Amazonases elab suguharu, mil puudub arusaam ajast
Taoline arusaam on vastuokslik ning edasised uuringud peaksid kinnitama, kas sama kehtib ka teiste Amazonase keelte puhul. Esmakordselt sattusid amondawad välismaailmaga kontakti 1986. aastal. Nüüd on Suurbritannia Portsmouthi ülikooli ning Brasiilia Rondonia föderaalülikooli uurijad hakanud analüüsima arusaama ajast sellisel kujul, nagu see esineb amondawade keeles, vahendab BBC.
„Me ei väida midagi sellist, et tol rahval puudub ajataju või et nad elavad väljaspool aega,“ rõhutas Portsmouthi ülikooli keelepsühholoogiaprofessor Chris Sinha. „Amondawa rahvas suudab sündmustest ja sündmuste järgnevusest rääkida sarnaselt kõigile teistele rahvastele. Mida me nende keeles aga kohanud ei ole, on arusaam ajast kui millestki, mis seisab toimuvatest sündmustest eraldi; neil puudub kujutelm ajast kui keskkonnast, mille sees sündmused ilmnevad.“
Amondawa keeles puudub sõna „aeg“; samuti ei kasutata ajaperioode tähistavaid termineid nagu „kuu“ või „aasta“.
Suguharu esindajad ei räägi enda vanusest, vaid võtavad eri eluperioodidel või kogukonnas teistsuguse staatuse saavutamisel endale lihtsalt uue nime.
Kõige rabavam on aga uurimisrühma kinnitus, et amondawadel puudub aja kulgemise ja ruumis liikumise vaheline „kaardistusfunktsioon“.
Paljudes keeltes räägitakse minevikusündmustest kui millestki, mis on jäänud „selja taha“, samas kui tulevik asub „eespool“. Taolise fenomeni kõikjaldasus on pannud aluse nn kaardistushüpoteesile.
Amondawade keeles sellised konstruktsioonid puuduvad.
„Miski ei anna mõista, et taoline kaardistamine jääks väljapoole selle rahva esindajate kognitiivse suutlikkuse piire,“ selgitas prof Sinha. „Lihtsalt, igapäevases elus seda ei toimu.“
Amondawade jaoks, kes on omandanud portugali keele — mida juhtub üha sagedamini —, pole selliste keeleomaste kaardistuskonstruktsioonide rakendamine mingi probleem.
Töörühma hüpoteesi kohaselt johtub ajakontseptsiooni puudumine „ajatehnoloogia“ — kalendrisüsteemi või kellade — puudumisest, mis omakorda võib olla seotud asjaoluga, et sarnaselt paljudele Amazonase suguharudele on amondawade numbrisüsteemi üksikasjalisus piiratud.
Nood argumendid ei veena aga Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse CNRS teoreetilist lingvisti Pierre Picat, kes on keskendunud amondawa sugulaskeelele, mida nimetatakse mundurucuks.
„Arvestades mulle tuttavat keelelist mitmekesisust, tundub arvude, aja, keelelise ajavormi, meeleolu ja ruumi hõlmamine ühtsesse põhjuslikku suhtesse täiesti lootusetu,“ rääkis Pica, nentides, et ehkki värske uurimus sisaldab küll väga huvitavaid andmeid, ei tähenda võimetus demonstreerida ruumilis/ajalise kaardistamise olemasolu veel „kaardistushüpoteesi“ kummutamist.
Väiksed ühiskonnad nagu amondawade oma kalduvad normaalsete ruumiliste suhete väljendamiseks pruukima absoluutseid termineid — viidates näiteks konkreetse jõe asukohale, millega kõik samasse kultuuri kuulujad on lähedaselt tuttavad, kasutamata seejuures üldiseid termineid jõe või jõekalda kohta.
Taoliseid absoluuttermineid ei ole hõlbus hõlmata aja kulgemise kirjeldusse.
„Kui sõnavara on absoluutne — „vee juures“, „ülesvoolu“, „allavoolu“, jne —, ei saa seda lihtsalt kasutada muudes valdkondades, mistõttu sellisel puhul ei saa kasutada ka kaardistushüpoteesi,“ ütles ta.
Teisisõnu: ehkki amondawad ise võivad end tajuda läbi aja liikumas ning olvata aja ruumilisi asetusi, ei pruugi nende keel seda ometi ilmsel viisil väljendada.
Konflikti võib lahendada edasine uurimistöö, arvas prof Sinha.
„Me sooviksime minna tagasi ja kontrollida seda enne, kui keel täielikult kaob — enne, kui suurem osa elanikkonnast on kasvanud üles kalendrisüsteemist teadlikuna.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!