100 protsendi tõenäosus: krüokülmutatud inimene on sama surnud kui balsameeritud vaarao



100 protsendi tõenäosus: krüokülmutatud inimene on sama surnud kui balsameeritud vaarao
Fototöötlus YouTube'ist

Inimene on unistanud eluea pikendamisest ja igavesest elust. Eluiga, ka tervena elatud eluiga on tegelikult pikenenud. 100 aastat on seni olnud hea saavutus, mõnekümne aasta lisa sellele on haruldane.

Arvatavasti kasvab ennast sügavkülmutada tahtjate inimeste arv jõudsalt, kuna loodetakse et 50, 100 aasta pärast või veel kaugemas tulevikus sulatatakse nad üles ja meditsiin on arenenud piisavalt, et ravida nüüdisühiskonnas ravimatust haigusest terveks.

Inimesel on oskusteave lihtsamaid organisme säilitada kuivatamise, sügavkülmutamise, vedelas lämmastikus külmutamise või külmkuivatamise teel. Lihtkülmutamisel võivad organismid saada vigastatud nendes sisalduvast veest tekkivatest jääkristallidest. Külmkuivatamisega (lyophilization) on võimalik tahkest vedelast ja gaasidest koosnevaid elusorganisme säilitada. Neid on võimalik pärast aastate pikkust säilitamist elustada. Nimetan siin sagedamini säilitatavaid mikroorganisme: Streptococcus, Pseudomonas, Corynebacterium, Rhodococcus, Mycobacterium (nt Uzunova-Doneva ja Donev, 2004/5). Bakterid taluvad ka avakosmoses tingimusi, kus külmale ja vaakumile lisandub kosmiline kiirgus.

Need organismid, mis elustuvad polnud enne elustumist surnud – olid vaid täielikus anabioosiolekus, need mis ei elustunud, olid kas vahetult enne elustamist või juba varem surnud. Võib ju esitada kontrollküsimuse, milline osa külmkuivatatud organismist sisaldab elu. Kuna elustub tahke osa, ongi organismi tahke osa elu kandja ja taastuvad füsikokeemilised protsessid tagavad elu. Kui see kuivatamisel järele jääv osa peaks mehaaniliselt või keemiliselt vigastada saama, organism ei elustu.

Loe veel

Seotud lood:

Anabioos on looduses tavaline nähtus. Osa organisme asendab eluks mittesobivate keskkonnatingimuste saabumisel rakus sisalduva vee antifriisi taolise vedelikuga, mis külmumisel ei moodusta rakku lõhkuvaid kristalle. Elustub organism, kelle siseehitus ei kahjustu – ei lähe rikki. G. Rahm külmutas aastatel 1923–1929 keriloomi, ümarusse ja loimureid. Need elustusid pärast 20 kuud vedela õhu (–190 ºC) või tunde vedela vesiniku (–254 ºC) või vedela heeliumi (–271,88 ºC) temperatuuril hoidmist. Loomad elustusid pärast aeglast soojendamist ja vee lisamist.

Raamatu esi- ja tagakaas
Raamat
Rein Veski
"Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita"
452 lk, paber valge, formaat: 20x13,5 cm, 33 illustratsiooni
Trükikoda: Gutenbergi pojad.
Raamat ilmub peagi müüki

Prantsuse loodusteadlane Paul Becquerel (1879–1955) hoidis samu loomi vaakumis, osa kunstlikult kuivatatud organisme elustus kuus aastat hiljem veeauruga kokkupuutel. Loimurid talusid isegi lühiajalist kosmilist vaakumit ja kiiritust (Jönsson jt, 2008). Loimurid ehk tardigraadid (Tardigrada) on laia levikuga mikroskoopilised 0,1–1,5 mm pikkused nelja lülistumata jalapaariga loomad. Nende kivistisi on leitud isegi Kambriumi 530 miljoni aasta vanustest setetest.

Inimene tunnistatakse surnuks, kui aju biovoolud lakkavad. Kui aju ei saa piisavalt hapnikku, muudavad ebasoovitavad keemilised reaktsioonid aju koostist selliselt, et pärast liialt pikaks osutunud elustamist pole inimene enam võimeline inimühiskonna liikmena iseseisvalt toime tulema. Ainuraksete ja lihtsamate loomade külmutamise ja veetustamiskatsed näitasid, et organismi tahke koostisosa ei tohi saada viga. Vaid siis taastuvad organismi sisesed füsikokeemilised protsessid ning taastub ka aine ja infovahetus ümbritseva keskkonnaga.

Mikroorganismidel ja lihtsamatel loomadel aju pole. Anabioosi olek on neil viis elada üle nende eluks ebasobivad tingimused (kuumus, kuivus, külm). Olenevalt keskkonnatingimustest pole vajadust organismi kõikide eluavalduste katkemiseks. Arenenumatel organismidel aga puudub võime täielikuks anabioosiks.

Taliuinak (karu, mäger, kährik), talveuni ehk hibernatsioon (nahkhiir, siil, rästik, konn), suveuni ehk estivatsioon ja diapaus (putukad) ei tähenda füsikokeemiliste protsesside lakkamist.

On veel torpor ehk tardumus (inglise keeles torpor – tardumus, oimetus, tuimus). See on sarnane karude talveunega. Kui karule on see loomulik protsess, siis haiglas ravitavatel või tulevikus Marsile lennutavatel inimestel tuleb see seisund kutsuda kunstlikult esile. Selleks on vaja keha temperatuuri veidi alandada. Kestva torpori ajal tuleb inimest meditsiinitermineid kasutades parenteraalselt toita, mis tähendab seedekulglavälist ehk veeni kaudu toitmist.

Erinevalt anabioosi viidud lihtsamatest organismidest on oimetusse olekusse viidud inimene keskkonnaga kunstliku ainevahetuse kaudu seotud. Loomad kasutavad taliune ajal varem kehasse talletatud energiat, kaotades kehakaalust veerandi või rohkem. Samasuguse kaoga peavad arvestama ka pikaajalisse torpori viidud inimesed. Tuntakse veel psüühikahäiretest tingitud stuupori (inglise keeles stupor) ehk tardumist ja und meenutavat tervisehäiret varjusurma ehk letargiat, mis võib kesta isegi aastaid. On teateid lumevangi jäänud inimestest, keda päästis alajahtumine.

Ükskõik kas taliuinak või siis torpor, – pole mingit muret nende organismide hinge/mõistuse/ intelligentsi või muu pärast, see säilib aktiivsele elule pausi pannud olevuses. Sügavkülmutatud ja kuivatatud organism ärkab ellu iseendaga hakkamasaavana vaid siis, kui suudetakse vältida elutalitusi tagavates organite mehaanilisi vigastusi. Keemilised protsessid on olulised, aju ei tohi enne külmutamist saada nende tõttu kahju.

Eestlaste säilimiseks oleks vaja, et meid oleks rohkem ja maailmas rahvast vähem. Kuid unistus elu pikendada, ravimatutest haigustest paraneda on inimlik. Kõik elusorganismid on tekkinud surelikena. Vaid ainuraksed, kes pooldudes paljunevad on tinglikult surematud. Üle-eelmise sajandi lõpus leiti 4–5 mm pikkune meduus Turritopsis nutricula. Alles hiljuti selgus, et ta on surematu. Keskkonnatingimuste halvenemisel muutub ta nooremasse arenemisjärku, et nende paranemisel jätkata noorenenumana arengut. Meduus vihjab hulkrakse organismi võimalusele olla surematu, ja … võimalusele pikendada inimese eluiga.

Kas inimene peaks tahtma uuesti ellu ärgata sajandi pärast? Juba nüüdisaegses ühiskonnas minetab inimene tööturult üsna lühikeseks ajaks kõrvale jäädes kvalifikatsiooni. Elu-olu on uuesti ellu ärkamise ajaks eeldatavalt tundmatuseni muutunud. Võib ju mõelda, et on huvitav sattuda maailma, mida nüüdisaegsed ulmekirjanikud ei oska ette kujutada. Kui sul on juba lapselapsed, siis kohtud nende lastelastelastega. Samas on ka oht muutuda tulevikuinimese või teda välja vahetanud olendi teadusliku huvi objektiks. Arvan, et kõike seda pole karta vaja. Meil puudub kogemus inimese ettevalmistamiseks sügavkülmutamiseks. Ligi 100 protsendi tõenäosusega on sügavkülmutatud inimene sama surnud kui balsameeritud vaaraod. Välimus on vaid loomulikum.

Tekkis tõrge kommentaaride laadimisel. Palun lae leht uuesti või proovi uuesti mõne aja pärast.

FORTE TOP

Viimased uudised