Ülevaade ajakirjast Sõdur: Kas Ämari lennubaas on valmis?

 (14)
Ülevaade ajakirjast Sõdur: Kas Ämari lennubaas on valmis?
Foto: Kaitsevägi / Sõdur

Nüüd, kui kümmekond aastat tagasi Ämari varulennubaasi arendamiseks kavandatud ehitus- ja arendustegevus on lõpule jõudmas, on ühtlasi ka selge, et muutunud julgeolekuolukord nõuab Ämari kui tegevlennubaas edendamiseks uusi jõupingutusi.

Artikkel ilmus Eesti sõjandusajakirjas Sõdur 4/2014

Kolmapäeval, 11. juunil oli kaitseväe lennubaasis Ämaris1 üheaegselt 26 õhusõidukit. Sellist hulka lennuvahendeid polnud siin kunagi varem nähtud.2 Mis lennuvahenditega siis tegu oli? Esmalt tuleks nimetada muidugi Eesti õhuväe enese lennuvahendeid, mille jaoks Ämari on kodubaas. Nii olid siin kõik neli kopterit Robinson 44, mõlemad kerged transpordilennukid An-2 ja mõlemad kerged reaktiivlennukid L-39, seega kokku kaheksa kohalikku lennuvahendit.

Tol päeval Ämaris olnud liitlastest tuleks kõigepealt nimetada Taani kuningliku õhuväe Balti õhuturbesalka nelja hävitajaga F-16. Edasi moodustasid suure grupi õppusel Saber Strike 2014 osalevad USA lennuvahendid. Kõigepealt kaheksa hävitajat F-16 Minnesota osariigi õhuväe rahvuskaardi lennuüksusest.3 Lisaks oli kohal USA õhuväest kaks tankerit KC-135.

Seotud lood:

Õppuse Saber Strike ajal toimus Läänemerel NATO merevägede õppus Baltops. Seetõttu baseerus Ämari lennuväljal ka kaks USA mereväe lennukit – P-3 Orion ja ülimoodne P-8 Poseidon. Mõlemad on mõeldud nii mereseireks kui ka võitluseks vee all ja vee peal sõitvate laevade vastu. 11. juuli õhtul maandusid lennubaasis veel kaks USA maaväe üldkopterit (utility helicopter) Sikorsky UH-60 Black Hawk. USA maaväel on maaväe üksustega tihedalt seotud lennuvägi, mis koosneb peamiselt kopteritest. Kui need nimetatud õhusõidukid kõik kokku rehkendada, saabki 26. Tegelikult maandus tollel päeval lennubaasi veel üks lennuvahend – USA transpordilennuk C-130. Ta lahkus aga lennubaasist enne kopterite maandumist.

Et Ämari lennubaas projekteeriti 14–16 hävitaja ja 4–6 transpordilennuki vastuvõtuks, siis võiks nüüd küsida, kas Ämari lennuväli oli „ääreni” täis. Küllap oleks oskuslikud perrooniteenindajad leidnud koha veel mõnele väiksemat sorti hävitajale, kindlasti ka mõnele kopterile, aga põhimõtteliselt oli Ämari täis. Ning lennuvälja meeskond ja üldse kogu lennubaasi isikkoosseis suutis kõiki neid lennuvahendeid ettenähtud viisil teenindada. Kas see tähendab, et Ämari lennubaas on nüüd valmis? Enne sellele küsimusele vastamist vaatame lühidalt, kuidas üldse siinne lennubaas alguse sai ning kuidas ta siiani on arenenud.

Lennubaasi lühiajalugu

Loe veel

Ämari lennuvälja esimese versiooni rajas Nõukogude Liit ajavahemikus 1940–1941 merelennuväe jaoks. Pärast sõda oli siinne lennuväli alguses varulennuväli. 1952. aastal muudeti ta tegevlennuväljaks. Kogu nõukogude aja vältel, s.t ajavahemikel 1940–1941 ja 1944–1993 (1994?) paiknes siin mitu lennuväeüksust ning mitu erinevat õhusõidukimarki. Nii on siin läbi aegade baseerunud nõukogude pommitajad Ar-2, Tupolev SB (Tupolev ANT-40), hävitajad Mig-3 ja Mig-17, ründelennukid Su-7 ja Su-24, transpordilennukid An-12 ja An-26. Eriti tihedalt oli Ämari, tol ajal tuntud kui Suurküla lennuväli4, seotud just nõukogude sõjalaevastiku õhujõududega.

Eesti vabariik, täpsemalt meie transpordi- ja sideministeerium sai Ämari lennuvälja oma käsutusse 1994. [1993.?] aastal. Kahe aasta pärast läks lennuväli kaitseministeeriumi haldusesse. Lennubaas kui õhuväe üksus asutati 15. mail 1997. aastal.

Uue infrastruktuuri rajamisega alustati kohe pärast lennubaasi minekut õhuväe haldusesse. Nii näiteks renoveeriti juba 1997. aastal lennubaasi staabihoone, lennujuhtimistorn sai põhjaliku uuenduse aastail 1998-1999, lennuoperatsioonide keskus valmis 2004. aastal ning sidekeskus 2005. aastal.

Asjad hakkasid aga jõulisemalt paranema pärast Eesti vabariigi vastuvõtmist NATO-sse. 2006. aasta kevadel kinnitas NATO uute liikmesriikide võimetepaketi (CP5A0062), mis sisaldas 15 eri projekti Ämari lennubaasi infrastruktuuri rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks.

2007. aasta detsembris valmis detailplaneering. Kogu lennubaasi arendusprogramm jaotus mitmeks etapiks, põhiline renoveerimine toimus aastatel 2008–2012.

Lennubaas saab hakkama

Kui selle aasta kevadel hakati rääkima õhuturbe lennusalga reaalsest tulekust Ämarisse, oli kahtlejaid. Kas lennubaas, kas terve õhuvägi saab hakkama nende vastuvõtmise ja toetamisega? Sai küll hakkama. Õhuturbe lennusalk on siin normaalselt tegutsenud ning saanud kõiki oma ülesandeid täita. Lennusalga õppused on toimunud plaanide kohaselt, vajadusel on reageeritud väljalendudele5 ning last but not least, taanlased on tundnud ennast meie juures väga koduselt. Esimese õhuturbesalga ülem kolonelleitnant Bjarke Lomborg ütles oma lahkumisläkituses, et ta oleks uhke, kui tema enda kodubaas suudaks teha liitlaste vastuvõtmisel pooltki seda, mida Ämari tegi.

Mõni päev pärast taanlaste saabumist Ämarisse algas järjekordne Kevadtorm, mis hiljem läks üle rahvusvaheliseks NATO õppuseks Steadfast Javelin. Tänavu etendas õhuvägi selles märkimisväärset rolli. Lisaks õhuväe oma lennuvahenditele osalesid õppusel lennubaasis paiknenud Poola õhuväe ründelennukite salk ning Poola õhutõrjerakettide üksus. Õhuoperatsioone sooritasid ka Leedus Šiauliai lennubaasi baseeruvad Briti hävitajad Typhoon.

Kogu „lahingutegevuse” operatsioonilist osa õhuruumis jälgis, kontrollis ja koordineeris õhuseiredivisjon ning kogu õppuse õhuruumipoolset osa juhiti ja planeeriti õhuväe staabis. Nõnda tegutses kogu õhuvägi, eriti aga lennubaas üheaegselt kahel rindel – kohanduti uue olukorraga õhuturbebaasina ning osaleti edukalt õppusel Kevadtorm. Kohe varsti pärast Kevadtormi lõppu algasid kaks juba eespool nimetatud suurõppust – Saber Strike ja Baltops, kus lennubaas andis jälle oma panuse. Nendeski osaleti samaaegselt meil baseeruva Balti õhuturbeüksuse võõrustamise ja toetamisega.

Lennubaas sai oma ülesannetega hakkama, sest

  • 1. oli olemas vajalik taristu – lennuliiklusalad ja perroonid, angaarid ja muud vajalikud ehitised. Olid olemas liiklusteed lennubaasis, söökla, ühiselamu, staabihoone õhuturbe rotatsioonile, baasi kaitserajatised jne. Olid olemas hädavajalikud side- ja navigatsioonisüsteemid;
  • 2. oli olemas ka tehnika, vähemalt minimaalsel vajalikul tasemel – pääste- ja tuletõrjevahendid, lennuraja hooldustehnika, lennuvahendite teenindamise seadmed lennuväljal jne;
  • 3. olid olemas inimesed, kes oskasid ja tahtsid seda tehnikat käsitleda ja tervet lennubaasi käitada. Need on professionaalsed ja pühendunud spetsialistid, kes on välja õppinud nii välis- kui ka kodumaal ning on juba tublisti praktiseerinud;
  • 4. ja olid olemas ka hästi toimivad juhtimisstruktuurid nii lennubaasi kui ka terve õhuväe tasemel. Siin etendasid olulist rolli ka õhuväe staabi ja õhuseiredivisjoni tegevus. Loodetavasti ei vähenda RKAK-i raames muudetavad juhtimissüsteemid juhtimisvõimekust lennubaasis ja terves õhuväes.

Kõik ei toimi siiski sujuvalt

Saadi küll hakkama, aga lõpuleviiduks võiks neist neljast tasandist pidada vaid juhtimisstruktuuri. Teistel tasanditel – taristu, tehnika, inimesed – saadi hakkama n-ö ajutiselt.

Taristu osas tuleks esmalt nimetada majutust. Olemasolevast ühiselamust jätkub Taani väikesele meeskonnale. Järgmine, Saksa õhuturbe kolm korda suurem meeskond läheb aga neljaks kuuks hotellidesse elama. Suurenenud arvu ja koosseisuga õppuste käigus siia saabunud liitlased majutatakse samuti hotellidesse või ajutistesse konteinerlinnakutesse. Väiksemad grupid leiavad öömaja baasi tööruumides.

Lühiajaliselt saab selle hädalahendusega muidugi hakkama, pikemas mastaabis ei oleks me enam rahvusvaheliselt arvestatavad.

Lennubaasis asuv söökla suudab praegu suuremate õppuste puhul kõiki toita. Uute rajatavate kasarmute valmides kolib siia mitu teist väeosa ning siis jääb söökla võimsus väheseks. Osa inimesi jääb siin paratamatult toitlustamata. Ka õhuturbe lennusalgale mõeldud tööruumid – nii angaarid kui ka staabiruumid kipuvad normaalseks tegevuseks kitsaks jääma. Õppuste puhul pole aga siia saabunud üksuste staape kusagile majutada. Lõpuks tuleb leida ajutised hädalahendused, aga needki saavad olla vaid ajutised.

Mis tehnikasse puutub, siis suurem osa hädavajalikest seadmetest on baasis olemas. On olemas üks suur tankurauto, vajalik hulk tuletõrjeautosid, vajalik hulk ka rajahooldustehnikat. Tõsi, ühest suurest tankurautost enam ei piisa õhuturbe salga lennukite tankimiseks ja sestap on taanlased tulnud oma kütuseautoga. Rajahooldus- ja suurem osa muust tehnikast on piisav selle hetkeni, kui esimene masin rivist välja langeb. Siis ei jää muud üle kui asendaja mõnelt tsiviillennuväljalt laenata. Seda tehnika puudulikkuse loetelu võiks jätkata. Igat üksikpuudust võib pidada pisiprobleemiks, aga kõik kokku moodustavad üsna suure ja tõsise probleemi.

Ja lõpuks inimesed. Praktiliselt kõik lennubaasi funktsioneerimiseks vajalikud erialad on meil kaetud. Aga kokku on olemas vaid üks vahetus, häda pärast vast kaks vahetust töötajaid. Pidevalt funktsioneeriva baasi stabiilseks ja normaalseks tegevuseks oleks vaja aga viite vahetust. Õhuturbe lennusalka ja õppusteks siia tulevaid liitlasi saab muidugi võõrustada ja teenindada lisatunde tehes ning kaitseväe teistest üksustest või tsiviilinstitutsioonidelt abiväge saades, aga see kõik on jälle ajutine ega saa pikemaks ajaks nõnda jääda.

Niisiis, ühest küljest oleks lennubaas justkui põhijoontes valmis, teisalt jääb veel väga palju teha.

Tänane lennubaas pole see, mida eile planeeriti

Kui varsti pärast Eesti NATO-ga ühinemist hakkasid Eesti ja NATO juhtkonnad Ämari tulevikku arutama, siis NATO-poolse esialgse visiooni kohaselt pidi Eesti lennubaasil olema kaks põhifunktsiooni. Temast pidi saama Leedus Šiauliai põhibaasis paiknevale Balti õhuturbe üksusele varubaas, s.t Ämari pidi olema valmis vastu võtma õhuturbe hävitajaid juhul, kui Šiauliai neid millegi pärast vastu võtta ei saa.

Teise põhufunktsiooni kohaselt pidi Ämari olema varubaas, kuhu toodaks hävitajate eskadrill (14–16 lennukit) kriisi- või sõjaolukorras. Tolle visiooni kohaselt oleks tulnud rajada angaarid õhuturbe hävitajatele, perroon eskadrillile ning eraldi perroon ainult ühele suuremat sorti transpordilennukile. Toda üht transpordilennukit oleks vaja nii õhuturbeüksuse kui ka eskadrilli toetamiseks. Eesti poole ambitsioonid olid aga suuremad ning nii otsustati esialgsele visioonile lisaks rajada oluliselt suurem perroon suurte lennukite tarbeks. Tänu Eesti tollasele ettenägelikkusele oleme nüüd suutelised vastu võtma liitlaste üksusi koos tehnikaga, võime Ämarist teele saata ja siin vastu võtta oma välismissioone, võime toetust pakkuda suurtele tankurlennukitele ja AWACS-lennukitele.6

See NATO ja Eesti valitsuse ühine plaan pandi paika 2006. aastal. Võiks öelda, et nüüdseks on see plaan suuremalt jaolt teoks tehtud ning seega selle plaani kohaselt on Ämari lennubaas valmis.

Nagu me teame, hakkas selle aasta kevadtalvel julgeolekuolukord Euroopas muutuma. Õigem oleks küll öelda, et meie teadlikkus või arusaam olukorrast muutus. Alates 1. maist baseerub Ämaris püsivalt Balti õhuturbe lennusalk ning täidab talle pandud ülesandeid. Praegu ei ole ette näha, et õhuturbe teostamine Ämarist lõpeks. Seega ei ole Ämari enam õhuturbe varulennuväli. Ta on tegevlennuväli.

Kriisi- ja sõjaolukorra jaoks on Ämari edasi varulennuväli. Samas on aga oluliselt suurenenud mitmesuguste õppuste, suurte ja väikeste, hulk, mille raames erinevad lennuvahendid Ämarit oma baasina kasutavad. Lisaks hävitajatele on lennubaasis ikka ja jälle näha ründelennukeid. Iga-aastaste õppuste külalised on Poola õhuväe ründelennukid Su-22, korduvalt on siin baseerunud USA ründelennukid A-10. Viimasel ajal on õppuste käigus hakanud Ämarit külastama kopterite üksused. Lisaks sellele on Ämarit hakanud väisama erinevate NATO liikmesmaade mereväelennukid. See kõik viitab sellele, et Ämari ei ole enam varulennuväli pelgalt hävitajate eskadrillile, vaid lisaks veel ründelennukitele, kopteritele ja mereväe lennuvahenditele. Harvaks on jäänud päevad, mil lennuväljal on vaid õhuturbesalga ja Eesti õhuväe lennuvahendid.

Tasuks mõelda veel sellele, et ka kauba ja inimeste vedu Ämari kaudu on märgatavalt suurenenud. Nii on lennubaas väravaks siia alaliselt asunud USA õhudessantüksusele ning siit stardivad nad ka langevarjuhüpete harjutustele. Kui viimaste kuude ajakirjandust jälgida, siis näeme ka VIP-ide külastuste märgatavat kasvu Ämarisse.

Kõike seda arvestades ei saa Ämarit kuidagi pidada vaikselt oma tundi ootavaks varubaasiks. Tänapäeval on Ämari üsna toimekas tegevbaas. See aga tähendab, et Ämari täidab funktsioone, mille täitmise võimeid talle algselt pole planeeritud. Lennubaasi igapäevase elu tasandil tähendab see majutamisvõimaluste otsimist konteineritesse ja hotellidesse, pidevat valmisolekut laenata kusagilt vajalikku tehnikat, üha kasvavat ületundide arvu.

Väide, et Ämari pole ikka veel valmis, ei ole sugugi etteheide kellelegi tegematajätmiste pärast. Pigem on see selle sedastamine, et vähem kui kümne aasta jooksul on meie regiooni julgeolekuolukord radikaalselt muutunud ja kaasa toonud uued vajadused. See lennubaas, mis kunagi planeeriti, on enam-vähem valmis. Ämari kui varulennubaas on lõpetatud. Ämari kui tegevbaas ootab uusi arenguid.

Märkused
1 Kasutan siin teadlikult rahvapärast nime Ämari lennubaas. Lennubaasi ametlik eestikeelne nimi on lihtsalt lennubaas.
2 See rekord purustati 20. juulil, kui seoses Ämari õhu-show’ga viibis lennubaasis üheaegselt üle 30 lennuvahendi.
3 Eesti ajakirjanduses on mõnikord võhiklikult nimetatud USA õhuväe rahvuskaardi piloote amatöörideks. Tegelikult on nad kvalifitseeritud lendurid, kellest enamikul on mitmete lahinglendude kogemused.
4 Vene keeles аэродром Сууркюль.
5 Esimene reaalne tuvastuslend sooritati 12. mail.
6 AWACS – airborne warning and control system, eestikeelse vastega „lennupõhine eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteem”. AWACS on õhuseireradaritega varustatud lennuk.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare