Õige vastus on muidugi: 4G, mis on kiire ka teiste riikide 4G-ga võrreldes. Sest ega see pole mingi püsiväärtus, mis on üle maailma samasugune. Rääkimata 4G päriskiirusest, mida igal suvalisel ajahetkel saavutada võid.

Mobiililevi ja -side kaardistamisega tegelev OpenSignal avaldas uusimad andmed (oktoobri alguse seisuga) 4G kiiruste kohta eri riikides.

OpenSignali uuring põhineb nende äpi poolt kogutud andmetel, mis sooritas veidi enam kui 50,1 miljardit mõõtmist enam kui 3,8 miljonis seadmes 77 riigis, ajavahemikus tänavu 1. juulist kuni 1. oktoobrini.

4G kiiruste pingereas jääb Eesti alles 36. kohale, OpenSignal ütleb, et meie tulemus on 22,44 Mbit/s.

Võrdluseks: esikolmiku moodustavad Singapur (46,64 Mbit/s), Lõuna-Korea (45,85 Mbit/s) ja Norra (42,03 Mbit/s).

Balti riikidest juhib Leedu (koht nr 17, 28,77 Mbit/s), kelle sabas on Läti (nr 20, 27,54 Mbit/s). Soome on muide kohal nr 29 (24,82 Mbit/s). USA aga suisa 61. kohal (13,98 Mbit/s).

Eraldi pingerida reastab riigid selle alusel, et kus on 4G side kõige laiemalt saadaval. Singapur on siingi esikohal (4G katab territooriumist 96,69%), kellele järgnevad Jaapan ja Norra. Leedu on seitsmes (85,17%), Eesti nr 17 (82,71%) ja Läti kohal nr 21 (79,94%).

Eeldusel, et äpp ütleb kiirustulemuseks riigi keskmise, siis tasub Eestil end pigem väikeriikidega võrrelda. Selline lahmakas tükk pinda nagu USA võib eri paigus ilmselt vägagi erineva kiirusega õhu teel interneedust pakkuda.

Mida siit lõpuks järeldada? Ma pakun, et kaht asja:

* Operaatorid ja telefonitootjad uhkustavad oma pakutavate tippkiirustega ilmaasjata, sest tavaolukorras pole lootustki 4G võrgus kasvõi 600 Mbit/s allalaadimisel kätte saada, mida paljud telefonid teoreetiliselt suudavad toetada. Tippkiipide 1 või 1,2 Gbit/s-ist rääkimata.

* 4G on tähtis, sest järgneb sulle kõikjal, kus seade võrgus püsib. Aga kodust internetti see ikka ei asenda, kui kaablit vähegi võimalik saada. Mingi 20-30 Mbit/s ajaks endast lugupidava arvutifriigi naerma - isegi, kui neil reaalselt rohkem vaja pole.