Erinevaid õppimisstiile pole tegelikult olemas
Kas te olete “verbaalne” või “visuaalne” õppija? Tõenäoliselt olete iseendale või oma lastele ühe neist kahest sildist külge kleepinud ning usaldate õppetehnikaid, mis sobivad kokku teie individuaalsete õppimisvajadustega.
Te pole üksi — enam kui 30 aasta vältel on haridussüsteemi suuresti mõjutanud arusaam, et õpetamismeetodid peaksid sobima õpilase konkreetse õppestiiliga. Õppestiilide liikumise pikaajaline menu on omakorda loonud jõudsalt kasvava kommertsturu uurijatele, haridustöötajatele ja üldsusel, vahendab Science Daily.
Kui heita pilk rabavale hulgale müügil olevatele ja koolides kasutatavatele õppestiili-testidele ja õppejuhenditele, siis näeme, et idee, mille kohaselt mõned õpilased omandavad teadmisi paremini, kui neid esitada visuaalselt, teised aga siis, kui materjal anda edasi sõnaliselt või koguni mõnel kolmandal moel, on laialdalselt populaarne.
Kuid kas teaduslikud uuringud üldse toetavad eri õppestiilide rakendamist või hüpoteesi, et inimene õpib edukamalt, kui õpetada teda tema unikaalse õppestiiliga sobituval moel?
Ajakirjas Psychological Science in the Public Interest ilmunud teadusartikkel analüüsib olemasolevat õppestiilide-teemalist kirjandust ja leiab, et ehkki paljud uuringud on väitnud end tõestavat eri tüüpi õppijate (nagu “kuulmismeelega õppijate” ja “visuaalsete õppijate”) olemasolu, pole nende uurimuste läbiviimisel rakendatud selliseid randomiseeritud katseid, mis tulemustele usutavuse annaksid.
Peaaegu mitte ükski uurimus, mis väidetavalt pakub tõendeid eri õppestiilide kohta, ei rahulda teadusliku paikapidavuse võtmekriteeriumeid. Katse, millega kontrollida õppestiilide hüpoteesi, peaks jaotama õppijad kategooriatesse ja määrama neile juhuslikkuse alusel suvalised õppemeetodid. Kõik katsealused peaksid katse lõpus lahendama samu ülesandeid.
Kui oletus, et õppe- ja õpetamisstiilid peaksid kokku sobima, tõele vastaks, peaksid konkreetse, näiteks visuaal-ruumilise stiiliga õppijad omandama paremini materjali, mida vastavas stiilis õpetatakse.
Käesoleva töö autorid leidsid aga, et suurest hulgast uurimustest, mis väitsid end toetavat õppestiili-hüpoteesi, oli seda tüüpi uuringumetoodikat rakendatud väga vähestes. Neist, mis seda siiski tegid, pakkus suur osa õppe- ja õpetusstiilide sidumise hüpoteesile üheselt vastukäivaid tõendeid, ning need üksikud, mis stiilide sidumise ideega kooskõlas olid, ei andnud hinnangut populaarsetele õppestiili-põhistele programmidele.
Aegade jooksul on välja pakutud ei rohkem ega vähem kui 71 eri õppestiili põhist haridusmudelit. Kahtlemata on enamik neist koostatud õpilaste huve silmas pidades ning eesmärgiga pakkuda õppimiseks sobivamaid tingimusi.
Psühholoogilised uuringud pole aga tuvastanud, et inimesed õpiksid erinevalt, vähemalt mitte sel moel, nagu varieeruvate õppestiilide pooldajad väidavad.
Teaduslike tõendite puudumisel hoiatavad teadlased, et praegusel ajal laialt levinud õppestiili-testide kasutamine ja sellele toetuvad õppevahendid kujutavad endast niigi piiratud hariduslike ressursside mõttetut raiskamist.
