FORTE MÄNGUARVUSTUS | The Inpatient (PSVR) – paljulubav õuduslugu virtuaalreaalsuses


Virtuaalreaalsuskiiver on meie aja ime, toode, mis veel aastakümneid tagasi oli sci-fi.

Stanley G. Weinbaum kirjutas 1935. a lühiloo "Pygmalion's Spectacles" ("Pygmalioni prillid"). Seade, mida seal kirjeldati, meenutab tänaseid VR-kiivreid), vast oskas isegi unistada ja ette näha, et kunagi elame me maailmas, kus kodukasutaja võib VR-toote pärispoeriiulilt osta, endale koju tellida või ise kokku panna. Tollal oli see siiski puhas sci-fi. Täna tundub seda olevat pikema täisverelise mängu PSVR platvormile saamine.

24. jaanuaril ilmunud Inpatient on stuudio Supermassive Games esimene katse tõsisemat VR-mängu teha. Kui aus olla, on nende rööbastel galeriitulistamise ja õuduka mikstuur Until Dawn: Rush of Blood igati kompetentne ja sisukas sissejuhatus VR-mängude maailma.

The Inpatient proovib teisiti, jutustades õudusmängule Until Dawn eriti sünge, osaleja langetatud valikute järel lahkneva eelloo.

Mängur kehastab mälukaotusega patsienti (ta saab valida nii tegelaskuju soo kui ka nahavärvi), kes leiab end ootamatult lumme mattunud mäestikus asuva Blackwoodi püshhiaatriahaigla kiviseinte vahelt, kitsast palatist, ebastabiilse kaaspatsiendi seltskonnast.

Nagu õudusteostes ikka, pööravad sündmused kiiresti vasakule ja veri voolab. Lugu tervikuna on kindlasti süngem ja hirmuhõngulisem kui Until Dawn seda oli.

Hirmust kirjutades, ehmatada oskavad Inpatienti tegijad sind samuti. Piisavalt palju, et sind ümbritseva suhtes paranoiliseks muuta.

ekraanitõmmis
Seotud lood:

Leidub lihtsalt efektiivseid “näkkuhüppamisi”, aga ka loo atmosfäär ja folkloor on sobivalt hirmutavad, adekvaatne helidisain toetab seda tugevalt, olles samuti intiimselt ähvardav ja hirmutades eemalt kostvate arusaamatute helidega.

Igast trellitatud aknast sissepiilumine tundus üsna suure väljakutsena ning nurgatagused olid mängu lõpuosani, mil müsteerium tasapisi ennast avas, ähvardavad.

The Inpatient annab värskendava featuurina mängurile võimaluse oma tegelaskujule hääl anda ja sel moel dialoogides osaleda.

Mängus tähendab see seda, et iga dialoogivõimaluse ajal kuvatakse su vaatevälja kaks tekstivalikut, millest sulle sobiva saad kiivri mikrofoni öelda.

Dialoogivalikute ilmumine ja mänguri poolt reageerimiseks kuluv aeg tekitab küll vestlustesse napi pausi, kuid oma (iseäranis nigela) häälnäitlemisega panustamine (lõpuks ma üritasin ka rolli sisse elada) sidus mind tõepoolest mängumaailma ja karakteritega rohkem.

Paraku nüristavad vestlusi sinu vestluskaaslased. Inpatient sisaldab ridamisi tegelaskujusid, kellest suurem osa täidavad piiratud rolle ning mõned ilmuvad vaid nappideks hetkedeks.

Ükski neist pole iseäranis sügav ega huvitav ja nende roll piirdub peamiselt situatsiooni ja mitte nende endi tausta lahkamisega. Halvimal juhul on nad miski, mis on määratud liiga kiiresti surema.

Ka komistab The Inpatient, püüdes olla midagi enamat kui pikem VR-elamus. See on üsna puhas loovestmismäng, aga võiks mingite aastaga tekkinud ning juba kivistunud VR-standardite murdmisel (rohkesti passiivset osalemist ning ringivaatamist) olla võimeline ka enamaks.

Leitavaid ja uuritavaid esemeid (mis juhatavad lühikeste minevikumeenutusteni) pole palju. Veidi rohkem jagub erinevaid teelahke, mis juhatavad lõpuks erinevate situatsioonide ning lõpplahendusteni, mis tähendab, et kaks tundi kestvale mängule on võimalik lisada veel vähemalt kaks tundi mänguaega.

ekraanitõmmis

Üsna suure osa ajast veedab mängur palatis või on mingil muul moel mingisse situatsiooni lukustatud. Sissejuhatav osa, milles sa enam vähem paigale naelutatud oled, neelab poole tunni ringis, sealt edasi lubatakse sind vaimuhaigla pimedatesse koridoridesse kolama.

Kuid selles lubavalt kõhedas sündmuspaigas leidub väga vähe võimalusi uurida või oma soovi järgi avastada. Suurem osa ustest on alatiseks suletud ning kõrvalepõiked piirduvad üksikute ruumidega, kus ootab aeg ajalt ka mingi nupp mida vajutada või mõni kõrvaltegevus, mis läbi viia.

Tihti sörgitakse saatusekaaslas(t)e sabas, oodates, et nad järgmise ukse avaks või mõnel muul moel sündmustikku edasi liigutaks.

Sündiv elaevneb aeg-ajalt, aga lõpuks ma soovisin, et mäng ise olnuks intensiivsem ning kiirem. Isegi tegelaskuju liikumiskiirus on tegelikult tiguaeglane, mis mõjub niigi lühikese elamuse kunstliku pikendamisena.

Graafikamootor on Unreal Engine 4 ja sellele ehitatud maailm on PlayStation VR-i mängude standardite põhjal pigem üle keskmise kena.

Vaateväli on suhteliselt klaar, tekstid hästi loetavad, tegelaskujude karakterid elutruud ja detailsed. Vaimuhaigla ruumid tunduvad kliiniliselt kõledad ja peletavad, aga sama piiratud, sest kuigi vaateväljas võib esineda avarust, on liikumisruum peaaegu alati põhitee ja paari kõrvalruumiga piiratud.

Loe veel

Mängu saab juhtida nii standardkontrolleri kui ka Move'i pultide abil. Liikumisel saab kasutada nii vabalt pööramist kui ka mugavusseadetena erineva pööramisulatusega nurkasid.

Lühikese VR-hirmumänguna ei suuda The Inpatient üllatada, kuigi seob lugude maailmad järjega kenasti üheks.

Sama tootja Until Dawn: Rush of Blood on, kui loovestmine kõrvale jätta, igati parem (ning subjektiivselt ka lõbusam) VR mäng, samas kus Until Dawn ise on loovestmise põhjalikkuses ning kestvuses võrdlusena pärl.

Weinbaum poleks ilmselt enamat loota osanudki, aga need, kes PSVR-iga juba üle aasta tuttavad, oskavad.

The Inpatient
Ilmumisaeg: 24. jaanuar 2018
Platvorm: PS4 + PSVR

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare