FORTE MÄNGUARVUSTUS | Marvel's Spider-Man (PS4) – tempokas, kaunis ja legenditruu märulseiklus

 (1)
FORTE MÄNGUARVUSTUS | Marvel's Spider-Man (PS4) – tempokas, kaunis ja legenditruu märulseiklus
ekraanitõmmis

Marvel's Spider-Man on avatud mängumaailmas toimuv stiilne ja sisukas märulseiklus, mis ilmus ekslusiivselt PlayStation 4 konsoolile.

Kuigi Ämblikmehest on tehtud päris suur hulk mänge, on vähesed neist märkimisväärsed ja vaid mõni üksik mängurite poolt õnnestunuks hinnatud - enamgi veel, väga häid koomiksitegelastel põhinevaid mänge ongi meelelahutusmaastikul vähevõitu.

Käesolevat oodates muutis mind positiivselt ootusärevaks seda valmistav stuudio Insomiac Games.

Insomniac on mitmete PlayStationi ekslusiivide taga (mainimist väärivad näiteks sarjad Ratchet and Clank ja Resistance), aga meisterdanud näiteks ka Xbox One'i värvikireva omamängu Sunset Overdrive. Kõik eelpoolmainitud paistavad silma huvitavate ja tavapärase piire murdvate relvade ja abivahendite poolest.

Marvel's Spider-Man on žanrilt märuklseiklus, mis tähendab, et see ühendab erinevaid mängulisi elemente.

Tonaalselt on see sarnaselt 2017. aasta filmiga pigem kerge ja humoorikas meelelahutus, mis ei pelga siiski Uncharted-sarjale omast akrobaatilist vertikaalset märulit, mille käigus terveid hooneid purustatakse ning üleelusuuruses vaatamängulisust põhiloo missioonides. Tõsisemaid toone leiab siit samuti.

ekraanitõmmis
Seotud lood:

Mängu loo-osa on pikk ja koosneb kolmest pikast peatükist ning ka kogu kõrvaltegevuste valik on siin Marveli universumiga tihedalt seotud, pakkudes näiteks minilugusid Ämblikmehe minevikust (Peter Parkeri keskkooliajal üle kogu linna peidetud esemetega seljakotid), aga viidates ka teistele linnas tegutsevatele koomiksitegelastele (nii saab ronida näiteks Avengersite pilvelõhkuja otsa), sekka erinevaid üllatusi, millele vast koomiksikauge mängur pihta saada ei pruugigi.

Kuigi suurem osa mänuajast juhitakse Peter Parkerit ja tema alter ego, võitluse ajal tihti juttu vadistavat ning vaimukusi loopivat Ämblikmeest, leidub siin teisigi mängitavaid karaktereid ja mängustiilid painduvad lihtsama hiilimise ja koostöö või osaliselt jalutamissimulaatorini.

Ka Ämblikmees ise võib paljudes loomissioonides läheneda võideldes, sündmuspaika uurides või hoopis Batmani moel kõrgetest peidupaikadest vastaseid ükshaaval võitlusväljadelt ära noppides.

Minimängud on üldiselt hästi sisusse seotud (näiteks teadustöö, mida Peter Parker läbi viib kujutab endast näiteks lihtsaid puslesid, kus tuleb mikroskeemil voolu juhtida ja erinevate pluss-miinus-paneelide abil pinget kontrollida) ja väljakannatatavad, kuid need ei ole võrreldavad võitluse voolavuse ja võrguköite abil kõrghoonete vahel kihutamisega.

Kaht viimast teeb see mäng suurepäraselt – võitluste pöörane akrobaatika ja võitluseta rändamisakrobaatika õhus, mille ajal sa praktiliselt maapinda puudutama ei peagi, on meeletult vinged ja areenide puhastamine, mis nõuab mõlemat, on seeläbi adrenaliinitekitav meelelahutus.

ekraanitõmmis

Oma osa on siin erinevatel vidinatel, mida mängu käigus leitakse, mida saab astmeliselt võimsamaks muuta ja mis on võitluses palju olulisemal kohal kui hiljutise Batmani sarja vidinad.

Nii saab võrgupommi abil suure hulga vastaseid paralüseerida, löökvõrk paiskab nõrgemad pahalased korra pealt eemale ja kinnitab nad vahepeal ettejäänud objektide külge, liikumisanduriga lõks võtab sellest möödunud vastase jalust maha.

Ja mida ei tee ära vidinad (osavamad ja suuremad vastased on neile tihti immuunsed), selle klaarivad kolme erineva oskuspuu kategoorias olevad trikid ning oskused – neid on palju, Ämblikmees suudab osavalt põigelda, objekte loopida, vastastelt nende relvi käest kiskuda ja neid nendega tümitada, enda poole lendavaid rakette tulistaja suunas tagasi saata, maapinnal vudivaid pätte võrgunööri abil enda juurde õhku tõmmata ja neid seal materdada.

Võimaluste hulk on suur, aga see, kui sujuvalt kõik need trikid võitluses omavahel seotud on, on tõsiselt muljetavaldav. Sa nagu juhiks suurt kogust elavhõbedat, mis leiab tee kõikjale.

Isegi bossilahingud on tihti unusta-üks-igav-areen-ära stiilis. Need liiguvad paigast paika, on erinevatest mängulistest elementidest tulvil, vahelduseks pakutakse ka mõned välksündmused.

Nende mänguelementide kõrval tundubki kõik muu natuke tagasihoidlikum, aga õnneks on siin paljud karakteriümberlülitused tõesti vaid loo huvides ja nende kestvus hoitud mõistlikult napina.

ekraanitõmmis

Loe veel

Mängu käigus saab tegelane 25 erinevat Ämblikmehe kostüümi, millest suuremal osal on mingi lühiajaliselt kasutatav kasulik lisaomadus (mõni neist aitab vigastusi ära hoida, mõni kutsub abilise, mõni manab Ämblikmehe kloonid, kes vastastega kokkupuutel neid ajutiselt võitlusvõimetuks muudavad) ning iga kostüümi saab lisaks täiendada kolme abivahendiga paljude erinevate seast. Kirjeldatu lisab võitlussüsteemile veelgi. Huvitav on avastada, kuidas mingi ülikonna omadus sind keerulises olukorras hädast välja aitab.

Ma ei teagi, kas see on etteheide, aga olen viimasel ajal avatud maailmadest veidi väsinud. Seda on maininud teisedki arvustajad ja mängurid. Mitte avatud maailma ideest iseenesest, aga sellest, kui stamp see olla võib – stamp ja möödapääsmatute elementidega.

Ämblikmehe mänguväljak on kindlapeale huvitav tegevuspaik neile, kes tahavad mängu sisust viimast võtta, iga viimase kui vastaste baasi maatasa teha, väljakutsetele vastata, olulisi paikasid pildistada, tänavakuritegusid ja muid arvukaid tegevusi lahendada, aga siit kuvab veidi läbi kohustuslikke elemente, mida näiteks viimase aastakümne Ubisofti “liivakastid” sisaldavad.

Horizon Zero Dawn, näiteks, leidis kõrvaltegevustele omanäolisema palge – neid polnud palju, aga nad olid kõik tuumakad, huvitavad (isegi mängu käigud leitavad tekstid olid huvitav lugemismaterjal ja seda, et mäng mind kõike läbi lugema sunnib, juhtub harva) ja selgepiiriliselt mängumaailma seotud.

ekraanitõmmis

Spider-Mani ikoonimeri on lõpuks nagu Assassin's Creedi kaart ja teatud tegevused hakkasid mulle lõpuks närvidele käima. Näiteks on siin mängu arenedes üha enam erinevate vastaste baase, neid kõiki saab vallutada vastaste laineid alistades, need kõik võtavad aega ja hilisemas etapis mõne rumala vea tõttu hukkasaamine tähendab nullist alustamist.

Arvestades seda, kui agressiivselt sulle peale lennatakse, nii et üks ellujäämise nimel tehtud kõrvalepõige järgneb teisele, ründamiseks on ruumi vähe ja palju aega kulub positsiooni muutmisele ning ellujäämisele, on see tüütu. Jutuks on siin kõigest keskmine keerukus, mis mängu loomissioonides mängurit väga ei kiusa, aga mujal võib küll.

Lisasisu rohkus pole tegelikult mänguri jaoks suur probleem: halvim, mis saab juhtuda, on see, et ta lihtsalt ei mängi seda.

Väga vahva lisa on mängusisene sotsiaalmeediariba, mis täieneb meie peategelase tegude põhjal pidevalt. See pole küll originaalne idee, aga sobib linnakeskkonnas toimuvate sündmuste taustale hästi.

Ka karakterite ja loo osas mäng särab. Siin on palju tuttavaid nimesid, palju isikupära ja peaaegu kõik tegelased saavad arendusruumi, muutuvad mängurile isegi armsaks. Ja kangelaste ning tavaliste inimeste kõrval on sama silmapaistvad ka selle mängu kurikaelad, kes eredamatel hetkedel kohtuvad ning keeravad märuli ja elusuurusest üleolemise absoluutselt üle vindi.

ekraanitõmmis

Ma pole teab mis suur koomiksite või koomiksifilmide sõber, aga nagu ütleks mõni noorem fänn, this shit is LIT. Ja ma pean nõustuma. On tõesti. Isegi mulle meeldis.

Ja nagu lugu teeb oma emotsionaalseid, argisemaid ja humoorikamaid kõrvalepõikeid, nii muutub see ka mänguri jaoks oluliseks. Ma ei leidnud siit erilisi nõrkusi, kõik liinid on omavahel hästi seotud, lool on algus, keskpaik ja lõpp, nagu olema peab. Ehk on kolmas osa natuke vestetühjem kui esimesed kaks, aga see-eest jällegi märuli ja bossiderohkem.

Insomniac on hakkama saanud märkimisväärse koomiksi- ja videomänguga, mida varjutab vaid teatav väsimus mõnede kohustuslike ning ülepakutud avatud maailma elemetide näol.

Esma- või taaskohtumiseks Peter Parkeri ja Ämblikmehega, on see ideaalne meelelahutusteos, kindlasti parimate koomiksimängude seas, mis tehtud.

Marvel's Spider-Man
Ilmumisaeg: 7. september 2018
Platvorm: PlayStation 4 (arvustatud PlayStation 4 Pro seadmega)
Autor: Insomniac Games, tootja: Sony Interactive Entertainment

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare