Venemaa kolm ei-d ehk kes tegelikult Esimese maailmasõja valla päästis?

 (82)

Venemaa kolm ei-d ehk kes tegelikult Esimese maailmasõja valla päästis?
Wikimedia commons

Artikli allikmaterjal on pärit naaberriigi patriootilistest väljaannetest, mida Venemaa reetmises või ajaloo "ümberkirjutamise" katsetes oleks lausa patt süüdistada.

28. juulil 1914 algas Euroopa kontinendi ajalugu muutnud ja maailma rahvaid sügavalt vapustanud Suur Sõda. The Great War, La Grande Guerra – just sedasi nimetatakse aeg-ajalt seniajani harjumuspäraselt Esimest maailmasõda inglise- ning prantsusekeelsetes maades. Maailmasõjaks hakati seda sõda nimetama siis, kui saadi aru, et tegemist on peaaegu tervet maailma haaranud vaenutegevusega – elik Ilmasõjaga (sks. Weltkrieg; ingl. World War) nagu teda ka Eestis nimetama hakati. Täna, kui möödub 94 aastat selle sõja lõpust, on paras aeg meenutada, kuidas see sõda tegelikult puhkes.

Epiteet Esimene maailmasõda tekkis alles seejärel, kui oli ära sõditud ka Teine maailmasõda, mida paljude ajaloolaste ja poliitikute arvates võib pidada ka Suure Sõja jätkusõjaks. Aga kõik see, mis 98 aastat tagasi ja sellele järgnenud aastate jooksul Euroopas sündis, oli ja on endiselt väga pika vinnaga, sest nii mõnegi impeeriumiihalusega rahvuse poliitikud pole Esimese maailmasõja tulemustega – oma suurriigi kokkuvarisemisega – tänini leppinud. Suur Sõda pühkis maailmakaardilt Vene impeeriumi, Austria-Ungari impeeriumi, Saksa keisririigi ja Türgi Ottomani impeeriumi ning tekitas Kesk- ja Ida-Euroopasse, Lääne ja Ida vahele väiksemate rahvusriikide vahevöö.

Loe veel

Seotud lood:

Tänane kriisis vaevlev Euroopa Liitki on tekkinud hirmus, et Euroopas võiks maailmasõda ka kolmas kord süttida. Nii näiteks ennustas Briti ajaloolane Dominic Sandbrook paar aastat tagasi, et kui praegusele Euroopa majanduskriisile lahendust ei leita, siis 100 aastat peale Suure Sõja lõppu, aastal 2018, võib kontinent põleda uues verises maade ja varade jagamises. Selliseid ennustusi ei maksa võtta muidugi liiga tõsiselt, aga neist ei peaks ka üleolevalt mööda vaatama, sest ajalool on teatavasti komme ennast aeg-ajalt siiski korrata.

Kes vastutab Esimese maailmasõja puhkemise eest?

Levinud arvamus on, et ühelt poolt õhutasid sõda marurahvuslased ja imperialistid ning teiselt poolt, et konflikt oli kasulik suurriikide relvi ja sõjamaterjale tootvatele kapitalistidele, samuti sõjatööstust rahastavatele pankuritele. 

Venemaal, mille koosseisu 98 aastat tagasi kuulus ka Eesti, maksis maailmasõja eest kõrgeimat hinda just rahvas. De facto lõppes Venemaale ja tema rahvastele Suur Sõda alles 1991. aastal kommunistliku kurjuseimpeeriumi kokkuvarisemisega. Alles seejärel leiti Jekaterinburgi lähistelt kaevanduskäigust üles ka viimase tsaari ja tema mõrvatud perekonnaliikmete säilmed. Need leidsid hiljuti ka DNA-analüüside järel kinnitust – tegemist on tõesti viimase Vene imperaatori ja tema lähedastega. 

Nikolai II on riigipeana peetud vastutavaks maailmasõja puhkemise eest ja paljud arvavad, et bolševikel oli omamoodi õiguski rahva kannatuste eest talle kätte maksta. Venemaa trükimeedias ja internetis on aga viimastel aastatel avaldatud selle sõja alguse kohta uusi materjale, mis juhul, kui avaldatu faktidega tõepoolest kaetuks osutub, võib meie arusaamist Suure Sõja puhkemisest, sh. ka tsaari rollist oluliselt muuta. 

Arvatakse, et Esimest maailmasõda oleks võidud koguni veel viimasel minutil vältida, sest seda ei tahtnud päris tõsimeeli mitte ükski tulevastest vaenupooltest. Väljaarvatud vist üks isik – Vene impeeriumi välisminister Sergei Sazonov (1860 – 1927), kes kõigutamatu diplomaatilise järeleandmatusega, ülbusega ja oma tegevust tsaariga tegelikult kooskõlastamata lausa sundis Saksamaa suursaadikut Venemaal, krahv Friedrich von Pourtales'it (1853 - 1928), esitama Saksa valitsuse sõjakuulutust Venemaale.

Läheme sündmusteahela algpunkti:

Pärast seda, kui terrorist Gavrilo Princip 28. juunil 1914 tulistas Sarajevos Austria-Ungari troonipärijat ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasat, säilis rahuaja jätkumise võimalus veel päris pikka aega – terve 1914. aasta juulikuu! Ei Austria-Ungari ega Saksamaa valitsused pidanud sõda möödapääsmatuks. Kaugel sellest! Alates päevast, mil troonipärija mõrv Sarajevos toimus, kuni päevani, mil Austria-Ungari esitas ultimaatumi Serbiale, möödus tervelt kolm nädalat. Häireolukord, mille kolm kurikuulsat lasku Euroopa pealinnades tekitasid, oli koguni maha rahunemas ning Austria-Ungari kiirustas Peterburi koguni teatama, et ei kavatse Serbia natsionalistide rahustamiseks võtta ette mingeid sõjalisi samme.

Faktid kinnitavad, et Saksamaa juhid ei mõelnud veel isegi 1914. aasta juulikuu alguses mitte mingile sõjale. Täpselt nädal pärast ertshertsog Ferdinandi tapmist sõitis Saksa keiser Wilhelm II Norrasse suvepuhkusele. Poliitikasse saabus kesksuvele iseloomulik vaikus. Puhkusele sõitsid ministrid, parlamentide saadikud, kõrged poliitika ja sõjandustegelased. Sarajevo tragöödia ei puudutanud peaaegu mitte kedagi ka Venemaal. Pigem tegeleti oma siseprobleemidega. 

Kogu idüllilise rahu lõhkus aga ära sündmus, mis toimus juulikuu keskel. Nimelt tegid ametliku visiidi tsaar Nikolai II-le sõjalaeval Peterburi saabunud Prantsuse Vabariigi president Raymond Poincaré ja peaminister ning samal ajal ka Prantsusmaa välisminister René Viviani. Kohtumine leidis aset 7.-10.juulil tsaari suveresidentsis Peterhofis. Pärast kolm päeva kestnud läbirääkimisi, vastuvõtte ja bankette, mis vaheldusid traditsiooniliste suviste sõjaväemanöövrite külastamisega Peterburi sõjaväeringkonnas, naasid prantsuse külalised oma ristlejale ja sõitsid koju. Vaatamata poliitilisele vaikusele ei jäänud aga see kohtumine märkamata Keskriikide (st. Austria-Ungari, Saksamaa ja Türgi) poliitilistele vaatlejatele ja sõjaväeluuretele, kes tegid järelduse, et nii kõrgel tasemel prantslaste visiit Vene keisri juurde tõestab, et midagi on plaanis. Ja kui on plaanis, siis kindlasti Keskriikide vastu. Tegelikult käisidki läbirääkimised Vene ja Prantsuse sõjalisest koostööst võimaliku konflikti korral.

Väidetavalt Nikolai II ei tahtnud sõda ja püüdis seda igati ära hoida. Sõja eest oli keisrit hoiatanud ka suurt mõju omav pühamees Rasputin. Vastupidiselt tsaarile olid aga välisminister Sergei Sazonovi ümber koondunud Venemaa kõrgemad diplomaatilised- ja sõjaministeeriumi ametnikud meelestatud vägagi sõjakalt ning avaldasid Nikolai II-le ka ülitugevat survet.

Sõjamasin lükataksegi käima

23. juulil 1914. aastal, alles 25 (kakskümmend viis!) ööpäeva pärast Sarajevo atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga diplomaatilise noodi, sisuliselt ultimaatumi, milles nõuti Austria-Ungari vastase õõnestustegevuse lõpetamist ning oma ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimiseks Serbia pinnale. 

Serbia pealinnast Belgradist jõudis teade Austria-Ungari esitatud ultimaatumi kohta telegrammiga Peterburgi Venemaa välisministeeriumisse 24. juulil 1914. Telegrammi lugedes olevat Sergei Sazonov võidurõõmsalt hõiganud: «Да это же европейская война!» (See on ju üle-euroopaline sõda!). 

Juba samal päeval, einestades koos Prantsuse ja Inglise suursaadikutega, kutsus Sazonov neid riike üles astuma "otsustavaid samme". Kell 3 päeval aga nõudis ta juba Venemaa ministrite nõukogu kohest kokkukutsumist, et tõstatada küsimus Venemaa demonstratiivsetest sõjalisest sammudest. 

Selsamal istungil võetigi vastu otsus Austria-Ungari vastu suunatud mobilisatsiooni väljakuulutamisest. Lippude alla otsustati kutsuda reservistid Odessa, Kiievi, Moskva ja Kaasani sõjaväeringkondades, samuti Musta mere laevastikus ning imelikul kombel ka Balti laevastikus(!). Viimane samm polnud aga enam surve avaldamine Austria-Ungarile, millel oli väljapääs vaid Aadria merele, vaid otseseks sõjaliseks ähvarduseks ka Saksa keisririigile, kes oli Austria-Ungariga liitlassuhetes. Kõigele lisaks tegi Venemaa ministrite nõukogu ettepaneku kuulutada alates 26. juulist kogu impeeriumis välja "sõjaks valmistumise periood"...

Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid samal ajal Serbial ultimaatumi tingimustega nõustuda, et olukorda mitte liiga teravaks ajada. Venemaalt saabusid aga Belgradi kategoorilises toonis instruktsioonid ja lubadused Serbiale sõjalise konflikti korral kõikvõimalikku abi anda. Venelaste kihutustöö suutiski muuta serblaste esialgu üsna mõõduka seisukoha palju jäigemaks. 

Järgmisel päeval 25. juulil Austria noodile saadetud vastuses esitas Serbia juba omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama – ametisikute lubamise Serbia territooriumile – tagasi. 

Serbia küll teatas, et on valmis austerlaste nõudmised 90% ulatuses rahuldama, aga lükkab tagasi nõude Austria-Ungari ametnike lubamisest Serbia territooriumile. Belgrad oli koguni nõus andma erimeelsuste lahendamise Haagi rahvusvahelisele tribunalile või siis suurriikide nõukogule. Samal päeval kell 18.30 teatas aga Austria saadik Belgradis, et Serbia vastust ultimaatumile ei loeta rahuldavaks ja Viinist lähetatud missioon lahkub pealinnast. Kohe seejärel kuulutas Serbia välja üldmobilisatsiooni oma 16-st mitte eriti tugevast diviisist koosneva sõjaväe lahinguvalmis seadmiseks.

Venemaa juhtkonna sõjalis-strateegilise tegevuse "mõttekusest":

Hoolimata sellest, et Austria-Ungari ja Serbia pöörasid relvastatud kokkupõrke kursile, oleks Suure Sõja puhkemist Euroopas sellel etapil saanud veel ära hoida. Kuid Vene välisminister Sazonov tegi kõik selleks, et rahu jätkumise võimalus Euroopas aina väheneks.

Ta teatas nüüd Berliini (aga millegipärast mitte Viini!), et 29. juulil kuulutatakse Venemaal välja nelja sõjaväeringkonna ja kahe laevastiku mobilisatsioon. Vene ministri eesmärgiks näis olevat võimalikult tugevamini just Saksamaad, Austria-Ungari liitlast, provotseerida. Tänapäevani küsivad mõned Venemaa toonase valitsuse tegevust õigustavad poliitikud ja ajaloolased, et mida oleks Sazonov pidanud siis tegema? Ei saanud ju Venemaa oma Serbia liitlast ja slaavi venda üksi jätta!

Tegelikult viis aga Sazonovi poliitiline mäng just selleni, et Serbia, kellel polnud ei maa- ega mereühendust Venemaaga, jäi silm-silma vastu troonipärija tapmisest haavunud ja uusi serbia marurahvuslaste aktsioone pelgava Austria-Ungari monarhiaga. Nelja sõjaväeringkonna ja kahe laevastiku mobiliseerimine Venemaal ei saanud Serbiat mitte kuidagi aidata. Veelgi enam! Teated vene mobilisatsioonist tegid austerlased veelgi sihikindlamaks. Jääb mulje, et Austria-Ungari sõjakuulutust Serbiale tahtis kõige rohkem... Venemaa välisminister Sazonov.

Samal ajal tegid Austria-Ungari ja Saksamaa jätkuvalt diplomaatilisi avaldusi, et nad ei oma mingeid territoriaalseid nõudmisi Serbiale ja et Austria ei ohusta Serbia riigi terviklikkust. Austria-Ungari keisririigi ainus eesmärk on kindlustada oma ühiskonnas sisemine rahu ja julgeolek.

Mõelgem loogiliselt – kuidas saanukski paarkümmend või isegi paarsada Austria politseiuurijat, sõjaväelast, poliitikut või ametnikku Serbia territoriaalset terviklikkust ohustada? Aga nende arvu ja volituste üle ei peetud teadaolevalt isegi tõsisemaid kõnelusi.

Saksa saadiku katsed viimasel hetkel rahu päästa.

Saksa saadik Venemaal, krahv Friedrich von Pourtales, soovides kuidagi tekkinud olukorda siluda, külastas korduvalt välisminister Sergei Sazonovit, tundes huvi, kas Austria lubadus mitte ohustada Serbia terviklikkust rahuldab Venemaad? Sazonov andis talle kirjaliku vastuse: "Kui Austria tunnistab, et Austria-Serbia konflikt on võtnud üle-Euroopalise iseloomu ja teatab oma valmisolekust jätta ultimaatumist välja punktid mis rikuvad Serbia suveräänseid õigusi, kohustub Venemaa lõpetama oma sõjalised ettevalmistused." Vene avaldus oli paindumatum, kui tema liitlaste positsioon, mis nägi ette ultimaatumi muutusteta vastuvõtmist ja selle arutamist. 

Välisminister Sazonovi tegevus tõendab, et Venemaa ministrite nõukogu oli juba otsustanud sõja kasuks, hoolimata isegi sellest, mida arvab "isevalitsejast" tsaar ja täiesti hoolimata sellest, mida arvavad liitlased. Kindralid kiirustasid mobilisatsiooni alustamisega kõige suurema propagandakära saatel. Alates 31.juulist ilmusid Peterburis seintele ja teadetetulpadele punasele paberile trükitud mobilisatsioonikuulutused.
Kuigi Saksamaa suursaadik püüdis igal viisil saavutada selgitusi ja järeleandmisi Sazonovilt, ei ei saanud loomulikult ka Saksa keisri valitsus selles olukorras enam käed rüpes istuda. Saksamaa (ja muide ka Austria-Ungari, kes küll Serbiaga juba sõdis) kuulutasid üldmobilisatsiooni ametlikult välja alles nüüd – 31. juulil 1914.

Kell 12 öösel kohtus suursaadik Pourtales välisminister Sazonoviga ja andis talle üle Saksa valitsuse noodi: kui Venemaa ei lõpeta hiljemalt järgmisel keskpäeval sõjalisi ettevalmistusi ja ei asu armeed demobiliseerima, siis Saksa valitsus annab korralduse omapoolseks mobilisatsiooniks. Piisanuks vaid Vene mobilisatsioonikäsu tühistamisest ja Suur Sõda poleks süttinud! Ent isegi vaatamata deklaratsioonile, millega lubati peale esitatud tähtaja möödumist asuda relvastama saksa tagavaraväelasi, venitas Saksamaa valitsus siiski veel tegevusega. Kui militaristlikuks tembeldatud keiserlik Saksamaa oleks tõesti tahtnud sõda, poleks tema valitsus ometi nõudnud, et suursaadik Pourtales taotleks uuesti kokkusaamist Sazonoviga. Seevastu Venemaa välisminister aga väidetavalt lausa vältis terve 1. augusti päeva kohtumisi Saksa saadikuga. Arvatakse – selleks, et sundida Saksamaad tegema esimest vaenulikku sammu.

Sõjakuulutus - Venemaa välisministeeriumis, Peterburis

Lõpuks, 1. augustil 1914, õhtu seitsmendal tunnil, saabus Venemaa välisminister ministeeriumihoonesse, kus Saksa suursaadik krahv Pourtales kohe tema kabinetti läks. Pealtnägijate sõnul küsis sügavalt erutatunud suursaadik, kas Venemaa valitsus on nõus andma positiivse vastuse eilsele Saksa noodile. Sel hetkel sõltus ainult Venemaa välisministrist Sergei Sazonovist, kas sõda algab või mitte. Diplomaadi ja poliitikuna pidi ta endale aru andma oma vastuse tagajärgedest. Sazonov teadis ka seda, et Vene armee relvastusprogramm pole täidetud ja et selle lõpuleviimiseks on vaja veel vähemalt kolm aastat, samal ajal kui Saksamaa oli põhijoontes oma kaitseprogrammi 1914. aasta alguseks juba lõpule viinud. Sazonov teadis, et sõda lööb esimese asjana Venemaa väliskaubanduse pihta, lõigates ära eksporditeed Lääne-Euroopa turgudele. Ta teadis ka seda, et sõja vastu on suurem osa vene ettevõtjaid ja et sõja vastu on ka isiklikult riigipea Nikolai II. 

Oleks Sazonov öelnud – "jah", ja planeedil oleks jätkunud rahuaeg. Meenutame – ilma Esimese maailmasõjata poleks sündinud ka teist. Venemaa oleks saanud Austria-Ungari impeeriumi vastu sõdivale Serbiale abi anda ka teisiti. Näiteks saata läbi sõbraliku Kreeka ja Bulgaaria nii relvi kui ka vabatahtlike võitlejaid. Samal ajal võinuks Venemaa kokku kutsuda rahvusvahelise konverentsi, kus oleks nõutud relvarahu, võibolla oleks tehtud Austria-Ungari agressoritele isegi "häbi-häbi"... Lõppude-lõpuks oleks lokaalne konflikt Balkanil kuidagi maha rahustatud. Ja Serbia poleks olnud kolm aastat okupeeritud(!).

...Aga Sazonov ütles – "Ei"

Kolm korda EI.

Ent isegi see polnud veel lõpp. Krahv Friedrich von Pourtales palus veel kord Venemaa välispoliitika kõrgeimal esindajal vastata Saksamaa noodile heasoovlikult. Sazonov ütles ka seekord ära. Temal kui kogenud diplomaadil ei olnud ju sugugi raske ära arvata, mis on Saksamaa suursaadiku taskus, kui ta ka teist korda, küllap oma valitsuse nõudmisel, esitab üha uuesti sama küsimuse. Oli selge, et negatiivse vastuse korral juhtub midagi parandamatut. Saksa suursaadik, täites põlist aristokraatlikku tseremoniaalset nõuet enne kinda heitmist, esitas küsimuse ka kolmandat korda, andes Sazonovile, muide samuti aristokraadile, viimase võimaluse...

Kes oli siis see tänaseks ajaloo poolt peaaegu unustatud Sergei Sazonov, kes julges rahva, parlamendi, valitsuse ja keisri nimel vastu võtta miljonitele inimestele saatusliku otsuse? Isegi kui ajalugu paneb kõrgele poliitikule ja valitsusametnikule raske ülesande anda kohene vastus võõrriigi nõudmisele peatada sõjaks ettevalmistused, peab poliitik ja ametnik mõtlema sel hetkel ainult oma kodumaa huvidele – sellele, kas rahvas tahab sõdida.

Sergei Sazonov vastas aga sakslasele kolmandat korda – "Ei!" Krahv Pourtales võttis seepeale taskust välja Saksamaa valitsuse noodi, mis sisaldas sõjakuulutust Venemaale ja ulatas selle Sazonovile. Suur Sõda, mis läks ajalukku Esimese maailmasõjana, oli sellest hetkest alanud.

Kuigi telefoniaparaat ja telegraaf olid 1914. aastaks juba ammu leiutatud, ei olnud info liikumise kiirus sajand tagasi veel siiski selline, nagu tänapäeval. Ja ka astutud poliitilise sammu tagasivõtmine, selle viivitamine, ei käinud nii nagu tänapäeval, et üks president helistab teisele.

Üle antud, sh. ka kuuldavalt ette loetud dokumenti peeti vastavalt tolle aja diplomaatilistele reeglitele tagasivõetamatuks sammuks. Kui kolm korda oli vastase südametunnistusele "koputatud" ja vähimatki, kasvõi välist vastutulekut ei järgnenud, loeti kinnas visatuks ja sõda kuulutatuks. See tähendas XX sajandi alguse rahvusvahelises poliitikas, kus valitsesid veel aadlimeestele omased mängureeglid, pidurdamatut ahelreaktsiooni. Vaevalt, et välisminister Sazonov ei saanud aru, millised on tema diplomaatilise jäikuse tagajärjed.

Esimese maailmasõja rinnetel tapeti 10 miljonit inimest – kuid lugedes juurde ka kõik tsiviilohvrid ja teadmata kadunud, st. inimesed, kelle surnukeha ei leitudki, siis arvatakse hukkunuid olevat koguni 17 miljonit. Lisaks 21 miljonit haavatut ja vigastatut. Puhkenud üleilmse verepulma ja oma poliitiliste möödalaskmiste eest vastutas ka iseenda ja oma perekonna eluga Sazonovi otsene ülem tsaar Nikolai II, kes väidetavalt sõda ära hoida püüdis, kuid ei suutnud, ei julenud või ei tahtnud oma sõjapistrikest ministreid ja kindraleid taltsutada.

Sergei Sazonovi enda elu lõppes muide palju hiljem - 1927. aastal Nizzas – mugavas Prantsuse kuurordis... Tal õnnestus pärast oktoobrirevolutsiooni Venemaalt jalga lasta.
Esimene maailmasõda tekitas aga ebaõiglase Versailles rahu ja Venemaal sündinud kommunistliku imperialismiga Euroopas probleeme juurde, mitte ei lahendanud neid.

Kellele oli vaja Suurt Sõda?

Ilmselt pole kellelegi saladuseks, et nii XX sajandi alguses kui ka tänapäeval on riikide ministrid mitte üksnes võimuparteide poliitika teostajad, vaid ka ühtede või teiste "kodanlike" majandusringkondade soosikud või käsilased. Või "kreatuurid", nagu õpetatud ja võõrsõnadega edvistav poliitikute seltskond end "harimatu pööbli" eest varisõnadega peidab. 

Tänapäeva Venemaal on ministriteks enamasti nafta- ja gaasimonopolide või teiste toorainetööstuse korporatsioonide (сырьевики) poolt läbi Putini erakonna riigi etteotsa upitatud tegelased. Tsaari ajal tõsteti või suruti ministriteks samuti suur- ja rasketöösturite soosikuid.

Saanud varasemate sõdade, eriti aga Vene-Jaapani sõja ajal riiklike suurtellimuste magusa maitse suhu, hakkasid paljud Venemaa suurtöösturid janunema veel suuremate ja pikemaajaliste imperaatorlike tagatistega tellimuste järele. Seda võis neile aga anda vaid pikk ja intensiivselt kulgev sõda. Sest mida kauem ja ägedamalt kestab konflikt, mida suuremad on Vene armee kaotused lahingutehnikas, relvades, varustuses ja paraku ka inimeludes, seda rohkem tellivad sõjaministeeriumi ametkonnad suurtükke, mürske, padruneid, kuulipildujaid, vintpüsse, saapaid, sineleid, mundrinööpe, jalarätte, katelokke ja kõike muud vaenutegevuseks hädavajalikku.

Mida rohkem on aga tellimusi, seda suuremad on kasumid ja seda enam saab kõnealuse valdkonna minister lepingute eest jootraha, kümnist ehk altkäemaksu, mida vene keeles nimetatakse tänaseni "откат" ja mida võiks tõlkida kui "tagasimakset" mingi [vastu]teene eest. XX saj alguses nimetati seda veel ka – "куртаж".

Kuid pika sõja kestel, kui kogu muu majandustegevus on takistatud, peab varem või hiljem ka riigikassas raha otsa saama. Sellisel juhul ei jää valitsusel midagi muud üle, kui minna välismaiste kreeditoride juurde. Nüüd saaksid hiiglaslike "otkat'ide" või "kurtaž'ide" manu ka välisminister ja isegi peaminister. Seega oleksid kõik võimukandjad rahul.

Vene ajaloolastel on näide, kuidas peale juba nimetatud Vene-Jaapani sõda 1906. aastal kauples toonane valitsusjuht Witte prantsuse pankadelt Venemaa tühjenenud riigikassale laenu 2,25 miljardit franki. Peaminister ise sai mitte just väga pisikese "kurtaž'i" – 1% kogu laenusummalt. Vene riik ronis selle lepinguga – ja Witte suurepärase abiga(!) – üsna suurde võlaorjusse, aga tsaari valitsusjuht sai sellelt lepingult oma "seadusliku" protsendi, mis kaalus XX sajandi alguses kullaks ümberarvestatuna 6,525 tonni... ja mis 2011/2012. aasta maailmaturu kulla hinna alusel maksaks umbes 341,65 miljonit USA dollarit (ehk praeguse kursiga ca 280,57 miljonit eurot).

JÄRELDUSED:

Niisiis – Vene riik, mille propagandistid väidavad, et Venemaa muidugi ainult kaitses ennast või oma liitlasi välisagressiooni eest, on tegelikult süüdi mõlema XX sajandi- ja maailmaajaloo suurima sõja süttimises.

Esimesel korral oli sõjasüütajaks tsaari-Venemaa sõjalistööstuslik kompleks koos auahne kindralkonna, suurkapitalistide ja pistisejanus sõjaministeeriumi ametnikega. Teisel korral aga tsaari-impeeriumi piiride taastamisest ja hiljem juba kogu maailma valitsemisest (maailmarevolutsioonist!) unistav stalinistlik kamarilja.

Iseloomulik on, et mõlemal korral suudeti provotseerida ja hiljem ainsa sõjasüütajana esitleda Saksa-Preisi militarismi. Selles loomulikult on suur osa tõtt, aga siiski mitte täielik tõde. 

Teisalt võiks ju eeldada, et kui üks nii tark rahvas nagu sakslased on ühe korra "rehale" juba astunud, et siis teist korda samasugusesse lõksu neid enam ei meelitata. Kuid võta näpust... Saksamaa kantsler Adolf Hitler ning tema tõusikutest partei-kaaskond andsid omalt poolt kõik, et stalinistliku Nõukogude Venemaa sõjalis-diplomaatilised intriigid Euroopas uue suure sõja süütamiseks riburada õnnestuksid.

Millise garantii võib tänapäeva Venemaa maailmale anda, et uuesti presidendiks tõusnud ja oma agressiivselt natsionalistliku poliitikaga juba tuntuks saanud uus-vana president koos FSB/KGB kaaskonnaga ei provotseeri Vene mõjuvõimu hoidmiseks või laiendamiseks uusi sõdasid? Viimase 20 aasta jooksul toimunud kaks Tšetšeenia sõda ja kallaletung väikesele Gruusiale on Euroopal veel värskelt meeles.

...Ja kui siia liita ka Saksamaa taassündinud unistus "uuest Euroopast" – rahvastest, kes ühinevad Saksa pankade euroraha toel ja saksa poliitilise mõju all Euroopa Ühendriikideks?... Või Prantsusmaa relvatehaste (sõjalaevaehitajate) himu saada tellimusi kasvõi potentsiaalse vastase leerist?... - Pole midagi uut siin päikese all.

(kasutatud materjal: Analititšeskaja Gazeta; Russkii Portal jt. Venemaa väljaanded; Eesti Entsüklopeedia, Wikipedia jm.)

KRONOLOOGIA ametlikult levinud seletustustega Esimese maailmasõja algusele eelnenud sündmustest – koos autori kommentaaridega.
28. juunil 1914 tappis Serbia natsionalistliku (slavistliku) salaorganisatsiooni Mlada Bosna liige, 19- aastane Bosnia serblane Garvrilo Princip, Sarajevos Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja tema abikaasa. Venemaa propaganda väitel otsustasid Saksa-Austria valitsevad militaarringkonnad Sarajevo mõrva kasutada üle-euroopalise sõja vallapäästmiseks. Viinis olevat jalamaid nõutud sõja alustamist Serbia vastu. Et aga Serbia selja taga seisis suur õiglane ja vennalik Venemaa, siis oli verejanulisel Austria-Ungaril vaja ka Saksamaa toetust. Ning ennäe - Berliiniski oldi suureks sõjaks kohe valmis ja Austriale anti lausa käsk: "Mitte viivitada väljaastumisega." 

9. juulil 1914 – Vene propaganda väitel olevat Saksa armees tühistatud kõik puhkused. Tegelikult viibis vägede kõrgeim ülemjuhataja Saksa keiser ise sel ajal välismaal puhkusel. 

16.–23. juulil 1914 - Peterburis visiidil olnud Venemaa liitlase Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad igal juhul oma liitlaskohustusi (prantslased võisid suurema Saksamaa-vastase sõja korral loota revanši Prantsuse-Preisi sõja eest!). Inglismaa diplomaatia olevat aga jätnud esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopa mandril hoopis kõrvale (seda, et inglased ei tõtanud kohe vene kastaneid tulest välja tooma, heidavad Venemaa propagandistid inglastele siiani ette kui reetmist). Inglaste selline positsioon olevat aga julgustanud Saksamaa militariste veelgi aktiivsemalt tegutsema. Tegelikult Suurbritannia üritas garanteerida Prantsusmaa puutumatust ajal kui prantslased ise kippusid koos venelastega Saksamaa vastu sõtta. 

23. juuli 1914 - Austria-Ungari esitas Serbiale 48-tunnilise tähtajaga ultimaatumi milles nõuti (jälle Vene propaganda väitel) - заведомо невыполнимые условия – st. juba ette teada võimatuid tingimusi - muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnale. Kõige taga olevat olnud Saksamaa, kes teadlikult tõukas Austria-Ungarit Serbia vastu sõtta. 

25. juuli 1914 - Viini saadetud vastuses kaitses Serbia oma suveräänsust, esitas omapoolseid tingimusi ja lükkas Austria noodi kõige tähtsama punkti - ametisikute lubamine Serbia territooriumile, tagasi. Juba järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 diviisi ning Venemaa mobiliseeris Serbia toetuseks riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased ning pani auru alla Musta mere ja Balti mere laevastikud. Õigustuseks levitab Vene propaganda väidet, et Saksamaa olevat samal päeval, s.o. 25. juulil, alustanud salajast mobilisatsiooni. Venelased ise olid oma vägede varjatud mobiliseerimist läbi viinud juba alates 1913. aastast kui vägede arvukust järsult tõsteti varasemalt rahuaegselt keskmiselt 850-tuhandelt mehelt kuni 1,42 miljonini. (Muide. täpselt samasugune varjatud ja salajane mobilisatsioon toimub ka Nõukogude Venemaal enne II maailmasõda 1939-41. Huvitav kokkusattumus, kas pole!) 

26. juuni 1914 – Austria Ungari koondab regulaarvägesid Serbia piiri lähedale. Vene propaganda väidab, et juba ka Venemaa piiri lähedale (aga üldmobilisatsiooni pole austerlased siiski veel välja kuulutanud). 

28. juuli 1914 – Täpselt üks kuu peale Sarajevo laske (ja tulutuid katseid venelaste poolt tagant ässitatud Serbiat kuidagi mõjutada), kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algaski ametlikult I maailmasõda. Austerlaste kahurid alustavad Belgradi tulistamist ja väed liiguvad üle Serbia piiri. Venemaa deklareerib suure propagandakäraga, et ei luba Serbia okupeerimist, kuid ei suuda Serbia toetamiseks ja okupatsiooni vältimiseks terve nelja-aastase sõja vältel mitte midagi teha. Prantsuse armees tühistatakse 28. juulil puhkused. 

29. juulil 1914 – olevat (Vene propaganda väitel) tsaar Nikolai II saatnud Saksa keisrile Wilhelm II-le telegrammi, milles tegi ettepaneku anda Austria-Ungari ja Serbia vahelise sõjalise konflikti küsimus rahvusvahelise Haagi konverentsi (Haagi Rahvusvahelise Arbitraažitribunali) lahendada. Saksa keiser polevat aga telegrammile isegi vastanud ...Aga eelnevalt loetu põhjal võime nüüd ka arvata, et võibolla seda tsaari telegrammi ei saadetudki ära, sest ega Nikolai II ise telegraafiaparaadi kõrval ei seisnud, et saadetise teelepanekut kontrollida. 

30. juulil 1914 - kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni. Prantsusmaal algas osaline mobilisatsioon. 

31. juulil 1914 - Saksamaa saatis Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest – juhul(!) kui Venemaa ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. Austria-Ungaris üldmobilisatsioon (NB! - päev pärast Venemaad!) vastusena Venemaa selgelt agressiivsetele plaanidele. 

01. augustil 1914 - Prantsusmaa ja Saksamaa kuulutasid tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni (Saksamaal pärast terve ööpäev kestnud viivitust peale sellest teatamist potentsiaalsetele vastastele!). Saksamaal kuulutatakse nüüd välja "sõjaohu olukord" ja hakatakse vägesid riigipiiridele viima. - Sunnitult ka Belgia ja Prantsusma piirile, kuigi ka nende riikide vastu polnud Saksamaal alguses üldse plaani midagi ette võtta. Londonis kutsub ("reetliku") Inglismaa välisminister Edward Grey enda juurde Saksa saadiku Lichnowsky, et teha talle avaldus selle kohta, et Inglismaa jääb neutraalseks tingimusel, et Saksamaa ei ründa Prantsusmaad. Kuna Venemaa ei lõpeta mobilisatsiooni ja sõjaks valmistumist, annab Saksamaa saadik õhtul Venemaa välisministrile üle noodi sõjakuulutusega. - Jääb mulje, et sakslased tahtsid lihtsalt haarata poliitilist initsiatiivi mis neil vahepeal käest libisema kippus. Kas sellega tehti viga? Poliitiliselt küll, sest nüüd saab vastaspool, eriti sõja tegelik süütaja aegade lõpuni näpuga näidata, kes sõjakuulutuse esitas, ehk kaklust alustas. 

06. august 1914 – Austria-Ungari kuulutab Venemaale sõja (- "militaristlik sõjasüütaja" kuulutab alles 6 päeva pärast vaenutegevuse algust sõja riigile, kes oma väed on tema piiril juba ammu valmis seadnud).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised