Ära söö valgeid ja rohelisi seeni, siis jääd ellu!

 (25)
Seentes peitub tõsine oht
Hiidmurumunad. Foto: RMK
Hiidmurumunad. Foto: RMK

„Ära söö valgeid ja rohelisi seeni, siis jääd ellu,“ ütleb Pärnumaa seenevana Ilmar Lumiste üldistavalt, kui temalt küsida, milliseid seeni mitte mingil juhul toiduks tarvitada ei tohi.

Kirjeldusele „valge seen“ vastab üsna mitu seent, mille juurde seeneraamatud märgivad hoiatavalt: MÜRGINE! Hoiatavaim näide neist, mida tänavu siin-seal ka rohkelt kasvamas näha, on valge kärbseseen, mis on surmavalt mürgine ning mille söömisel on surmajuhtumeid Eestis aja jooksul ka esinenud.

Samamoodi on surmavalt mürgine ka roheline kärbseseen. Mõlemad halvavad seedeelundite tegevust.

Hull on see, et mürgistustunnustele eelneb pikk peiteaeg, loodusmuuseumi andmetel 12 kuni 24 tundi ja veel enamgi. Esimesteks sümptomiteks on iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, võimalik on šokiseisund. Näilisele paranemisele järgnevad rasked maksakahjustused, verehüübivushäired, neerupuudulikkus, teadvushäired ja ravimatuse korral surm.

Lumiste märgib, et valget kärbseseent aetakse tihtipeale segi väga hea söögiseene šampinjoniga, ehkki neid on eoslehekeste värvi abil kerge eristada – šampinjoni eoslehed on roosakad, valkjashallid, vanemana ka šokolaadipruunid. Kuulo Kalamehe „Meie seeni“ osutab küll ka mürkšampinjonile, kuid see seen värvub lõikekohalt ere-kroomkollaseks, mida teised šampinjonid ei tee.

Rohelist kärbseseent on segi aetud ka rohelise pilvikuga, millel aga puuduvad kärbseseenele omased tupp ja rõngas. Õnneks, märgib Ilmar Lumiste, ei paista rohelist kärbseseent meie metsades ka väga sageli kasvavat. „Rohelist kärbseseent nägin mina oma praktika jooksul esimest korda umbes kümme aastat tagasi Ahvenamaal,“ märgib seenevana, lisades, et ka näiteks mürgist saatana kivipuravikku ei ole tal oma 35-aastase metsakäimiste jooksul leida õnnestunudki. Ka kõik teised kärbseseened on mõistlik metsa jätta.

Valged mürgised seened on lisaks valgele kärbseseenele veel ka härmlehtrik ja mõrandlehtrik, valge narmasnutt, mis halvavad närvisüsteemi tegevust. Ka sama toimega punaka narmasnuti viljakeha on noorena üleni valge.

Nende seente mürgisuse mõju avaldub kiiresti, 20 minuti kuni 4 tunni
jooksul. Mürgistuse nähtuteks on higistamine, suurenenud süljeeritus, segadusetunne, nägemishäired, madal vererõhk ja hallutsinatsioonid.

Surmavalt mürgise seenena nimetavad teatmikud lisaks eelkirjeldatutele ka kollakat-pruunikat kühmvöödikut.

Kunagi söödi, enam mitte

Uuemate seisukohtade järgi ei soovitata toiduks tarvitada tavavahelikku – tema söömine ei pruugi küll põhjustada koheselt mürgistusnähte, kuid ikkagi liigitatakse teda surmavalt mürgiste seente hulka.

Tavavaheliku söömisega kaasnevad haigustunnused võivad ilmneda loodusmuuseumi andmetel isegi aasta pärast. Tavavaheliku söömisega ongi kahte moodi: mürgistuse korral võivad haigusnähud ilmneda kiiresti - juba mõni tund pärast seente söömist tekivad kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Enamasti aga, ka tavavaheliku korduva kasutamise korral, avalduvad haigusnähud hiljem - mõne päeva, kuu või aasta pärast. Antigeen-antikeha reaktsiooni korral kleepuvad vere punalibled kokku ja lagunevad. Tekib neerupuudulikkus ja kusiveresus (ureemia), mis võib osutuda surmavaks.

Siis on Ilmar Lumiste sõnul veel ka niisuguseid seeni, mis ei ole mürgised selle sõna otseses tähenduses, kuid mis võivad põhjustada selle sööjal seedetrakti ärritusi. Näiteks võivad inimesi oksele ajada kuldmamplid, soomus-harisirmik jt.

Kõige õigem asi, millega metsa minnes arvestada, on Ilmar Lumiste sõnul ikkagi tarkus: söö seeni, mida tunned ja mida oled varem ka söönud ja mida tundis juba ka su vanaema. Ja kui kohtad tundmatut seent, siis jäta ta parem kasvama, kui et riskid seenemürgitusega.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare