Sohvasportlase unelm: tervist parandav õlu
Kui teid huvitavad aga DNA-ahelate lõigud, geneetiline sekventsimine ning ajakohased teadussaavutused eesmärgiga valmistada õlu, mis võitleks vähi, südamehaiguste ja II tüübi diabeediga, olete õiges kohas.
Nagu paljud suured ideed, sai see alguse naljast.
“Siis aga taipasime, et suudaksime sellega tõesti hakkama saada,” ütles Rice’i biokeemia ja biokonstruktsiooni eriala tudeng Thomas Segall-Shapiro (20). “Pärast seda asusime ideed tõsimeeli teoks tegema.”
“Bioloogilist õlut” nimega BioBeer — mis on kahtlemata tarbijasõbralikum bränd kui algupärane, Frankensteini koletise mälestuseks muigamisi pandud töönimetus Frankenbeer — pruulitakse geneetilise modifitseerimise kaudu resveratrooli tootma pandud pärmist.
Resveratroolil, looduslikul ühendil, mida leidub punases veinis ja veel mõnes toiduaines, on tõestatud vähivastased ja südame-veresoonkonda tugevdavad omadused. Vähemalt on need omadused tõestatud hiirtel.
“Meid ei huvita muu kui rahvatervise edendamine,” naljatas teadusrühma teine liige Taylor Stevenson.
Oma esialgsed tulemused viisid tudengid möödunud nädalavahetusel Cambridge’i (Massachusetts) Rahvusvahelisele Geneetiliselt Konstrueeritud Masina (iGEM) võistlusele, kus teadustudengid kogu maailmast esitlevad DNA vahetatavate detailide baasil loodud uusi ideid.
Joomiskõlbulikku õlut noortel veel pakkuda pole, ehkki biokeemia ja rakubioloogia abiprofessor ning üks teadusrühma fakulteedipoolsetest nõustajatest Joff Silberg usub, et semestri lõpuks on seegi takistus ületatud.
Mitte, et nad seepeale kohe pummeldama kukuksid, oo ei. Vaid üks rühma liikmeist, teise astme üliõpilane Sarah Duke on alkoholi tarvitamiseks piisavalt vana.
Küll aga mõistavad kõik, et tervisliku õlle pruulimine on tõmmanud tähelepanu ettevõtmisele, mida mitteteadlased võiksid muidu pidada võimatult jampslikuks.
Idee tekkis, kui tudengid pärast eelmise aasta võistlust lõõgastusid. (Rice’i eksponaat, mis küll auhinnalisele kohale ei küündinud, oli bakteriviirus, mis võitles antibiootikumi-resistentsusega.)
Biokeemia ja rakubioloogia doktorand Peter Nguyen mäletab olukorda nii: “Vanemad üliõpilased võtsid paar õlut. Nooremad, ma oletan, ainult vett.”
Rühma mentoriks olnud Nguyen soovitas õllele lisada resveratrooli.
“Rahvas lihtsalt itsitas,” meenutas ta.
Ta ise tegi nalja aga vaid osaliselt. Tegelikult uskus ta, et see on võimalik.
Mullu kevadeks oli ta endaga nõusse saanud tudengite tuumikrühma.
iGEM-võistlus rõhutab nii tudengite juhitud uurimistööd kui interdistsiplinaarsust.
“See on noortele tõeliselt võimas kogemus,” ütles Silberg.
Maikuuks oli töö juba täies hoos.
Suurem osa materjale — keemilised lahused, DNA jupid, tavalised laboribakterid — hangiti teadusvarustuse tarnijailt. Õlle valmistamiseks oli vaja veel midagi — Brock Wagner, Rice’i Ülikooli vilistlane ja pruulikoja Saint Arnold’s Brewey omanik annetas vajaliku pärmi.
Pärm — õlle oluline osis vee, kääritatava suhkru ja humala kõrval — vastutab suhkru muundamise eest alkoholiks ja süsinikdioksiidiks.
Tudengid püüavad pärmi modifitseerida kahe geenikomplektiga, millest üks võimaldab pärmil suhkrut “seedida” ja saada konkreetne vahekemikaal. Teine komplekt muudab selle kemikaali resveratrooliks.
Tulemuseks peaks olema sama hinnaga tervislikum õlu, leidis Stevenson.
Miks just õlu? Stevenson võtab selgitamisel appi numbrid: 2005. aastal tarbisid ameeriklased 77,5 liitrit õlut, aga ainult 9,5 liitrit punast veini elaniku kohta.
Tudengitele oli selge, et sihtgrupp on just nimelt õllejoojad.
Sedamööda, kuidas võistluse tähtaeg lähenes, hakkasid tudengid ületunde tegema.
“Oleme pidanud öösiti rühmama,” nentis Stevenson. Samas teadis ta öelda, et suurem osa võistluseks valmistuvaid töörühmi oma projekte esitluse ajaks valmis ei saa.
Asja mõte on tõestada, et projekt töötab.
Laboris oli igaühel oma roll.
19-aastane teise kursuse tudeng David Ouyang segas silmale nähtamatuid DNA-lõike bakteritega rikastatud lahusesse.
Tema kõrval pakkis biokeemia esimese kursuse tudeng Arielle Layman DNA-ga täidetud katseklaase purustatud jäässe.
Nguyen, kellel on Silbergi laboris käsil ka isiklik uurimustöö, hoidus tagaplaanile.
“Ma elan siin,” viipas ta käega laias kaares üle labori. “Nii et olen kogu aeg kohal ja saan aidata, kui neil midagi tarvis on.”
Cambridge’is peavad tudengid aga omal käel hakkama saama.
Suurem osa üliõpilastest kavatseb õpinguid teises astmes jätkata, kinnitas biokeemia ja rakubioloogia õppetooli lektor ja laboratoorse töö koordinaator Beth Beason.
“See aitab neil jalga ukse vahele saada.”
