Antiikne tinakirst varjab muistset saladust

Teadlased leidsid möödunud suvel muistse Rooma naaberlinna varemetest ligi pool tonni kaaluva tinast valmistatud kirstu. Küsimus, kes või mis selle sees on, pole seni vastust saanud.

Sarkofaag toimetatakse varsti Rooma Ameerika akadeemiasse, kus insenerid püüavad spetsiaalsete kuumutamistehnikate ja mikrokaamerate abiga saada kirstu lõhkumata selgust selle sisu kohta, teatab Michigani ülikooli pressiteenistus.

“Oleme leiu üle väga elevil,” ütleb Michigani ülikooli antiikteaduste professor Nicola Terrenato, kes teadusprojekti — ameeriklaste viimase poole sajandi suurimat väljakaevamist Itaalias — juhatas.

“Roomlaseid ei maetud reeglina üldse kirstudes, ja isegi kui kirste kasutati, olid need enamasti puust. Tollest ajastust on Itaalias leitud vaid käputäis tinakirste — teisest, kolmandast ja neljandast sajandist meie ajaarvamise järgi. Muid tinakirste selles piirkonnas pole meile teada.”

Eriti ebatavaline on seekordne kirst oma suuruse poolest. “Tegu on tollipaksuse tinalehega, mis on iseenda ümber rulli keeratud,” ütleb ta. “Pool tonni metalli oli tol perioodil röögatu rikkus. Raisata selline kogus matmiseks oli väga ebatavaline.”

Kas surnu oli sõdur? Gladiaator? Piiskop? Ükski neist võimalusist pole välistatud, ehkki mõni on ebatõenäolisem, osutab Terrenato. Uurijad annavad endast parima, et luid ning muid konteineris leiduda võivaid esemeid või kristlikke sümboleid põhjalikult uurida.

“Raske on ennustada, mida me seest leiame, kuna see on ainus omalaadne artefakt selles piirkonnas,” tunnistab Terrenato. “Püüan oma lootuseid mõistuse piires hoida.”

Tinakirstudesse suletud inimsäilmed on üldiselt hästi säilinud, ehkki neid võib olla keeruline kätte saada. Uurijad tahavad vältida kirstu lõhkumist. Tõenäoliselt kahjustaks tina lahtikangutamiseks vajalik jõud kirstu sisu. Selle asemel tehakse esmalt katset termograafia ja seejärel endoskoopiaga.

Termograafiline uuring tähendab seda, et kirstu soojendatakse paari kraadi võrra ning seiratakse järgnevat termoreaktsiooni. Luude ja kirstu kaasa pandud esemete soojusreaktsioonid on teistsugused kui tinal, kinnitab Terrenato. Endoskoopilise uuringu käigus sisestatakse kirstu tilluke kaamera. Taolise meetodi tulemuslikkus sõltub sellest, kui palju mulda sajandite vältel kirstu sisse on sattunud.

Kui termograafilised ja endoskoopilised uuringud nurjuvad, võivad teadlased saada abi magnetresonantstomograafiast — kulukast meditsiinilisest protseduurist, mille jaoks tuleks pooletonnine kirst toimetada haiglasse.