WERWOLF (1945-1946): Hitleri „libahuntide“ organisatsiooni müüdid ja legendid

 (20)

Milleks oli Adolf Hitleril vaja lisaks Saksa riigi sõjaväele Wehrmachtile (koosnes maaväest, õhujõududest ja mereväest) luua veel täiendavad parteilised relvajõud - Sturmabteilung ehk rünnakrühmad ja Waffen SS ehk Relva SS, hiljem ka Volkssturm ja Werwolf.

Nende moodustamisest, struktuurist, võitlusvõimest ja saatusest raamatus „Rünnakrühmadest libahuntideni“ juttu tehaksegi. Nüüd aga „Libahuntide organisatsioonist“ (Die Organisation Werwolf) lähemalt.

Katkend raamatust:

  • Rünnakrühmlastest Libahuntideni
  • Autorid Mati Õun, Hanno Ojalo
  • Kirjastus: Ammukaar OÜ ja Sentinel OÜ
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 136

Kust tuli algidee?

Natsipartei viimaseks leiutiseks Teise maailmasõja lõppstaadiumis oli „Libahundi“ nime kandev kujuteldav vastupanuliikumise ja partisanivõitluse organisatsioon. Paistab, et Hitler ja teised partei juhtfiguurid ei tundnud oma rahva traditsioone, tavasid ja mõtteviisi eriti hästi, kui nad kujutasid endale ette, et peale Saksamaa kaotust sõjas ja riigi okupeerimist alustab saksa rahvas partisanisõda vaenlase vastu. Tegelikkuses lõpetasid sakslased peale tingimusteta kapitulatsiooni akti allkirjastamist oma seadusliku valitsuse - Hitleri testamendiga presidendiameti saanud admiral Dönitzi valitsuse käsul igasuguse sõdimise ja panid relvad distsiplineeritult maha.

Loe veel

Seotud lood:

Kuid ilmselt olid vene, jugoslaavia, poola ja prantsuse partisanid jätnud oma tegevusega sakslastele siiski häiriva mulje ja seetõttu tekkiski idee rakendada seda võitlusvormi (mida Saksamaa seni igati hukka mõistnud ja halvustanud oli kui ebaseaduslikku ja argpükslikku) ka kodumaal. Ette rutates olgu öeldud, et see idee reaalsuseks siiski ei saanud, küll aga liigub tänapäevani müüte ja legende saksa „libahuntide“ vapratest ja võidukatest ettevõtmisest. Igal juhul saadeti Werwolfi organisatsioon ametlikult Saksa riigi viimase presidendi Karl Dönitzi käsul laiali nagu sõjavägi ja teisedki relvastatud üksused.

Ühest küljest seostus Werwolfi idee ka Volkssturmiga – nimelt moodustati organisatsioon samadest elanikkonna gruppidest – noorukitest ja vanuritest, eelistatult siiski noortest ehk Hitlerjugendi ja BDM (Bund Deutscher Mädel) fanaatilisematest liikmetest. Lisaks tavalisele sõjalisele algväljaõppele ja esmaabi osutamisele planeeriti „libahuntidele“ õpetada ka diversioonivõtteid ja sõjategevuseks maastiku iseärasuste kasutamist ning küllap muidki partisanidele sobilikke nippe. Kuidas täpselt libahundid tegutsema pidid, on vaidluste objektiks. Ühe versiooni kohaselt pidid nad olema sõjaväevormis diversandid, teise versiooni kohaselt aga erariides vastupanuliikujad, kes on sulandunud tsiviilelanike hulka. Igal juhul pidid nende võitlusvõtete hulka kuuluma atentaadid, plahvatuste korraldamine, sabotaazh, süütamised ja propaganda.

„Prützmanni büroo“ alustab tegevust

Teatavasti olid augustis 1944 nii idast kui ka läänest vaenlase väed jõudnud Suur-Saksamaa piirideni ja algas võitlus Vaterlandi enda pärast. 19. septembril 1944 kirjutas SS-obergruppenführer Richard Hildenbrandt ettekande Himmlerile, kus pakkus välja huvitava idee – luua SS-partisanisalk, mis tegutseks Punaarmee tagalas. Arvatakse, et just see mees kasutas esmakordselt uues tähenduses sõna libahunt ja teadjamad seostavad sellist uudset lähenemist Hermann Lönsi ajaloolise romaani mõjuga. Kirjanik oli oma 1910. aastal ilmunud romantilises teoses „Der Wehrwolf“ kajastanud saksa talupoegade sissisalga tegevust 30- aastase sõja päevil Lüneburgi metsas 17. sajandil. Autor ise ja tema romaan olid Hitleri võimu ajal populaarsed. Ilmselt liialdatult on väidetud, nagu olnuks see romaan trükiarvult kohe teisel kohal „Mein Kampfi“ järel.

Nüüd andis Himmler oma aluvale SS-obergruppenführer Hans-Adolf Prützmannile asuda looma Werwolfi organisatsiooni. Sel mehel oli kogemusi okupeeritud Lätist ja Ukrainast. Tööd alustas nn Prützmanni büroo siiski Berliinis. Esmalt moodustati muidugi paraja suurusega staap, mis koosnes hulgast osakondadest. Selle struktuur ja hierarhia olid sellised:

  • Staabiülem (Chef des Stabes) — SS-brigadeführer Walter Opplander
  • Staabiülem (Chef des Stabes) — SS-standartenführer Karl Csirski
  • Väljaõppeosakond — (Werwolf-Ausbildung Amt) — SA-brigadeführer Siebel
  • Propagandaülem — SS-standartenführer Günther D`Alqven
  • Personaliküsimused — (Werwolf-Personel-Amt) — SS-standartenführer Kotthauss
  • Varustusosakond — (Werwolf-Nachrichten Abteilung) — politseikapten Schweizer
  • Naiste osalemisega seotud küsimused (нем. Werwolf-Weiblich Abteilung) — frau Meisch.
  • Koostöö sõjaväega — (Vertreter) kindral Juppe
  • Sanitaarüksus — (Werwolf-Sanität Abteilung) — dr Herth.

Asuti moodustama ka libahundisalkasid (gruppe), mis jagunesid erialade järgi otsingu-, õhkimis-, teabe-, luure- ja ülestõususalkadeks. Väljavalitud 5000 noorele asuti mitmes väljaõppekeskuses tutvustama relvade ja lõhkeainete kasutamist (sealhulgas kodustest käepärastest materjalidest lõhkeaine kokkusegamist), maastikul varjumist ja peitumist, looduses ellujäämist, samuti muid diversantidele vajalikke oskusi. Erinevates kohtades rajati ja valmistati ette peidikuid relvade, laskemoona ja proviandi hoidmiseks. Mõned sellised peidikud leidsid hiljem USA sõdurid Baierimaal ja Saksamaa keskosas.

Paraku ei leidnud partisanisõja ettevalmistamine peaaegu mingit toetust Wehrmachti juhtkonna poolt, kindralid pidasid vahendite kulutamist tulevikusõja jaoks täiesti mõttetuks raiskamiseks.

Tegevus

Libahuntide reaalse tegevusega on lood palju keerulisemad, andmed on vastakad ja pärinevad peamiselt mitmete inimeste mälestustest ja võivad põhineda lihtsalt kuulujuttudel. Igal juhul 27. märtsil 1945 pidas Josef Goebbels raadiokõne, kus kutsus sakslasi võitlema surmani ja lubas Werwolfi organisatsiooni abil alustada ulatuslikku vastupanuliikumist vaenlase tagalas, mis muudab ameeriklaste, inglaste ja venelaste olukorra okupeeritud Saksa aladel elavaks põrguks. Lisaks alustas 1. aprillil 1945 Werwolfi organisatsioon oma raadiojaama abil propagandarünnakut, paisates eetrisse ohtralt kuuldusi, uudiste ilustamist ja lausa valeinfot libahuntide vägitegudest. Näiteks väideti, et 31. märtsil 1945 tapsid nad USA kindrali Maurice Rose`i, kuigi mainitud isik sai surma sõjategevuses saksa tankistidega.

Paraku leidus libahuntidele ka konkurente sealsamas kodumaal. SS-is oli lisaks Werwolfile teinegi paralleelselt tegutsevat seltskond, kes kavatses samuti vastupanuliikumisega tegelda. See oli Otto Skorzeny juhitav SS-Jagdverband, teine SD ja Gestapo ühine projekt „Bundschuh“, mis oli küll alles algjärgus. Arvata võib, et kõik kolm võistlesid omavahel niigi nappide ressursside jaotamise pärast.

Esialgu väljendus „vastupanuliikumine“ eelkõige propagandas. Sõja viimastel päevadel levisid lendlehed, milles ähvardati surmaga neid sakslasi (ja nende perekondi), kes keelduvad vastupanuliikumist toetamast.

Werwolf olevat avaldanud ka sellise tekstiga lendlehti: „Muudame päeva ööks ja öö päevaks! Ründa vaenlast kõikjal, kus teda kohtad! Ole kaval! Võta vaenlaselt relvad, laskemoon ja toiduained! Saksa naised, aidake Werwolfi võitluses kõikjal, kus see on võimalik!“

Operatsioon „Karneval“ – Oppenhoffi tapmine

Ainus kindel Werwolfi meestega seotud ettevõtmine oli ameerika okupantide poolt Aacheni linnapeaks määratud kohaliku juristi Franz Oppenhofi tapmine 25. märtsil 1945. Kuid see ei olnud mingi kohalike partisanide ettevõtmine, vaid Berliinist kohalesaadetud diversantide erigrupi sooritatud atentaat.

Aachen oli üks esimesi suuremaid Saksa linnu, mis USA vägede poolt peale ägedaid lahinguid 21. oktoobril 1944 vallutati. Muidugi seati nädala pärast sisse ka kohalikest sakslastest linnavalitsus ning Berliinis nähti ilmse vastumeelsusega, et kui seni olid võidukad sakslased leidnud okupeeritud riikidest omale kaastöölisi, siis nüüd rakendatakse sedasama nende oma territooriumil. Et kõiki võimalikke kollaborante hirmutada, otsustati vastmääratud Aacheni linnapea Franz Oppenhoff füüsiliselt likvideerida. Kuna kohalike „vastupanuliikujate“ peale loota ei saanud, moodustati ülesande täitmiseks Werwolfi väljaõppekeskuses tegutsevatest meestest-naistest eriüksus, mis koosnes neljast SS-mehest ja kahest hitlerinoorest. Käsu reetur hukata andis Himmler Prützmannile ja viimane moodustaski vastava üksuse. Alustati operatsiooni koodnimega „Karneval“. Üksust juhtis SS-untersturmführer Herbert Wenzel, tema asetäitjaks oli allohvitser Josef Leitgeb, veel osalesid piirivalvurid Henneman ja Heidorn, 16-aastane hitlerinoor Erich Morgenschweiss ja 23-aastane BDM-i funktsionäär Ilse Hirsch. Noored tegelesid luure ja katmisega, piirivalvurid aga olid teejuhtideks Aachenis ja selle ümbruses.

20. märtsi 1945 öösel hüppasid libahundid langevarjudega Belgias alla, tapsid neile pealesattunud Belgia piirivalvuri ja varjusid metsas Aacheni lähistel. Ilsa Hirsch suundus linna ja selgitas koos kohaliku sõbrannaga välja linnapea asukoha. 25. märtsil tulid linna Wenzel, Leitgeb ja Hennemann (viimase asemel võis olla ka Hirsch) ja suundusid linnapea elukohta. Seejuures olid kaks esimest saksa lendurivormis(!) ja legendi kohaselt olid nad just linna lähistel alla tulistatud. Igal juhul liikusid nad läbi linna kellegi poolt segamata ja saabusid oma ülesannet täitma. Oppenhoffi ei olnud kodus, kuid kuna ta sõi koos naabritega õhtust, kutsuti mees kohale. Libahundid jutustasid talle oma luiskeloo ära ja palusid abi, saata endid üle rindejoone Saksa poolele.

Seepeale linnapea keeldus ja asus SS-lasi veenma, et see on mõttetu ja et nad võiksid end pigem vangi anda. Korralduste kohaselt pidi Wenzel enne reeturi tapmist talle ette lugema ka Himmleri poolt allkirjastatud surmaotsuse, kuid Wenzel oli ärevuse tõttu selle unustanud ja kui Oppenhoff lisas veel, et Saksamaa kaotab niikuinii sõja, siis läks ta marru, haaras summutiga püstoli. Siiski viivitas ta tulistamisega ja tema kamraad Leitgeb päästis ülemuse hädast välja, lastes hüüdega „Heil Hitler!“ Oppenhoffile kuuli pähe. Eelnevalt olid libahundid läbi lõiganud ka telefonijuhtmed ja kadusid pimedusse. Kui USA sõjaväepatrull sündmuspaigale jõudis, olid sakslased juba kaugel.

Mis sai kuuest diversandist edasi? Järgmisel päeval üritasid nad suunduda ida poole, kuid sattusid saksa miiniväljale. Leitgeb sai kohapeal surma, Hirsh, Morgenschweiss ja Heidorn pääsesid kergemate ja raskemate haavadega. Noored jäeti lihtsalt maha, haavatud Heidorni võtsid Wenzel ja Hennemann kaasa. Edasi läksid libahuntide teed lahku. Haavatud noored päästeti kohalike elanike poolt. Wenzel otsustas mitte tagasi pöörduda, sokutas end tööle ühte kohalikku talusse ja kadus jäljetult augustis 1945. Piirivalvurid püüdsid jätkata teekonda rindejoone suunas, kuid arreteeriti ameerika sõdurite poolt. Väites, et otsivad oma Aachenist evakueeritud naisi, õnnestus meestel vabaneda ja edasi liikuda.

31. märtsil 1945 andis ajaleht „Völkischer Beobachter“ teada, et reeturist Aacheni linnapea on saanud teenitud karistuse.

Lõppes aga lugu kohtuprotsessiga. Oktoobris 1949 arreteeriti kõik neli ellujäänud libahunti (viies - Wenzel oli teadmata kadunud) ja anti Aachenis kohtu alla. Hirsch ja Morgenschweiss mõisteti õigeks, Heidorn ja Hennemann said vanglakaristused, kuid vabastati amnestiaga 1954. aastal.

Libahuntide edasised väidetavad tegevused Saksamaal

Siin on nimekiri Werwolfi väidetavatest aktsioonidest ja operatsioonidest, kuid jääb selgusetuks, miks neid omistatakse just sellele organisatsioonile, kui lisatud pole infot, kas keegi ka selle eest arreteeriti? Eriti sõjapäevil toimunud intsidendid ei pruugi olla seotud libahuntidega. Nii seletati plahvatusi juba sõjapäevil pandud miinidega, hiljem lõhkenud lennukipommidega ja muude taoliste meetoditega. Tulevahetusi võisid korraldada okupatsioonivägede sõdurid ise kas siis meelelahutuseks, purjutades või muudel põhjustel. Ka võisid nad kasutada väidetavat libahuntide rünnakut ettekäändena läbiotsimisteks ja rüüstamisteks. Samuti võis ju sõduritele mitmetel põhjustel tunduda, et neid tulistatakse ja sel juhul oli alati käepärast süüdistus – tegemist on nende tabamatute libahuntidega.

Järgnevas nimekirjas on mitmed kohanimed kahjuks ebamäärased, moonutatud või pole selliseid asulaid üleüldse olemas. Seega on sündmuste toimumise tõenäosus sageli kahtlane.

  • Kevadel 1945 lasti õhku mitu silda Vestfaalis.
    1.aprillil 1945 lendas teel Milenist Bettendorfi miinile sõites õhku USA armee veoauto.
    13.aprillil 1945 ründas libahuntide salk Lützendorfi piirkonnas töökodasid.
    18.aprillil 1945 avati ühes külas tuli USA džiibi pihta – autojuht sai haavata, tema kõrval istunud ohvitser surma.
    10.mail 1945 lasti Kleinbergis maha USA seersant.
    15.mail 1945 tapeti Berliinis Botaanikaaia piirkonnas 3 punaväelast.
    17.mail 1945 lasti Berliinis varemete vahel maha Punaarmee ohvitser.
    Mai keskel 1945 lasti Komotaus (Chomutov) Sudeedimaal rööbastelt välja rong, millega sõitsid laialisaadetud tshehhi partisanide salgad, millele järgnes veresaun Usti nad Labemis (Aussig), kus kättemaksuks tapeti hulk sudeedisakslasi.
    20. mail 1945 korraldati varitsus kuuele USA ohvitserile.
    Juunis 1945 tapeti Olsis kolm punaväelast.
    5.juuni 1945. Plahvatus Bremenis USA okupatsioonivägede kohalikus staabis, hukkus 44 USA sõdurit ja saksa tsiviilelanikku.
    3.juulil 1945 tapeti teel Beskow ja Micksdorfi vahel kolm punaväelast ja Micksdorfi külavanem.
    13 juulil 1945 avas 11-meheline grupp tule sõjaväekomandantuuri pihta Gross-Beischteris.
    Juulis 1945 ründasid libahundid sõjavangide laagrit Hörzereddes Taanis
    17.juulil 1945 lasti Breslau tänaval maha patrullis olev Poola sõdur.
    18.juulil 1945 valmistati Saksimaal ette rongiavariid. Rong vedas tehasesisseseadet NSV Liitu.
    Ööl vastu 23.juulit 1945 rünnati raudteevalvet Potsdami silla juures.
    Juulis 1945 lasti Bunzlaus (Boleslawowiec) Sileesias õhku hoone, kus ööbisid 9 punaväelast.
    21.juulil 1945 tapeti samas linnas kuus poolakat – uus linnapea Boleslaw Kubik, mõned linnaametnikud ja paar militsionääri.
    31.juuli 1945 laskemoonalao plahvatus Elbe jõe ääres (täpne koht teadmata).
    Augustis 1945 toimus mitu plahvatust Viinis, kus libahundid lasid õhku saali, kus käisid koos kohalikud kommunistid ja ühe elektrialajaama.
    12.augusti 1945 öösel hävitati kaubarong Mühlhauseni linnas Tüüringis.
    Detsembris 1945 tulistati Mersenburgis Punaarmee patrulli.
    1946. aastal määratlemata ajal toimus Berliini linnavalitsuse juures plahvatus, milles hukkus ja sai vigastada 15 inimest.

Raamatu kaas

Mida sellest kõigest arvata?

Üldiselt on arvatud, et Werwolf oli propagandistlik müüt (nagu Alpikindlus, Hitleri aatomipomm jms) ja tegelikkuses ei võtnud selle organisatsiooni liikmed peale 9. maid 1945 ette ainsatki tõsisemat rünnakut. Mõned vene autorid praalivad, et nende sõjaväe vastuluureorganisatsioon (kes tegeles veel terve hulga muude valdkondadega) Smersh sai Werwolfist kiiresti ja efektiivselt jagu tänu vastuluuremeeste nutikusele ja kohaliku saksa elanikkonna aktiivsele kaastööle.

Igal juhul töötas propagandamüüt nii edukalt, et hirmul „saksa partisanide“ ees interneerisid okupatsioonivõimud Saksamaal kümneid tuhandeid eraisikuid, NSV Liidu tsoonis hukati ka sadu kahtlustatavaid, samuti suri kinnipeetuid vangistuses. On ajaloolasi, kelle arvates põhjustasid libahundid kaudselt mitme tuhande sakslase surma.

Igal juhul piirdusid Werwolfi liikmete ettevõtmised (kui neid ikkagi toimus) üksikute vähetähtsate aktsioonidega ja neil ei õnnestunud Saksamaal alustada ulatuslikumat vastupanuliikumist, rääkimata partisanisõjast ning seega ei ole alust arvata, nagu oleks projekt Werwolf õnnestunud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised