Teadlased: usk jumalasse on kaasa sündinud!
Teised uuringud näitavad, et meie ajudega kaasneb ülearenenud tunnetus põhjuse ja tagajärje suhtest, mis sunnib meid täheldama eesmärki ja tahtlikku konstruktsiooni kõikjal — ka seal, kus seda pole.
Juba seitsme- või kaheksa-aastased lapsed usuvad, et kivid, jõed ja linnud on loodud konkreetse eesmärgiga.
Kombinatsioonis tähendavad need kaks loomuomadust, et me oleme ideaalselt programmeeritud jumalasse uskuma.
“Tänaseks on kogunenud palju tõendeid selle kohta, et religioossete uskumuste alused on meisse sisse ehitatud. Vastav ahel ajus on olemas kõigil inimestel ja see ei kao kunagi,” ütleb USA Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessor Paul Bloom.
Uuringud näitavad, et mida vanemaks me saame, seda rohkem keskendume usu moraalsetele mõõtmetele ja vähem üleloomulikule küljele.
Teadlased usuvad ka, et mida raskemad on ajad, seda raskem on seista vastu üleloomuliku lummavale kutsele — asjaolu, mis selgitab ilmselt, miks just kriiside ajal paljud usku pöörduvad.
Oma raamatus “Meelepett jumalast” (The God Delusion) väidab tuntud teadur ja võitlev ateist Richard Dawkins, et religiooni põlistamine toimub indoktrineerimise ehk pööramise, eriti laste uskupööramise kaudu.
Evolutsioon on teinud lapsed vastuvõtlikuks kõigele, mida isa-ema ja vanemad inimesed neile räägivad, sest usaldus ja kuulekus soodustavad oluliselt liigi säilimist, leiab ta.
Eelprogrammeerituse-teemalist tööd kommenteerib Oxfordi ülikooli professor Dawkins nii: “Ma olen meeleldi nõus uskuma, et lastel on kaasasündinud vastuvõtlikkus uskuda nähtamatutesse jumalatesse — olen alati seda meelt olnud. Kuid ma leian, et ka pööramishüpotees on mõeldav. Pole välistatud, et need kaks tegurit toetavad teineteist; ma isiklikult arvan, et just nii ongi.”
Teised peavad usu kiire leviku peamiseks põhjuseks, et see aitas meie kaugeil esivanemail ellu jääda.
Ühised religioossed uskumused aitasid meie eellastel moodustada tihedalt seotud rühmi, kus ühiselt kütiti, korjati loodusande ja hoolitseti järglaste eest. Teooria kohaselt võimaldas selline struktuur usklikel rühmadel teistega võrreldes edukamalt ellu jääda.
See kõik aga ei tähenda, et jumalaid, kellesse me usume, pole olemas. Kõik uurimistöös osalenud teadlased rõhutavad, et miski nende töös ei ütle midagi jumala olemasolu või olematuse kohta: see, kas miski, mida usutakse, vastab tõele või mitte, ei sõltu kuidagi uskumise põhjustest.
