Merevee taseme tõus võib ületada halvimad ootused
See periood, mida nimetatakse ka Eemi jäävaheajaks, valitses maakeral 132 000-122 000 aastat tagasi. Kliima oli toona umbes selline nagu näevad ette need kliimamudelid, mis ennustavad tulevast kliima soojenemist. Poolustel oli keskmine temperatuur 3-5 kraadi praegusest kõrgem, kirjutab Novaator.
Princetoni ülikooli palaeoklimatoloog Robert Kopp võttis vaatluse alla selle perioodi veetaseme maailma meredes. Selles pole midagi uut, taolisi uuringuid on tehtud ridamisi, kuid pigem on keskendutud kohalikele muutustele ning need ei pruugi anda pilti sellest, mis on ees ootamas globaalsel tasemel.
Nii näiteks võib merevee taset mõjutada ka see, kuidas maakeral paiknev veemass jaguneb. Jääajal suudavad polaarliustikud enda poole tõmmata suures koguses vett. Kui liustikud sulavad, liigub vesi pigem ekvaatori suunas.
Selliste efektide mõistmiseks pani Kopp kokku maailmas rohkem kui 30 eri paigast kogutud andmestiku merevee tasemete kohta.
Ajakirja Nature tänases numbris kirjutab tema töörühm, et veetase maailma meredes oli eelmisel jäävaheajal umbes 6,6-9,4 meetrit tänastest tasemetest kõrgemal. Veetase kerkis toona sajandiga 56-92 sentimeetrit.
Tõus tuleb kiirem
Koppi sõnul on see tõusutempo kiirem kui praegu käimasolev merevee taseme tõus. Ta hoiatab, et kui poolustel tõuseb temperatuur sel määral nagu näitavad prognoosid, siis võib tulevikus merevee taseme tõus samamoodi kiireneda nagu eelmisel jäävaheajal juhtus.
Oregoni ülikooli geoloog Peter Clark ütleb, et sellise kiirenemise puhul tuleb järeldada, et suur osa Gröönimaad katvast jääkilbist ning osa Antarktika jääkilbist, ilmselt lääneosa, peaksid sulama.
Arizona ülikooli kliimateadlane Jonathan Overpeck nõustub, et polaarliustikud on kliimamuutustest palju haavatavamad kui seni arvatud. Kuid ta märgib, et Koppi töörühma kogutud andmed ei võimalda jälgida eelmisel jäävaheajal veetaseme tõusu aastate kaupa. Nii pakub Koppi artikkel välja, et tõus võis olla keskmiselt 6-9 millimeetrit aastas, aga pole võimalik välistada, et see tõus toimus palju kiiremate ja lühemate spurtidega.
Kiiruse üle võib vaielda
Tartu ülikooli klimatoloogia professor Jaak Jaagus ütleb värsket uuringut kommenteerides, et maailmamere taseme tõusuks on ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel IPCC 2007. aasta aruande põhjal hinnanud 1,8 millimeetrit aastas perioodil 1961-2003, viimasel kümnendil on see olnud kiirem — 3,1 millimeetrit aastas.
Kogu 20. sajandi jooksul hinnatakse maailmamere veetaseme tõusuks 17 sentimeetrit. Selle põhjuseks peetakse nii vee soojuslikku paisumist kui ka liustike sulamist. Aastaks 2100 prognoositi meretaseme tõusuks 0,3-0,8 meetrit.
„Selles artiklis toodud info, et 125 000 aastat tagasi eelmisel jäävaheajal olid maakera kliimatingimused palju soojemad ja meretase kuni 10 meetrit kõrgem tänapäevasest, pole minu jaoks sugugi uus. See on olnud teada juba pikka aega. On ka loomulik, et kui jätkuks Gröönimaa ja Antarktika jää sulamine, siis meretase tõuseks. Kui kiiresti see aga toimuks, selle üle saaks vaielda,” nendib Jaagus.
Paar külma talve muudaks kõik
Tema sõnul on kindel see, et viimastel aastatel on toimunud oluline jääkatte massi ja pindala vähenemine Põhja-Jäämerel ning Gröönimaa mandrijää kiire sulamine. Kui need protsessid ajas jätkuvad ja kiirenevad, siis nad võivad endaga kaasa tuua suuri muutusi. „Pole aga ka välistatud, et aja jooksul need võnkumised sumbuvad ja varasem jää olukord taastub. Sellest piisaks vaid paarist-kolmest külmast talvest Arktikas.”
Jaaguse sõnul on Antarktika mandrijää massibilansi kohta käiv info vastuolulisem. „Minu mulje põhjal ei saa kindlalt väita, et see on kiirenevalt sulamas,” märgib ta. Õhutemperatuur ja mandrijää mass ei ole lineaarselt seotud. Temperatuuri tõustes teatud piirides võib mandrijää akumulatsioon hoopis suureneda suuremate sademete hulkade tõttu. Mandrijää kasvuks on lisaks madalale temperatuurile vaja ka ohtralt sademeid. Lund sajab aga kõige rohkem nullilähedase temperatuuri korral, mitte -20°C juures.
