Küborgite esimene põlvkond viibib juba meie hulgas
Ehkki tänapäeva küborgid ei pruugi veel välja näha nagu ulmefilmides, esitavad nad Clarke’i hinnangul ühiskonnale väljakutseid, mida tehnoloogia areng ainult teravdab.
Inimeste küborgiseerimise esimesteks õiteks olid Clarke’i sõnul südamestimulaatorid, kohmakad mehaanilised käeproteesid ja neerudialüüsisüsteemid, ent nüüd hõlmab see protsess juba neuroloogilisi süsteeme, kuulmise taastamist, nägemise parandamist ja eeliseid spordis.
“Me ei ole mõelnud selle üle, kui kiiresti küborgistumine tegelikult toimub ja millised võivad olla selle tagajärjed,” ütleb Clarke. “Tuleb välja, et sellel on mitmeid järelmeid inimeste õiguste vallas.”
Vedrujalgadega mehe õigused
Clarke osutab, et küborgite ja mitteküborgite võistlemise õigused on kesksed jooksmiseks süsinikkiust ja titaanist konstrueeritud vedrujalgu kasutava Lõuna-Aafrika paraolümpiatšempioni Oscar Pistoriuse juhtumi juures.
Pistorius tahab võistelda kõrvuti puudeta sportlastega olümpial ja Rahvaste Ühenduse mängudel, ent seda ei taha lubada ametnikud, kelle väitel annavad Pistoriuse proteesid talle ebaõiglase eelise.
“Tema väidab, et tal on õigus võistelda puudeta sportlastega samades võidujooksudes, ning juhul kui ta peaks tulema esimesele, teisele või kolmandale kohale, pälvida ka vastav lint või medal,” selgitab Clarke. “Rahvusvaheline spordiföderatsioonide liit IAAF väidab põhimõtteliselt kas seda, et tal pole sellist õigust, või et puudeta sportlaste õigus mitte olla sunnitud võistlema tehnoloogiliselt täiustatud inimestega on vääramatum.”
Pole välistatud, et puudeta sportlased võivad soovida õigust võistelda aladel, kus sooritust parandavate tehnoloogiate kasutamine on lubatud, ütles Clarke. Näiteks võib osutuda vajalikuks vaagida, kas puudeta sportlastel võiks lubada osaleda ratastoolisõidu kiirusvõistlustel, kus saavutatud tulemused võivad inimese jooksukiirust ületada.
Meelte täiustamine
Clarke leiab, et ka kuulmist ja nägemist parandav tehnoloogia võib päevakorrale tõstatada juriidilisi küsimusi. Ta ütleb, et ehkki sisekõrva-siirikut kasutatakse tänapäeval kuulmispuudega inimestel rudimentaarse kuulmise osaliseks taastamiseks, saaks selle abil ka normaalset kuulmist laiendada.
Võrkkesta-siirikud ja riietesse integreeritud arvutid võimaldavad inimestel salaja salvestada ja edastada kõike, mida nad näevad, selgitab Clarke. Samuti on võimalik vaadeldavale kujutisele lisada infokihte, näiteks infrapunaskanneri sooje objekte esile tõstvat andmevoogu — kasutusviis, mis võiks leida rakendust sõjatehnika vallas.
“Selliste laiendustega inimesed võivad ringi liikuda ilma, et keegi teaks, et nad neid kasutavad,” ütleb Clarke.
Tema arvates tekitavad inimesel “silma peal hoidvatest” siirikutest keeldumise teemalisi küsimusi ettepanekud raadiotuvastuskiipide (RFID-kiipide) sisestamiseks kurjategijate või tööliste kehasse eesmärgiga neid seirata ja kontrollida.
Igat masti õigused
Clarke osutas, et kuna küborgiseerimine leiab üha rohkem kasutust meditsiinis, võivad inimesed eeldada, et neil on õigus neid elus hoidvale tehnoloogiale. Samuti võivad nad nõuda õigust taoline tehnoloogia eemaldada, kui nad peaksid soovima surra.
Kokkuvõttes, ütleb Clarke, toob inimeste küborgistumine kaasa terve müriaadi inimõiguste-teemalisi küsimusi.
“Kaotatud suutlikkust asendavaid proteese kasutavad inimesed soovivad oma olemasolevaid õigusi kaitsta. Inimesed, kes on mõne suutlikkuse kaotanud, kuid kellel veel vastavaid proteese pole, nõuavad õigust neid omada. Parendatud inimesed nõuavad täiendavaid õigusi, milles kajastuksid nende täiendatud võimed.”
Tema hinnangul on inseneridel ja teistel, kes selliseid uusi tehnoloogiaid välja töötavad, kohustus valgustada poliitilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke institutsioone nendega kaasnevatest võimalikest järelmitest.
“Seni on nad märkimisväärsel määral selle kohustuse täitmisest kõrvale hoidnud. Tarvis on kiireid meetmeid. Vajadus selle järele, et poliitiliste otsuste tegijad ärkaksid, probleeme märkaksid ja asju arutama hakkaksid, muutub üha pakilisemaks.”
