Huumor on õpitav ja teeb õnnelikuks
Kõikjal maailmas uurivad psühholoogid ja neuroteadlased naljade ja naeru kõikehaaravat tähendust. Selle juures on selgunud, et huumor on universaalne keel, mille tähtsus ulatub kaugelt üle meelelahutuse ja ajaviite, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi. Avastada on terve “huumorimanner”, nagu väljendub Willibald Ruch, Zürichi ülikooli isiksusepsühholoog.
Ta on rõõmsale seisundile, mis muudab stressirohked olukorrad ning saatuselöögid talutavaks, andnud nimetuse “lustlik meelerahu”.
“Huumorimeelega inimestest peetakse lugu ja neid nähakse sümpaatsetena,” täiendab USA neuropsühholoog Robert Provine Marylandi ülikoolist. Kuid Provine rõhutab ka huumori tumedat poolt. “Me naerame, et mõjutada teiste käitumist,” räägib ta. Labased naljad, pilked ja iroonia panevad paika hierarhiaid ning koalitsioone. Puändi võim on manipuleerimiseks ja kiusamiseks piisav.
Tõepoolest näib lõbu, mida pakub teiste mõnitamine, haavamine ja äratõukamine, üks huumori tugevamaid ajendeid. Juba filosoof Thomas Hobbes uskus, et huumori olemus peitub ootamatus triumfis, mida inimesed tunnevad, kui keegi teine pilke alla langeb.
“Naer võib olla vahend, mille abil saab grillida võrdväärselt nii sõpra kui vaenlast,” nendib tunneteuurija Jaak Panksepp Ohio osariigis asuvast Bowling Green State Universityst. Juba lapsepõlves kinnistub tahe leida teiste ebaõnnes nalja, luua “eksklusiivne rühmaidentiteet”.
Võrdlemisi kahjutud on seejuures naljad, mis käsitlevad näiteks blondiinide oletatavaid omadusi. (“Kuidas kutsuda kõrvupidi reas seisvat 50 blondiini? Tuuletunnel.”)
Hoopis teine lugu on naljadega, mis on kuritahtlikud ja haavavad, toovad esile eelarvamusi või tögavad piiritut ebaõiglust. Siis jääb naer kurku kinni. Sellegipoolest on paljud sunnitud muhelema — ja tunnevad seepärast häbi.
Sest kui tahes rassistlik või halvakspanev nali ka pole: esimesel silmapilgul on raske puändi kiiluvette mitte sattuda. Selleks kasutab nali üllatushetke: kuulaja ei suuda tabu rikkumisest hoiduda. Temast saab kaasosaline, soovib ta seda või mitte.
“Naljadest saavad osavate poliitikute või väitlejate kätes järjest võimsamad relvad,” kirjutab Ameerika ajakirjanik Jim Holt. Pole ime, et võimul olijad puändi väge ikka ja jälle kasutavad — kuid ka kardavad.
Diktaator Adolf Hitler näiteks pidas Berliini “anekdoodikohtuid” (Holti termin) nende vastu, kes julgesid natsirežiimi üle nalja heita. Ka katoliku kirik on ammu kartnud naeru väge. Umberto Eco romaanis “Roosi nimi” soovib üks munk iga hinna eest takistada, et Aristotelese kadunuks arvatud käsikiri komöödia olemusest üles leitaks. Tema motiiv kõlas: “Naer tapab hirmu. Ja ilma hirmuta ei saa olla usku.” Kes kuradit enam ei karda, ei vaja jumalat: “Seejärel võime ka jumala üle naerda.”
Tõepoolest on huumori mõjuvõim peaaegu kuratlik, kuna ta võtab vähemalt esimesel hetkel keha pantvangi. Teadlased usuvad, et vahetu reaktsioon millelegi naljakale on meie ajju sisse programmeeritud. Sisust sõltumata päästab naeru valla tihti juba nalja ülesehitus.
Naljakad on seejuures etteaimamatud puändid: inimesed naeravad, kui asjade tavapärane kulg järsku katkeb. Tuleb loomade varjupaika mees ja küsib: “Öelge, kas sellele lambakoerale ka väikesed lapsed meeldivad?” Hooldaja vastab: “Jah, aga ostke pigem ikka koeratoitu, see tuleb odavam.”
Tuumaresonantstomograafiga on ajuteadlased jälginud, kuidas sellise nalja puänt kohale jõuab. Närvisignaalide kaskaadi järel muutuvad aktiivseks need ajupiirkonnad, mis kuuluvad tasustamissüsteemi. Virgatsained tekitavad eufooriat ja lõbusust, samaaegselt tulistavad sünapsid, mis lasevad miimika lõa otsast valla. Tahtmatult kerkivad suunurgad ülespoole. Lõbus luksumine hiilib kõrisse, enne kui mõistus taas juhtimise üle võtta jõuab.
Tahtmatut naeru saab jälgida ka inimese lähimatel sugulastel. Šimpansid kõhistavad iseloomulikul viisil, kui nad teineteist kõdistavad või tagaajamist mängivad. Neuropsühholoog Provine usub, et see on naeru päritolu: “Maailma vanim nali kõlab: kohe saan su kätte.”
Naer on nii spontaanne, et Provine peab seda inimese käitumisrepertuaari üheks kõige mõjukamaks signaaliks. Naer on paljastav, täis tahtmatut ausust. Seda teadis juba Goethe: “Millegi muuga ei näita inimesed paremini oma iseloomu, kui sellega, mida nad naeruväärseks peavad.”
Psühholoog Ruch asus seda väidet põhjalikult uurima. Ta selgitas, milliste naljade peale eri iseloomudega inimesed naeravad. Tulemus: inimesed, kelle jaoks on elus olulised kord ja korrastatus, peavad koomilisteks tuttavaid olukordi ja eelarvamusi peegeldavaid nalju. Sellesse naljatüüpi kuulub näiteks huumor šotlaste kohta, kuna juba ette on teada, et puänt viib välja šotlaste arvatava ihnuseni. (Mida teeb šotlane küünlaga peegli ees? Tähistab teist adventi.)
Pigem loomingulised inimesed, kel hakkab kiiresti igav ja kes otsivad uusi väljakutseid, armastavad seevastu näiteks Gary Larsoni naljapilte, lahenduseta puänte ja absurdihuumorit. (Kohtuvad aasal kaks lehma. Üks ütleb: “Noh, sina”. Teine vastab: “Miks just mina?”.)
“Anekdoodieelistuste põhjal saab selle inimese kohta palju teada,” ütleb Ruch. Pole imestada, et naer omab ka flirdi ja partneri valiku juures suurt tähtsust. Naeruekspert Provine uuris USAs 4000 tutvumiskuulutust. Tema kokkuvõte: naised otsivad tihti huumorimeelega meest. Mehed seevastu reklaamivad end naljadega.
“Naised soovivad mehi, kes neid naerma ajavad,” räägib Provine. Meeste teravmeelitsemine flirtimise juures võrdub omalaadse prooviesinemisega. Mõned psühholoogid eeldavad sedagi, et naiste eelistus naljaninade vastu on evolutsiooniliste juurtega. Huumor on inimese juures märk intelligentsist, märgib näiteks psühholoog Daniel Howrigan Colorado ülikoolist. Lihtsas eesti keeles: kui mees on teravmeelne, on ta ka tark — ja seetõttu ellujäämisvõitluses ilmselt edukam.
Bioloogiline selgitus on vaieldav. Ühel meelel on teadlased vaid selles, et mehed ja naised hindavad seda, mis on naljakas ja mis mitte, väga erinevalt. Mehed naljatlevad peenetundeliselt, kui soovivad avaldada naisele muljet. Kuid hoopis teisiti, kui ollakse teiste meestega omavahel. Briti psühholoog Richard Wiseman kogus internetist 40 000 anekdooti ja lasi netikogukonnal neid hinnata. Seejuures ilmnes, et kui naised naersid pigem teravmeelitsuste ja sõnamängude üle, meeldisid meestele ülbed ja agressiivsed naljad, kasuks tulid ka seksuaalsed vihjed. (Arst ütleb nunnale: “Palju õnne, te olete rase.” Häiritult märgib nunn: “Ennekuulmatu, mida inimesed tänapäeval kõik küünaldele määrivad.”)
Mehed — senikaua kuni nad on omavahel — naeravad selliste anekdootide juures pisarateni. Puänt toob alanduse. Lisaks meelitab keelatu ja riivatu. Kes naerab, laseb kõigil tõketel langeda, kirjutas Sigmund Freud. Sisemine tsensor jääb vaiki.
Kultuuriteadlane Helga Kotthoff Freiburgi Pedagoogilisest Kõrgkoolist usub teadvat, miks mehed selliseid nalju eriti meelsasti jutustavad. Sotsiaalne suhtlus ja ühiskond vermivad naljaeelistusi, ja seda juba liivakastis. “Lapsed arendavad välja huumorilaadi, tänu millele nad on sotsiaalselt edukad,” räägib ta. Jämedad, agressiivsed anekdoodid leiavad poiste puhul vähem vastumeelsust kui tüdrukute seas. Meestel on seetõttu huumori osas karmim hoiak.
Kuid eelistused hakkavad ilmselt tasapisi ühtlustuma. “Naised jutustavad aina tihedamini agressiivseid nalju ja näitavad seeläbi kasvavat eneseteadvust,” ütleb Kotthoff. Lisaks pakuvad mehed naisega kohtudes end nüüd juba ka märklauana. Selle tulemusena on moodi tulnud koguni feministlikud pilked. (Väike tüdruk istub vannis: “Emme, kus pesulapp on?” “Läks korraks välja suitsu ostma,” vastab too.)
Mis sugupooli naljas aga ühendab, on tahtmine elu varjukülgedega paremini toime tulla. Seksuaalne frustratsioon, närvilised elukaaslased ja ülemused, parkimismured, rippuvad rinnad ning peenise pisikesed mõõtmed muutuvad talutavamaks, kui sellele naljaga läheneda.
“Naerdakse elu väikeste määramatuste üle, see on meie põhivajadus,” ütleb arst ja kabareeartist Eckart von Hirschhausen.
Naeruklubid ja naerujooga kursused kuulutavad kõkutamise tervendavat väge. Naer vähendab stressihormoonide hulka ja tugevdab immuunsüsteemi. Lisaks aitab huumor paremini valu taluda. Ka arstid on hakanud nalja tervendavat mõju tõsiselt võtma. Eeskätt lapsed reageerivad terapeutilistele naljahoogudele hästi. Hamburgis asuva Altona lastehaigla arstid teevad näiteks koostööd kliinikuklounidega. Kord nädalas müravad lustimeistrid osakondades.
Sel päeval külastab 42aastane Silke Mühlenstedt, teise nimega kloun Lili lastekirurgia osakonda. “Ma soovin, et haiged lapsed lagistades voodites istuli tõuseks,” ütleb Hamburgi kliinikuklounide ühingusse kuuluv Mühlenstedt. Christopheril näiteks opereeriti pimesoolt. Punase nina, patside ja triibuliste sukkpükstega Mühlenstedt poeb kaheksa-aastase poisi külje alla. Lõpuks haub ta oma villase mütsi all välja “saurusemuna”: “Ma kardan, et keegi pissis mulle pähe!” Mõju ei jää tulemata. Poiss naerab ja leiab seeläbi uut südikust, mida kinnitab ka lastearst Rainer Süßenguth: “Kliinikuklounid kannavad hoolt, et lapsed end hästi tunneksid, ümbruse hetkeks unustaksid ega oleks enam nii norgus.”
Huumor lõõgastab ja on elus abiks. Kes oma saatuse üle naerda suudab, on osaks langenud liisust üle. Psühholoog Ruchi sõnul aitab see isegi äärmuslikes olukordades. Ta kõneleb Korea sõja ajal piinatud USA sõdureid käsitlenud uurimusest. “Mida suurema huumoriga inimesed oma seisu nägid, seda väiksemad olid neile jäänud hingehaavad,” ütleb ta. Seda, et huumor on kosutus hingele, on Ruch tõestanud ka eksperimentaalselt. Teadlane lasi katsealustel osaleda huumorikoolitusel. Kaheksal õhtul õppisid inimesed nalju ja rõõmsat meelt. “Eeskätt oli asi selles, et taas leida endas laps ja võita tagasi mänguline suhtumine ellu,” selgitab lustitreener Heidi Stolz.
Füüsilise kontaktiga lustimised ning briti komöödiategelase Mr Beani sketšid kuulusid programmi juurde. Tudengid õppisid liialduste, vähenduste või sõnamängudega tekitama lõbusaid efekte ning enda üle naerma. Lõpus arvutasid psühholoogid katsealuste huumorikvoodi, tuginedes teemakohasele teaduslikule küsitluslehele. “Lustlikkuse tase tõusis, tõsiduse ja halva tuju oma langes,” tõdeb Stolz. Ka sõbrad ja tuttavad olevat kursusel osalejaid selle järel humoorikamatena kirjeldanud. Ennekõike on kursuse mõju aga olnud püsiv: “Kaks kuud hiljem olid need inimesed oma eluga veel rohkem rahul kui varem.”
“Huumor on treenitav,” võtab Ruch kokku. Lustlikkus on õpitav, samamoodi nagu keel. Ja tulemus on samuti rõõmustav: “Rohkem nalja tähendab ka suuremat rahulolu eluga.”
