Taimed päästavad tulevikus metsi põlengute eest
Ajakirja Ecological Monographs maikuu-numbris ilmuv uuring näitab Montana osariikliku ülikooli teadur Philip Higuera, et ehkki muudatused temperatuurides ja niiskustasemetes loovad hea pinna muutuste tekkeks põlengute sageduses, trumpavad neid tihti üle muutused taimede levikus ja külluses. Tema sõnul mängib taimestik ökosüsteemi kergestisüttivuse määramisel suurt rolli, pehmendades või võimendades kliimamuutuste potentsiaalset mõju tulekahjude sagedusele, vahendab ScienceDaily.
"Kliima on vaid üks tulekahjude režiime kontrollivatest teguritest, ning tulekahjude ennustamisel kliimamuutuste stsenaariumide põhjal ainult kliimaga arvestamine suurendab märkimisväärselt vea tõenäosust," ütleb ta. "Kui taimestik ei muutuks, viga ei tekiks, kuid mida suurem on tõenäosus, et taimestik muutub, seda olulisemaks osutub see põlengurežiimide ennustamisel."
Higuera ja kolleegid uurisid tulekahjude ajaloolist sagedust Alaska põhjaosas; selleks võeti analüüse järvede põhjasetetest. Meetripikkuste proovide, nn settetuumade abil mõõtsid Higuera ja kolleegid muutusi säilinud taimeosade, näiteks õietolmu ohtruses, et mõista, millist tüüpi taimestik mineviku eri perioodidel maastikul domineeris. Samamoodi nagu puu aastaringid, kujutavad sette eri kihid mineviku eri ajastuid.
Radiosüsiniku-dateeringuga määrati setete vanus, mis ulatus mõnel juhul 15 000 aastani. Seejärel mõõdeti puusöe osakaalu settes, et saada teada tulekahjude sagedus eri perioodidel, mil valitsesid eri tüüpi taimed. Viimaks võrreldi saadud tulemusi teadaolevate ajalooliste kliimamuutuste graafikuga.
Mitmel juhul olid muutused kliimas metsapõlengute sageduse määramisel vähem olulised kui muutused taimestikus. Hoolimata näiteks jaheda ja kuiva kliima muutumisest soojaks ja kuivaks umbes 10 500 aasta eest, täheldasid teadlased tulekahjude sageduse järsku alanemist. Settetuumad sellest perioodist paljastasid taimestiku muutumise kergestisüttivatest põõsastikest vastupidavateks heitlehisteks puudeks - tendents, millest Higuera arvates piisas, et kompenseerida kliima otseseid mõjusid tulekahjude sagedusele.
"Antud juhul soojem kliima tõenäoliselt soodustas tulekahjude puhkemist, kuid otsest kliimamõju pärssis heitlehiste puude arenemine maastikul. Seetõttu oli tulekahjusid väga vähe," selgitab Higuera.
Samamoodi jahenesid temperatuurid ja kerkisid niiskustasemed tänapäevaste kuusemetsade kujunemise ajal umbes 5000 aasta eest, mis - eraldi võttes - võinuks luua sagedastele tulekahjudele ebasoodsa pinna. Hoolimata sellest muudatusest märasid autorid hoopis tulekahjude sagenemist, mida nad põhjendavad tihedate okaspuumetsade üldise kergestisüttivusega.
Higuera arvates võib uurimistööst tänapäeval abi olla kliimamuutustele rajanevate tulekahjurežiimide muutuste ennustamises. Saadud tulemused rõhutavad, et tulevaste metsatulekahjude sageduse ennustamisel ei tohiks piirduda ainuüksi kliimamuutuse otseste mõjude arvestamisega.
"Kliima mõjutab taimestikku, taimestik mõjutab põlenguid, ning tuli ja taimestik koos reageerivad kliimamuutusele," ütleb ta. "Mis kõige tähtsam, meie töö juhib tähelepanu vajadusele põlengurežiimide reaktsioone kliimamuutustele ette ennustades kaaluda nende arvukaid tegureid."
