Võhikud sõidavad teadlastest julgelt üle

Kaasaegne ühiskond sõltub ekspertidest ehk teatud valdkondades erialaste oskuste ja kogemustega inimestest. Teadlased aga on märganud, et üha rohkem inimesi kahtleb nende eksperthinnangutes, seda isegi teemadel, kus on olemas tugev teaduslik ühisarusaam.

Näiteks usuvad ja kuulutavad mõned lapsevanemad ja laste õiguste eest võitlejad siiamaani, et mõned vaktsiinid põhjustavad lastel autismi — seda hoolimata massiivsest kogusest meditsiinilistest tõenditest, mis on igasuguse seose olemasolu ammu kummutanud. See on viinud olukorrani, kus vaktsineerimata jäetud lapsed on pahaaimamatult tekitanud tänapäevaks suuresti kaotatud nakkushaiguste uusi koldeid, vahendab LiveScience.

“Ühiskond, mis teaduse ja ekspertiisi väärtused täielikult hülgab, on liiga õudne, et sellele tõsiselt mõelda,” kommenteerib Cardiffi ülikooli ühiskonnateadlane Harry Collins ajakirjas Nature. Collins pakkus välja võimaliku lahendusehakatuse — nimelt tuleks muuta seda, kuidas me teaduslikust ekspertiisist mõtleme.

Inimeste ekspertiisitasemed on erinevad, märgib Collins. Need võivad ulatuda kõige madalama astme kolkatarkusest — portsust teadmistest või teadusfaktidest, millest võib abi olla televiktoriinis osalemisel või kõrtsilauas targa mulje jätmisel — elukutseliste tegevteadlaste kõrgtasemeni.

Enamik inimesi taipab kõrgtaseme eksperti usaldada hoolimata sellest, kas too lapib nende murtud luid või paigutab elamusse elektrisüsteemi. “Pigem uurida asju kelleltki, kes neid tõesti teab, mitte minna lihtsalt ema käest küsima,” selgitab Collins.

Samamoodi, nagu tekitab hämmeldust see, kui täiskasvanud inimene keerulistes teadmistes maailma kohta usaldab allikana ainult lapsevanemat, hämmeldavad teadlasi madalama astme eksperdid, kes tulevad lagedale “oma arvamusega” küll autismist, küll HIVist/AIDSist, küll kliimamuutusest. Avalikud debatid neil teemadel hõlmavad kogu teadusliku teabe paletti ning rahvas ei pruugi sugugi kuulata neid, kellel on kõige kõrgema taseme teaduslikud ekspertteadmised.

Mõnel teadusliku kraadita kodanikul õnnestub saavutada üsna ulatuslik arusaam teadusest, olgu selleks siis “populaarteaduslik arusaamine”, mis tuleneb selliste lehtede nagu Forte lugemisest, või koguni “teadmised esmasest allikast”, mille omandamiseks tuleb lugeda tõeliseid tõsiteadusartikleid, mida avaldavad ametlikud häälekandjad nagu ajakirjad Science ja Nature.

Collinsi ja teiste töö laseb aga mõista, et ilma täieliku ülevaateta kõigist üksikasjadest ning aastatepikkuse kogemuseta teadusringkondades jäävad madalama astme eksperdid vaidlusalustel teadusteemadel sõna võttes jänni. See võib tekitada olukorra, kus võetakse innukamalt omaks vähemuse teadusvaated, mis üldise teadusliku arusaamisega vastavast valdkonnast hästi kokku ei klapi.

Sellistel juhtumitel ei pruugi esmasest allikast teadmised hankinud isik probleemi aluseks olevat teadust mõista paremini kui esmakordselt malelaua taha istuja saab aru vangerduse tähendusest.

Collins lisab, et teadlased võiksid oma ekspertteadmiste esitamisega avalikkusele samuti paremini hakkama saada. Püüd näidata teadust absoluutse tõe või ilmutusena — mõneti sarnasena usutõele — annab viimaks tagasilöögi, sest teadus on ebakindel ning pidevas muutumises. Peale selle, märgib ta, mõjub selline ärplemine üsna ülbelt, mis enamikku inimestest pahandama kipub.

“Tegelased nagu Richard Dawkins ja Stephen Hawking esindavad sellist kahjulikku teadusmudelit — vana head “müsteeriumi ilmutamist”, doktrineeritud ateismile omast suhtumist, mis väidab kaudselt, et teadus suudab veenvalt lahendada kõik kultuurilised probleemid,” ütleb Collins.

Dawkins on saanud tuntuks evolutsioonibioloogi ja hääleka ateistina, kes oma usundikriitikaga tihti vastuolulist debatti üles keerutab. Hawking on tunnustatud teoreetiline füüsik, mitmete populaarsete teadusraamatute autor, kes aga Collinsi kinnitusel edendab “teadust, mis näeb rohkem välja nagu usund, mille ikooniks on tema ise”.

Paljud teadlased näevad aga suurt vaeva, et rõhutada enda töös esinevaid ebakindlusi. See võibki kujuneda keskteeks tagasihoidlikule teadusele, mis suudab muljet avaldada oma väärtustega — avaliku debati ja vaatlustele, teoretiseerimisele ja eksperimenteerimisele toetuvate teadmistega.

“Teaduse avastusi tuleb eelistada usundi ilmutatud tõdedele; need on vapramad skeptitsismi loogikast, kuid need pole kaljukindlad,” kirjutab Collins. “Need on ühiskonnale paremaks aluseks just sellepärast — ja ainult sellepärast —, et pole lõplikud.”