TAPVALT KÜTKESTAV: Näkineid ja merineitsi - kas suudad teha vahet neil?

 (17)

TAPVALT KÜTKESTAV: Näkineid ja merineitsi - kas suudad teha vahet neil?
Hylas ja nümfid. Autor: John William Waterhouse, 1896Wikimedia commons

Merineitsi on mütoloogiline olend, keda kujutatakse tavaliselt naise ülakehaga ja kalasabaga. See tegelaskujund elab suure osa Euraasia ja Aafrika rahvaste pärimustes, samal ajal kui läänemeresoomlaste, germaanlaste ja slaavlaste maailmapildis on veelgi hirmsam tegelane - näkk ehk russalka. Kalasaba näkil ja russalkal küll tavaliselt ei ole, aga näkk suudab oma kuju muuta. Ja germaanlaste pärimuses võib näkk esineda lausa mehena.

Merineitsit on küll seostatud loodusõnnetustega, uputuste ja hukkumistega, aga teiste pärimuste põhjal võiks teda pidada lausa heatahtlikuks olendiks, kes ei saa aru, miks teda kardetakse. Aga halba õnne toovateks on neid alati peetud. Merineitside legendid levisid eriti meremeeste kaudu, kuid on sageli põimunud ka maiste näkilugudega. Juba antiikmütoloogia sisaldab ridamisi nümfe, jõe- ja merehaldjaid, kellest nii mõndagi võib samastada merineitside või näkkidega.

Antiiksete kreeklaste jaoks olid merineitsi või näkineiu vasteteks küll sireenid - linnu keha ja naise peaga hirmsad iludused, kes lauluga meelitavad meremehi surma - ja najaadid - kiivavõitu jõenümfid.

Frederic Leighton "Kalamees ja sireen", u 1858 Wikimedia commons
Seotud lood:

Kuid esimesed merineitsilegendid pärinevad Assüüriast, kolm tuhat aastat tagasi, kus kirjutati, et jumalanna Atargatis, olles kogemata tapnud oma sureliku armukese, oli masenduses hüpanud järve, aga kalaks muutumise asemel sai kalasaba. Kreeklased võtsid selle tegelaskuju üle nime all Derketo.

Loe veel

Hilisem kreeka legend aga väitis ka, et Makedoonia Aleksandri õde Thessalonike olevat muutunud merineitsiks, ähvardades hukuga kõiki meremehi, kes vastavad talle, et tema vend on surnud.

Tänapäeva maailm elab merineitside vaimustuses hiljemalt 1836. aasta Hans Christian Anderseni romantilisest muinasjutust peale, kelle mõjutusel on Kopenhaagen saanud endale kuulsa skulptuuri ja merineitsid on osalt just temast mõjutatuna leidnud kindla koha ka filmimaailmas.

Kopenhaageni Väike Merineitsi, skulptuur valmis 1913 Wikimedia commons

Populaarkultuuri mõjul on merineitside kohtamisest tulnud ridamisi ka tänapäevaseid teateid, aga seni pole ükski neist teaduslikku kinnitust leidnud. Mõnikord sünnivad küll inimesed mutatsiooniga, kus alajäsemed on korralikult eraldumata, aga see on meditsiiniline probleem. Elavat merineitsit pole seni nähtud.

Kalasabaga eluohtlikud iludused

Inglismaal on esimene kalasabaga merineitsit kujutav nikerdus leitav 1078. aastal ehitatud Durhami lossi sammastelt. Keldi mütoloogia sisaldab isegi kristlikust pühakust merineitsit, nimega Lí Ban. Üks tuntumaid merineitsisid Euroopa mütoloogias on olnud Melusine, keda väideti Visla jõehaldjaks ja kelle legendid on kirja pandud juba 13.-14. sajandil. Melusinet kujutati lausa kahe kalasabaga.

Hiina allikatest kohtame merineitsisid 15. sajandil, Kambodža ja Tai pärimustes esineb aga kuldne merineitsi Suvannamaccha. Jaapanis teatakse kalataolist olendit ningyo, erinevaid "merineitsisid ja meripoisikesi" tuntakse ka Indoneesia ja Filipiinide saartel.

Suvannamaccha. www.india-forums.com

Aafrikas ja tänapäeval ka Kariibi saareriikide legendides elab veevaim nimega Mami Wata. Voodookultuses on oma koha leidnud aga Sireen, sümboliseerides hoopis jõukust ja ilu.

Merineitsisid, nimelt lainetest kerkivaid naisefiguure, väitsid end näinud olevat nii Kolumbus kui ka kurikuulus piraat Musthabe.

Meremeeste maailmapildis oli hirm nende ees juba ammu kinnistunud. Merineitsid tõid halba õnne ja ajasid terveid laevu merepõhja. Ja Teises maailmasõjas tundsid Jaapani sõdurid Vaiksel ookeanil ühtmoodi hirmu nii vaenlaste kui ka ohtlike merineitside ees.

Näkid kisuvad elavaid märga hauda

Näkineidudele tavaliselt küll kalasabasid juurde ei mõelda, aga nii Skandinaavias kui ka Soomes ja Eestis peetakse neid olevusteks, kes kisuvad inimesi märga hauda kaevu-, jõe- või järvepõhjas. Slaavlaste russalkadel olevat aga kombeks öösiti kaldaniitudel tantsu lüüa, et siis elavaid endaga koos veesurma meelitada.

Ivan Bilibin "Russalka", 1934. Wikimedia commons

Slaavlaste russalkat on sageli tõlgitud merineitsiks (ingl k mermaid), aga russalkadel puudub kalasaba. Russalkad on uppunute rahutud hinged, pikkade juustega ja kahvatu nahaga, kes ihaldusväärsete ja reetlikena tõmbavad elavaid surnuteriiki. Muinasjutukirjanikud on küll hirmsaid legende hiljem romantiliselt ümber kirjutanud, ja õud selliste tegelaste ees on hakanud taganema.

Saksamaal on üks kalju, mis saanud nime selle järgi, et sealt olevat surma hüpanud neiu nimega Lorelei, muutudes sireeniks, kes lauluga tõmbab inimesi surma. Sarnased omadused on skandinaavlaste mütoloogilistel tegelastel nøkken / näcken, soomlaste näkki ja eestlaste näkk.

Norralaste nøkk on küll pigem meessoost vetehaldjas, kes püüab elavaid surma kiskuda, eestlaste näkineiud elasid aga kaevupõhjas ja üritasid sama. Mõnel pool, eriti Rootsis kujutati näkke ette ka uinutavate pillimängijatena, hiljem eriti viiuldajatena, kes ohustasid muusikasõpru.

Mõni legend Lõuna-Eestist:

ERA II 22, 73 (20) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929):
Viljandimaal Sini-allika ääres istunud ilus näkineid. Keegi poiss juhtunud allika juure, neiu pakkunud ennast temale naiseks. Poiss olnud kohe nõus. Alliku juure tekkkinud tore loss. Nad elanud õnnelikult. Ainult iga neljapäeval läinud naine ühte kambrisse, kuhu mees kunagi minna ei tohtinud ja olnud sääl terve päeva. Kuid mehes tekkinud uudishimu, ja kord neljapäeval, kui naine jälle kambrisse läinud, piilunud ta läbi võtmeaugu. Ta näinud kambris vett ja vees ujunud tema naine. Naisel olnud kalasaba. Mees hõiganud naist nimepidi "Melusina!" (Nii olnud naise nimi). Peale selle tulnud naine kambrist välja, mustas riides ja silmad nutetud. Ta ütelnud, et nad nüüd pidada lahkuma. Ja korraga olnudki loss kadunud ja poiss seisnud üksi allika ääres. Poleks poiss uudishimulik olnud, oleks nad veel praegugi õnnelikud.

RKM II 49, 203 (1) < Urvaste khk, Kõlbi k - Koidula Antsov < Ella Hansi (1955):
Uhtjärve näkineid. Kunagi oli elanud Uhtjärves näkineid. Iga jaanipäeva lõunaajal tuli ta järvest välja. Pesi enda riideid ja laotas need põõsastele kuivama. Kui mõni inimene püüdis talle läheneda, haaras riided ja kadus vette.

Reini tütred. Autor: Arthur Rackham, 1923 Wikimedia commons

Ja mujalt:

ERA II 42, 649 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932):
Üks mees leidnud korra jõe äärest rahakoti rahaga. Olnud selle üle väga õnnelik. Edasi minnes tunnud aga, et rahakott ikka raskemaks läheb ja vägisi jõe poole kisub. Mees hakand arvama, et see pole enam õige asi. Rahakott läind nii raskeks, et suure vaevaga veel käia saand. Siis lõigand mees tasku ühes rahakotiga pükstest välja ning katsund, et koju saand. Teine päev vaatama tulles olnud rahakott kadund, ainult taskutükid vedelend maas. Seal saand mees aru, et see oli näkk, kes teda rahakotina jõkke oleks viind.

ERA II 165, 219 (2) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Joa k., Suka t. - Anna Havam, 14 a. < Jaan Sukamägi, 75 a. (1937):
Kord hommikul vara läinud mees mööda Jägala jõe äärt heinamaale. Jões kivi otsas istunud valges riides näkk. Meest silmates tulnud näkk lähemale. Mees hakanud karjuma, näkk tulnud aga lähemale ja näkk viinud selle mehe jõkke. Igakord, kui keegi säält mööda läks, olnud sääl kuulda hääli. Alles aasta pärast visatud mehe laip jõest välja samale kohale. Peale selle olla sääl tihti nähtud näkki, aga inimest nähes kadunud vee alla. Sellest on ka see kivi nime saanud Näkikivi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised