Alkoholiga liialdajad elavad kauem kui karsklased
Ajakirjas Alcoholism: Clinical and Experimental Research avaldatud värske töö annab aga mõista, et — seni lõpuni mõneti selgusetutel põhjustel — kipub alkoholist hoidumine tegelikult suurendama nooremas eas suremise riski isegi pärast endiste alkohoolikute välistamist. Avastuse juures on vast rabavaim asjaolu, et täiskarsklaste suremusnäitajad on kõrgemad isegi alkoholi liigtarvitajate omadest.
Mõõdukas alkoholitarvitamine, milleks loetakse üldiselt üks kuni kolm alkohoolset joogiühikut päevas, seostub alkoholiuuringutes kõige madalama suremusega. Arvatakse, et mõõdukas alkoholipruukimine (eriti kui valitud joogiks on punavein) parandab südame tervist, vereringet ja ühiskondliku suhtluse tihedust, mis võib endast kujutada olulist tegurit, kuna eraldatuses elavatel inimestel on vähem pereliikmeid ja sõpru, kes terviseprobleemide ilmnemisel neid märkaksid ja nendega toimetulemisel abiks oleksid.
Ent miks peaks alkoholist hoidumine eluiga lühendama? On tõsi, et alkoholist hoidujad kalduvad kuuluma madalamatesse ühiskondlik-majanduslikesse klassidesse, kuna alkoholism võib olla üsna kallis lõbu. Madalama ühiskondlik-majandusliku staatusega inimeste elus on ka rohkem stressitegureid — töö ja järeltulijate eest hoolitsemisega seonduvaid muresid, mis ei pruugi neid mitte ainult pudelist eemal hoida, vaid võib pikema aja vältel tuua kaasa ka stressiga seonduvaid haiguseid; samuti puudub neil võimalus tööpäevajärgset stressi dringi või paariga maandada.
Kuid isegi peaaegu kõigi mõeldavate muutujate — ühiskondlik-majandusliku staatuse, füüsilise aktiivsuse taseme, lähedaste sõprade hulga, ühiskondliku toetuse kvaliteedi jne — arvessevõtmist leidis Texase osariigi Austini ülikooli psühholoogi Charles Holahani juhitud kuueliikmeline töörühm pärast 20 aastat väldanud tööd, et kõige kõrgem on nende inimeste suremus, kes pole kunagi alkoholi tarvitanud. Teisele kohale platseerusid tõsise joomisharjumusega inimesed; madalaimaks osutus suremus mõõdukate alkoholipruukijate seas.
Uurimisaluste valimisse kuulusid inimesed vanuses 55-65 eluaastat, kes olid viimase kolme aasta vältel sattunud mingisugusele ambulatoorsele ravile. 1824 katsealust seirati 20 aasta vältel. Üks valimi miinuseid oli meeste ebaproportsionaalselt suur osakaal (63 %). 20 seireaasta jooksul suri veidi üle 69 % täiskarsklastest, 60 % alkoholiga liialdajatest ja vaid 41 % mõõdukatest alkoholipruukijatest.
Taoline statistika on märkimisväärne. Ehkki ülemäärast joomist seostatakse tsirroosi ja mitmesse vähiliiki (eriti suu- ja söögitoruvähki) haigestumise suurema riskiga, on joomarite tõenäosus surra väiksem kui inimestel, kes pole piiskagi suu sisse võtnud.
Üks olulisi põhjuseid on kahtlemata tõik, et alkohol toimib sedavõrd paljude vaimse ja füüsilise tervise seisukohalt oluliste ühiskondlike suhete “libestajana”. Varasemad uurimused on muu hulgas näidanud, et alkoholist hoidujatel ilmneb rohkem depressiooni tundemärke kui pidumeelsetel.
Värske uurimuse autorid tõttavad rõhutama, et ehkki alkoholipruukimine paistab tõotavat pikemat eluiga, võib see olla ohtlik: vägijook võib rängalt kahjustada mälu ning põhjustada surmaga mittelõppevaid traumasid ja muid õnnetusi (näiteks purjakilpäi üleaisalöömist), mis elu kergesti rikkuda võivad. Ka sõltuvuseriskist ei saa mööda vaadata: kui alkoholisõltuvus juba välja on kujunenud, võib sellest loobumine nõuda palju aega ja tugevat tahtejõudu.
