult juurdusid nende uskumused hoopis tugevamini. Uurijad leidsid, et faktid ei paranda informatsiooni olemust. Sarnaselt nõrkadele antibiootikumidele võisid faktid väärteavet hoopis võimendada!
See ei ennusta demokraatiale helget tulevikku, sest enamik valijaid — ehk inimesed, kes teevad otsuseid selle kohta, kuidas riiki juhitakse — ei ole n-ö puhtad lehed. Neil on juba isiklikud veendumused, nende mõistusesse on kogunenud komplekt teatud fakte. Probleem on aga selles, et mõnikord on need asjad, mida nad end teadvat arvavad, objektiivselt ja tõestatavalt valed. Ning õige informatsiooniga kokku puutudes käituvad sellised inimesed väga erinevalt neist, kes on pelgalt informeerimata. Selle asemel, et tõese teabe valguses meelt muuta, võivad nad sügavamale valedesse kaevuda.
“Üldine idee on selles, et tunnistada enda ekslikkust on kohutavalt hirmutav,” selgitab politoloog, üks Michigani ülikooli uurimuse juht Brendan Nyhan. “Tagasilöögiks” (ingl backfire) ristitud nähtus kujutab endast kaasasündinud kaitsemehhanismi, mis aitab vältida tunnetuslikku ebakõla ehk kognitiivset dissonantsi.
Taolised avastused toovad kodanike poliitilise võhiklikkuse teemalisse kauaaegsesse vaidlusesse laiemad küsimused inimaru olemuse ja meie demokraatlike ideaalide vaheliste suhete kohta. Enamikule meist meeldib uskuda, et meie arvamused on kujundatud pika aja jooksul fakte ja ideid hoolikalt ja mõistuslikult vaagides, ning et taoliste arvamuste põhjal langetatud otsused on seega pigem mõistlikud ja intelligentsed.
Tegelikkuses rajame oma arvamused reeglina uskumustele, mille suhe faktidega kipub parimal juhul olema jahe. Ning selle asemel, et juhinduda usus faktidest, võivad meie isiklikud tõekspidamised meile ette kirjutada, milliseid fakte me oleme nõus uskuma — nad võivad panna meid fakte meie eelarvamustega paremini sobivaks väänama. Mis kõige hullem, nad võivad sundida meid valeinfot ebakriitiliselt tõeks pidama ainult sellepärast, et see tugevdab meie uskumusi. Taoline mehhanism muudab meid meie õiguses veendunumaks ja kahandab veelgi uue teabe omaksvõtmise tõenäosust. Ja siis anname me valimistel oma hääle.
Informatsiooni üleküllus, mis enneolematu hulga tõese info kõrval pakub ka lõputult kuulujutte, väärteavet ja küsitava väärtusega väiteid, ainult võimendab seda efekti. Teisisõnu: inimestel pole kunagi varem olnud nii lihtne eksida ja samas tunda, et neil on õigus.
Viimase viie kümnendi poliitikateadus on vastuvaidlematult kindlaks teinud, et näiteks suuremal osal tänapäeva ameeriklastest puudub kõige elementaarsemgi arusaamine sellest, kuidas nende riik toimib. 1996. aastal väitis Princetoni ülikooli teadlane Larry M. Bartles, et Ameerika valijate poliitiline võhiklikkus on üks kõige põhjalikumalt dokumenteeritud tõsiasju politoloogia ajaloos.
Eraldi võttes ei pruugiks see olla probleem: faktide suhtes teadmatud inimesed võiksid lihtsalt mitte valima minna. Selle asemel tundub, et just väärteavitatud inimestel on tihti ülitugevad poliitilised veendumused. Aastal 2000 läbi viidud uurimus Illinois’ Urbana-Champaigni ülikooli teadlase James Kuklinski juhtimisel on sellele rabavaks illustratsiooniks.
Kuklinski prestiižika eksperimendi raames esitati enam kui tuhandele Illinois’ elanikule küsimusi sotsiaalhoolekande kohta — kui suur protsent riigieelarvest kulutatakse hoolekandele, kui palju inimesi nende programmidega seotud on, kui suur on nende seas mustanahaliste osakaal ja kui palju toetust inimese kohta keskmiselt välja makstakse. Enam kui pooled olid kindlad, et nende vastused on õiged. Tegelikult teadis rohkem kui pooltele küsimustele õigeid vastuseid ainult kolm protsenti küsitletuist. Mis veelgi häirivam — kõige kindlamad olid oma vastuste õigsuses nimelt need, kes teemast kõige vähem teadsid.
Teised teadlased on muude uurimuste raames täheldanud sarnaseid nähtuseid hariduse, tervishoiureformi, immigratsioonipoliitika, vähemusõigusluse ja relvapoliitika küsimustes ning muudes valdkondades, mille suhtes parteipoliitika toetajatel kaldub olema juurdunud arvamus. Kuklinski nimetab taolist reaktsiooni “ma tean, et mul on õigus” -sündroomiks ning peab seda potentsiaalselt ülisuureks probleemiks demokraatlikus süsteemis. “Sellest ei järeldu mitte ainult, et enamik inimesi tõrgub oma faktilisi uskumusi korrigeerimast,” väidab ta, “vaid ka, et inimesed, kes neid uskumusi kõige rohkem korrigeerima peaksid, on selleks kõige vähem valmis.”
Mis toimub? Kuidas me saame millestki nii valesti aru saada ja seejuures oma õiguses nii kindlad olla? Osa vastusest peitub meie aju arenemisloos. Üldiselt kalduvad inimesed otsima kõiges järjekindlust. Eksisteerib arvestatav hulk psühholoogilisi uurimusi, mis näitavad, et inimesed kalduvad informatsiooni tõlgendama nii, et see kinnitaks nende olemasolevaid tõekspidamisi. Kui me maailma kohta midagi usume, oleme pigem valmis passiivselt tõe pähe võtma suvalist teavet, mis meie usku tugevdab, eirates samas aktiivselt teavet, mis seda ei tee. Seda kalduvust nimetatakse “motiveeritud arutluskäiguks”. Hoolimata sellest, kas järjekindel teave vastab tõele või mitte, võime seda pidada faktiks, meie veendumuste kinnituseks. See teeb meid neis veendumustes üha kindlamaks ning kahandab samas veelgi valmidust vaagida fakte, mis neile vastu räägivad.
Ajakirjas Political Behaviour möödunud kuul avaldatud värske uurimus annab mõista, et kui sellised faktid — või “faktid“ — on juba omaks võetud, on neid äärmiselt raske kõigutada. 2005. aastal, keset Iraagi sõjale järgnenud valjuhäälseid nõudmisi, et meediaväljaanded fakte hoolikamalt kontrolliksid, konstrueerisid Michigani ülikooli teadlased eksperimendi, milles osalejatele anti lugeda võltsitud sisuga uudiseid, millest igaüks sisaldas tõenditega kergesti kummutatavat, ent sellest hoolimata laialt levinud väidet mõne poliitilise olukorra või figuuri kohta: et Iraagist leiti massihävitusrelvi (neid ei leitud), et Bushi maksukärped suurendasid riigi tulusid (tegelikult sissetulekud kahanesid) ning et Bushi administratsioon kehtestas lauskeelu tüviraku-uuringutele (tegelikult piirati vaid föderaalset toetust). Pärast iga väärteabe-kildu lisasid teadlased uudisele selge ja otsekohese paranduse ning mõõtsid siis, kas katsealused seda ka arvesse võtavad.
Reeglina ei võtnud. Ennast ise konservatiivina määratlenud katsealused uskusid valeväiteid massihävitusrelvade ja maksude kohta pärast paranduse lugemist veelgi tugevamalt. Nende kahe probleemi puhul ilmnes asjaolu, et mida suuremal määral katsealune antud teemast hoolis, seda tugevam oli tagasilöök. Ennast liberaalina määratletute juures olid tulemused veidi erinevad: kui nad olid lugenud korrigeeritud uudiseid tüvirakkude kohta, ei andnud parandused küll tagasilööki, ent lugejad eirasid siiski ebamugavat tõika, et Bushi valitsuse piirangud polnud tegelikult totaalsed.
Ei ole üheselt selge, mis taolist käitumist tingib. Põhjused võivad ulatuda lihtsast eneseõigustusest selleni, et inimesed on juurdunud veendumuste kaitsmise nimel valmis rohkem pingutama. Ent nagu Nyhan kuivalt märkis, on faktide kontrollimise tõhususe suhtes raske optimismi säilitada.
Ent teadlased tegelevad asjaga. Nyhan töötas uurimuse juures, milles näidati, et inimesed, kellele oli määratud enesejaatus-harjutusi, olid varmamad uut teavet omaks võtma kui need, kes harjutusi ei teinud. Teisisõnu: kui inimene on enda suhtes positiivselt meelestatud, on ta valmis kuulama, ning see, kes tunneb ebakindlust ja hädaohtu, ei kuula. See võib selgitada ka, miks inimeste pidev ärritamine demagoogidele kasulik on. Mida suuremat hirmu inimene tunneb, seda vähem on ta valmis kuulama eriarvamusi ja seda lihtsam on teda manipuleerida.
Mõnel puhul on abi ka otsekohesusest. Kuklinski hoolekande-uurimus andis mõista, et inimesed isegi korrigeerivad oma arvamust, kui n-ö äsada neile silmade vahele ilustamata esitatud objektiivsete faktidega, mis nende eelarvamusi kõigutavad. Ühelt rühmalt katsealustelt küsis ta, millise protsendi eelarvest föderaalvalitsus nende teada hoolekandele kulutab ning kui suur peaks see protsent nende arvates olema. Teisele rühmale esitati sama küsimus ja lisati kohe ka õige vastus (USA valitsus eraldab hoolekandeks ühe protsendi eelarvest). Seda silmas pidades pidid katsealused seejärel ütlema, kui palju valitsus kulutama peaks. Hoolimata sellest, kui suurel määral nad enne selle teabe omandamist eksisid, kohendasid teise rühma esindajad tegelikult oma vastuseid korrektse fakti valguses.
Samas said Kuklinski katsealused informatsiooni otse uurijatelt äärmiselt interaktiivsel moel. Kui Nyhan üritas faktiparandusi sisse viia uudisartikli kujul, nagu see tegelikus elus enamasti aset leiab, andis katse tagasilöögi. Isegi kui inimesed uue teabe omaks võtavad, ei pruugi selle mõju pikemas perspektiivis püsima jääda või lihtsalt nende arvamust mitte kõigutada. 2007. aastal uurisid John Sides Washingtoni ülikoolist ja Jack Citrin California Berkeley ülikoolist seda, kas täpse teabe esitamine väärteavitatud inimestele sisserännanute õige osakaalu kohta USA elanikkonna hulgas mõjutab nende vaateid immigratsioonipoliitikale. Ei mõjutanud.
Ja kui te hellitate kummagi leeri esindajate seas levinud lootust, et abi on paremast haridusest ja valijate suuremast poliitilisest küpsusest, siis oleks see küll hea algus, aga kaugeltki mitte lahendus. Stony Brooki ülikooli teadurite Charles Taberi ja Milton Lodge’i uurimus 2006. aastast näitas, et poliitiliselt haritud ja küpsed mõtlejad olid uue teabe omaksvõtmisele veelgi vähem avatud. Sellistel inimestel võib 90 protsendis küsimustes olla faktiliselt õigus, kuid nende enesekindlus teeb selle 10 protsendi teadmiste korrigeerimise, milles nad täielikult eksivad, peaaegu võimatuks. Taber ja Lodge pidasid seda murettekitavaks ilminguks, sest poliitiliselt aktiivsed küpsed mõtlejad on inimesed, kellele demokraatiateooria kõige suuremal määral toetub.
Täiuslikus maailmas säilitaksid kodanikud lakkamatu valvsuse, seirates pidevalt nii omandatud info õigsust kui ka seda, kuidas nende aju seda töötleb. Uudistega kursis püsimine nõuab aga aega ja pingutust, ning pidev kahtlemine eneses võib, nagu filosoofia sajanditepikkusest traditsioonist paistab, olla üsna kurnav. Meie ajud on konstrueeritud kasutama tunnetuslikke otseteid — järelduste tuletamist, intuitsiooni jne -, vältimaks täpselt sedasorti ebamugavust ja tulemaks toime igapäevaste jõuliste infovoogudega. Ilma selliste “otselõikamisteta” jääks palju vajalikku tegemata. Otseteede olemasolu teeb aga paraku võimalikuks meie lüpsmise poliitiliste valedega.
Nyhan näeb kokkuvõttes kõige suuremat lootust n-ö hankijapoolses lähenemises. Kodanikkonna või teabetarbijate asemel soovitab ta keskenduda allikatele. Kui muuta väärinfo parseldamisest tulenev kahju mainele piisavalt suureks, võiks see pärssida vastavate juhtumite ilmnemist tulevikus, leiab ta. “Kui teledebatis osaleja tehakse eksitavate väidete esitamise eest maatasa, mõtleb ta enne kaks korda järele, kui sedasama uuesti teeb.”
