Coptercam: Eesti mehitamata õhusõiduk

Ehk kunagi jõuab Eesti tehnoloogiasektor ka oma Nokiani, kuid seni tuleb nõustuda Allan Martinsoniga, kes näeb meie võimalusi mingis kindlas nišis. Üheks selliseks paljulubavaks sektoriks võiks olla näiteks Mehitamata Õhusõidukid.

UAV-de (

Unmanned aerial vehicle

) nime all tuntud lennuaparaatide ehitamiseks piisavalt nutikaid inimesi paistab meil jaguvat. Põhjuse nii arvata annab militaartehnoloogiat valmistava ELI Military Simulations ennast laias maailmas tõestanud

spybot

'id kui rahumeelsemal eesmärgil Coptercam OÜ nime all tegutseva firma poolt loodud kaugjuhitav pisikopter.

Coptercam’i lennumasina ehitamise põhieesmärk oli pakkuda Tõravere Observatooriumile metsade heledusseire teostamist. Tõravere Observatoorium on nimelt välja töötanud portatiivse spektromeeti ja heleduse mõõtja, mille abil saab mõõta metsade kiirgusspektrit ja heledust. (Mis asi on metsa heledus, saab lugeda ajakirja „Eesti Mets“ kodulehelt.)

Siiamaani toimus see täissuuruses helikopterilt, kuid kuna sellise lennutund on äärmiselt kallis ning pole alati kättesaadav, otsustati ehitada selleks otstarbeks eelpoolnimetatud UAV.

Millega on tegu:
Kopteri maksimaalne lennukaal on ca 15 kg, sellest kasulik koormus (ehk aparatuur, mida ta tõsta jaksab) on ca 7 kg.

Kopteri lennuaeg ühe tankimisega on umbes 40 minutit, maksimaalne lennukiirus on 100 km/h ja tegevusraadius ulatub 25 kilomeetrini. Kuna kopteri kallal käib pidev täiustamine, on edaspidi oodata lennuulatuse suurenemist.

Töötab bensiini-õli seguga (analoog saesegule), mootor on kahetaktiline, ühesilindriline, võimsus ca 4,5 HJ.

Pearootori diameeter on 1,8 meetrit.

Kopterit on võimalik piloteerida läbi pardalt edastatava otsepildi ning loomulikult vaadates kuidas ja kuhu agregaat on lendamas.

Kuna tavaline kaugjuhitav helikopter on äärmiselt ebastabiilne lennuvahend, ehk eeldab õhuspüsimiseks pidevat manuaalset korrigeerimist, on temaga võimatu lennata piloodist kaugemale kui paarsada meetrit (peab säilima piloodi arusaam kopteri orientatsioonist). Kui on aga vaja katta suuremat lennupiirkonda, osutub vajalikuks siduda kopteri mehaanika ning juhtsüsteemid isestabiliseeriva ning isenavigeeriva süsteemiga, mis ka selle kopteri puhul on realiseeritud.

Kopteril oleva elektroonika hulk on aukartustäratav: 3 g-sensorit (kiirendusandurid), 4 SMM tehnoloogia elektroonilist güroskoopi, 3 optilist sensorit, 1 infrapunasensor, 1 baromeetriline sensor, gps, pardakaamera, videosaatja, 5 servot, 2.4 gHz maa-õhk maa side, HUD'i (heads up display) analoog, mis miksib kopterist maale edastatavasse otsepilti avioonikaandmed (GPS positsioon, asimuut, kõrgus, horisontaalkiirus, vertikaalkiirus, kaugus ning suund maajaamani, pardaakude parameetrid).

Lisaks kopteri ehitamisvajadust tekitanud spektromeetrile, saab teda kasutada otsinguteks (ka termokaameraga), reostusseireks, metsatulekahjude avastamiseks ning positsioneerimiseks, loodusseireks, termovisiooniks (soojustrassid, elektri ülekandeliinid, muud soojalekked), fotografeerimiseks ning aerovideote filmimiseks.

Kopteri seadmed ja osad tarnitakse erinevatelt Euroopa, USA ja Jaapani tootjatelt. Valik on tehtud hoolikalt, mis väljendub nii kopteri tehnoloogilises kvaliteedis kui vastupidavuses. Viimase mudeli ehitamist alustati varasuvel ja tänaseks on lennuaparaat osalenud juba mitmel „edukal missioonil“.

Lennuaparaadi hind on võrreldav keskklassi autoga.

Lühidalt kokku võttes, ühe Eesti ettevõtja poolt on sisuliselt „põlve otsas“ ehitatud valmis kõrgtehnoloogiline lennuaparaat, mis võimaldab oluliselt odavamalt koguda infot nii meie looduse kui infrastruktuuri kohta.

Allikas: Coptercam OÜ, Joel Tammet