Teiste inimeste kohta moraalseid hinnanguid langetades peame tihtilugu eeldama nende kavatsusi — võime, mida nimetatakse “vaimuteooriaks”. Kui näiteks kütt laseb jahi käigus oma sõbra maha, peame teadma, mida too kütt mõtles: kas tundis ta salajast kiivust või ajas sõbra lihtsalt pardiga segamini?

Varasemad uurimused on näidanud, et ajupiirkond, mida nimetatakse parempoolseks oimu-kiiruliitmikuks (TPJ, ingl temporo-parietal junction) muutub kaasinimeste kavatsuste, mõtete ja uskumuste peale mõeldes üliaktiivseks. Värske uurimuse raames kutsusid uurijad aju koljuväliste magnetlainetega mõjutades parempoolse TPJ töös esile häireid. Selgus, et see pärssis katsealuste võimet langetada moraalseid hinnanguid, mis nõuavad teiste inimeste ajendite mõistmist — näiteks nurjunud mõrvakatse puhul, vahendab Science Daily.

MIT aju- ja kognitiivteaduste abiprofessori Rebecca Saxe’i juhitud töörühma tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.

Uurimus pakub rabavaid tõendeid selle kohta, et aju pinnal parema kõrva kohal ja sellest veidi tagapool paiknev parempoolne TPJ on moraalsete hinnangute andmisel kriitilise tähtsusega, osutab töö juhtivaid autoreid Liane Young. See on hämmastav, kuna normaalsetes tingimustes on inimesed taolistes moraalsetes hinnangutes väga veendunud ja järjepidevad, tunnistab MIT aju- ja kognitiivteaduste teaduskonna järeldoktor Young.

“Inimesed mõtlevad moraalsusest kui väga kõrgel tasemel teadvustatud käitumisest,” selgitab ta. “Magnetväljaga konkreetse ajupiirkonna tööd mõjutades inimeste moraalsete hinnangute muutmine on tõeliselt jahmatav saavutus.”

Uurijad rakendasid valutut ja ohutut tehnikat, transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mis võimaldas valikuliselt mõjutada aju tööd parempoolses TPJ-s. Väikesele koljupiirkonnale väljastpoolt koondatud magnetväli tekitab väikseid elektrivoolupurskeid, mis pärsivad lähedalasuvate ajurakkude võimet normaalselt toimida, kuid mõju on vaid ajutine.

Ühe katse käigus mõjutati katsealuseid TMS-iga 25 minutit ja paluti neil seejärel täita test, mille raames nad lugesid läbi jada sündmusekäike ning langetasid tegelaste tegude kohta moraalseid hinnanguid astmikul ühest (absoluutselt keelatud) seitsmeni (absoluutselt lubatud).

Teise katse puhul kiiritati katsealust 500 millisekundit kestvate TMS-pursetega täpselt sel hetkel, mil tal paluti anda moraalne hinnang. Näiteks pidid katsealused hindama, kuivõrd lubatav on see, kui keegi laseb oma tüdruksõbral jalutada üle silla, millest ise teab, et see pole turvaline — isegi, kui naisterahvas pääseb ohutult üle jõe. Taolistel juhtudel ei tuvasta ainuüksi tulemusele toetuv hinnang moraalset süüd, ehkki võib paista, et toimepanijal olid kurjad kavatsused.

Mõlema katse tulemused näitasid, et kui parempoolse TPJ tööd häiriti, kaldusid katsealused ebaõnnestunud kahjustamiskatseid hindama moraalselt lubatavateks. Seetõttu usuvad uurijad, et TMS häiris katsealuste võimet teiste inimeste kavatsusi tõlgendada, sundides neid hinnangu andmisel usaldama pigem lõpptulemusest saadud teavet.