Uskliku ja uskmatu aju on erinev
Uskmatutega võrreldes osutus usklike eesmine vöökäär (ACC, ingl anterior cingulate cortex) — aju osa, mis aitab korrigeerida meie käitumist, andes märku, kui tekib vajadus tähelepanu ja kontrolli järele, tavaliselt mõne ärevusttekitava sündmuse, näiteks vea tegemise tulemusena — märkimisväärselt passiivsemaks.
Mida pühendunumad olid nad usus ja mida vankumatumalt jumala olemasolu tunnistasid, seda vähem andis ACC neile märku nende endi vigadest, ja seda vähem vigu nad ka tegid, vahendab veebiajakirjas Psychological Science äsja avaldatud uurimust PhysOrg.
“Aju seda osa võib kujutleda iselaadse ajukoore-häirekellana, mis hakkab tirisema, kui inimene on äsja teinud vea või kogeb ebakindlust,” selgitab Toronto ülikooli lektor ja teadusuurija Michael Inzlicht. “Leidsime, et usklikel inimestel, või ka lihtsalt isikutel, kes usuvad jumala olemasolusse, on ajutegevuse aktiivsus nende enda tehtud vigade suhtes märkimisväärselt väiksem. Nad pabistavad vähem ning pärast eksimust muretsevad selle pärast vähem.”
Kirjeldatud korrelatsioon jäi püsima ka pärast isikupära ja kognitiivsete võimete võrdlevat kontrolli, kinnitab Inzlicht, kes leidis ka, et usklikud osalejad tegid Stroopi ülesandes uskmatutest vähem vigu.
Tulemused näitavad, et religioossel usul on pühendunuile rahustav mõju, mis muudab nad vähem vastuvõtlikuks võimalike vigade tegemisest või eesseisvast kohtumisest tundmatuga tulenevale ärevusele. Inzlicht hoiatab aga, et ärevus on “kahe teraga mõõk”, mis võib mõnikord olla kasulik ja isegi vajalik.
“Loomulikult võib ärevus mõjuda kahjulikult, sest liigsetes kogustes tekitab see suisa hirmukrambi,” selgitab ta. “Küll aga täidab see väga kasulikku funktsiooni meie vigadele tähelepanu juhtides. Kui inimene ei koge vigu tehes ärevust, pole tal ka motivatsiooni oma käitumist samade vigade pideva kordamise vältimiseks muuta või parandada.”
