SUUR ÜLEVAADE: 150 aastat kuulipildujaid

 (41)
SUUR ÜLEVAADE: 150 aastat kuulipildujaid
Foto: Wikipedia, vabakasutuseks

Nõukaaegses sõjaväes oli musta huumorina käibel ütlus: "Vahet pole, kas viin või kuulipilduja, peaasi, et jalust maha võtaks!".

Võllanalja tehakse ikka, aga 150 aastat tagasi poleks sellist nalja saanud teha – selle ajani kuulipildujat ei tuntud.

Läbi ajaloo on võimurid ihaldanud oma valdusse saada üha võimsamaid relvi, et siis jällegi vallutada ja röövida uusi alasid – ikka isamaa auks ja kiituseks, kuidas muidu. Ja kui alamad ei ole millegagi rahul, on nendegi suunas hea vibutada mingit hüper-super rusikat – katsuge te...

Pole vist kahtlust, et kõige rohkem on teise ilma saadetud inimesi kuulipildujatulega – ikka miljoneid. Kõige markantsemaks või tuntumaks näiteks on vast 1893. a oktoobris toimunud lahing Shangani jõe läheduses Zimbabwe lääneosas.

Brittide Lõuna-Aafrika Kompanii oli endale kaitseks kutsunud emamaalt sõjaväeüksused, sest need pagana neegrid ei taha kuidagi leppida sellega, et neid röövitakse. On nii tahtmist täis, et kipuvad kallale, kuigi endal pole muud kui niudevöö ümber ja oda käes.

Ja jutuks olevas lahingus kippusidki, 5000 matabele (ndebele) suguharu meest üritasid puruks lüüa 50st inglasest koosnevat üksust. Rännakul olevad britid jõudsid hobused vankrite eest lahti rakendada ja vankrid ringiratast endi ümber kaitseks seada.

Poolteist tundi kestnud lahingus üritasid matabeled viiel korral britid maatasa teha, kuid ebaõnnestunult. Selle ajaga kaotasid nad surnutena 3000 meest, sest lisaks püssidele olid inglastel ka neli Hiram Maximi poolt 1884. a leiutatud kuulipildujat.

Seotud lood:

Lõpuks andis matabelede juht Lobengula käsu mõttetud rünnakud lõpetada. Järgmisel aastal oli vastupanu lõppenud ja maast ehk elatusvahenditest ilma jäänud, kuid veel elusolevatel meestel tuli sentide eest tööle minna inglaste (!) kullakaevandustesse.

Alustagem algusest

Juba Leonardo Da Vinci – kes siis veel?, vähe on asju, mida see suurvaim poleks justkui leiutanud – skitside hulgas leidub joonis kümnetorulisest mitmikpüssist. Kuulipilduja see muidugi poleks, aga kümme üheaegselt paukuvat toru kipub sinnapoole.

Sellisel kujul valmistatud relvast teateid pole, kuid keskajal (14-15. saj) tulid siiski kasutusele analoogsed mitmik- ehk orelpüssid, kus alusele oli kinnitatud kümmekond väikesekaliibrilist raudtoru.

Teadaolevalt kasutas esimest korda taolist relva inglise kuningas Edward III 1339. aastal (Saja-aastases sõjas prantslaste vastu).

Sellel oli 12 püssirauda, seega läkitati vastase poole ühekorraga 12 kuuli. Ega sellega sihikulist tuld anda ei saanud, aga kui va vaenlane tuli tropina peale, siis võis tast abi olla küll.

Veel on teada, et Itaalia sõdades (1494-1559) olid kasutusel 9torulised relvad ning Rooside sõjas (1455-1485) paukusid sellised relvad Yorki suguvõsa pooldajate käes Lancasterite vastu.

Esimene peaaegu-kuuliprits

Kuulipildujaks nimetatakse tavaliselt automaatlaadimisega tulirelva, mis tulistab valangute või pidevtulega kuni lindis või salves padrunid lõpevad.

Praktiline laskekiirus on 100-300 lasku minutis, kuigi tehniliselt võiks olla ka 500-6000 lasku minutis – ja paljudel mitmetorulistel ongi. Aga ükski armee pole nii rikas, et mägede kaupa padruneid kulutada, pealegi peaks need kuidagi lahinguväljal ka kuulipildujani jõudma. Lisaks annaks ka "toru" sellise laskekiiruse juures kauemini tulistades väga kiiresti otsad.

Muidugi on kuulipilduja defineerimisel, eristamaks teda kasvõi automaatkahurist, aluseks veel palju teisi tegureid, nagu kaliiber, käsitsemisviis, ehitus, söötmisviis, tulekiirus jt, aga kõiki neid pole mõtet siia tirida. Nagu sai öeldud, tuntakse kuulipildujat eeskätt kui automaatlaadimisega valangutega tulistavat relva. Aga kui ma peaksin seisma tulepritsi ees, kust minu suunas lastakse rabinal kuule, siis pole vist eriti vahet, kas seda relva laaditakse automaatselt või käib tulistamine mõnel teisel viisil.

Seda mõtteviisi aluseks võttes võib öelda, et kuulipildujad olid olemas juba tükk aega enne Maximi relva.

Esimeseks pääsukeseks kuulipildujate perre võiks siis lugeda James Puckle'i konstrueeritud kiirlaskepüssi, mis sai patendi 15. mail 1718. a.

Loe veel

Võiks, aga tema relva järgi kuulipilduja sünniaega siiski ei arvestata. Põhjus väga lihtne – pole teada, et seda oleks kasutatud lahingus. Kuidagi on jõutud vähemalt kuulipritside osas kokkuleppele, et esimeseks saab lugeda seda, mis on sõna otseses mõttes tuleristsed läbinud. Ja nii, ehkki natuke küsitava õigusega sai esimese au Richard J. Gatlingu prits, mis valmis 1861. a ning patendi sai 1862. a ehk 150 aastat tagasi, leides kasutamist Ameerika kodusõjas (1861-65).

Inglise advokaadi J. Puckle'i poolt leiutatud relvas oli raua taga hilisemal ajal revolvrite juures läbi löönud trummel – siis oli see midagi väga uut.

Relvaraua all/taga oli pikk telg, millele asetusid trummel ja seda lukustav käepide. Trumlit sai vahetada, keerates trumli taga olevat käepidet telje lõpuni, eemaldades käepideme ja trumli ning paigaldades siis uue.

Trumlis olid pesades kuulid ja trumlit keerates asetusid need pesad kordamööda relvaraua taha, moodustades ühise "toru" nagu revolvril ikka. Siis raputati süütepannile püssirohi, suleti süütepanni kaas ja lähendati süüteavale hõõguv taht ning kõlas lask.

Uueks lasuks keerati korraks käepidet tagasi, pöörati ette trumli uus pesa ja keerati siis käepide tagasi trumli lukustamiseks. Kõlab väga kohmakalt ja kohmakas see tulistamisviis oligi, aga ometigi suudeti sellest tulistada üheksa lasku minutis. Parim musketimees suutis minutis laadida ja tulistada kolm korda, nii et edasiminek oli.

Puckle tegi oma relvast isegi kaks varianti, üks tulistas ümmarguste kuulidega ja oli mõeldud sõjaks kristlaste vastu, teine tulistas aga kandilistega (ristlõikes ruut) ja oli kasutamiseks moslemite vastu – leiduri arvates pidi kandiline kuul tegema halvemini paraneva ja valurikkama haava.

Relv ise oli mõeldud eeskätt laevade, aga ka teiste kindlustamist vajavate kohtade kaitseks. Tulistamiseks oli tal all kolmjalgne statiiv, seega tulistaja ja talle trumleid ulatav abimees pidid seisma lahingumöllus püsti. Aga selles ei nähtud probleemi, sest siis mindi ju lahinguväljal püstipäi tihedate meesterividena üksteise vastu. Oleks siis olnud kellelgi tõeline kuulipilduja...

Paraku ei suutnud leidur tekitada sõjameestes huvi oma relva vastu ja nii ta ei saanudki leiutiste registris kohta kui esimene kuulipilduja. Hoopis ilguti: kes küll oleks nii hull, et tahaks kulutada raha sellise asja peale? Aga vähemalt trummel leiti hiljem unustatud asjade seast üles ja pandi revolvrile ning need pauguvad siiamaani.

Relvast ei ole head fotot, küll on replika töötamisest hea video YouTube’is.

Eestikeelse nimeta tulepildujad

19. sajandi keskel tekkis trobikond kuuli(de)pildujate tüüpe, millel ei ole eesti keeles siiani ühisnimetajat – ja ega tulegi, ajad on möödas.

Relvamaailm tunneb neid enim prantsuspärase Mitrailleuse'i [mitraljö:z] nime all, nii kutsuvad neid ka asjaga kursis olevad eesti mehed. Nimetatakse neid ka veel ajamlaskjateks või ajamtulirelvadeks.

Nende eripäraks oli suur hulk kimpu kogutud torusid – suurim number, mis siinkirjutajale silma ette jäi, oli 50!

Kogu relv laaditi ülalt alla lastes ühe pidemega, iga toru jaoks oma padrun, ja tulistamiseks oli igale padrunile oma lööknõel, kuid tulistasid need torud siiski kordamööda, sest korraga paukuma pannes oleks kogu krempel kukerkuuti ja vast ka ribadeks lennanud.

Torude taga olevast vändast keerutades libistati kruvivõlli abil lööknõelu kattev plaat nende eest ära ja vabanenud lööknõel lõi vedru survel vastu padruni süütekapslit ning kuul läks lendu. Siingi võiks lugeja tutvuda YouTube'i videoga – siis saab asi puust ja punaselt selgeks.

Seda tüüpi relvad ei olnud veel kuulipildujad tänapäevases mõistes, sest nad ei olnud veel täisautomaatsed. Esimese sellise meisterdas valmis Belgia armee kapten T. H. J. Fafschamps koos relvameister J. Montignyga 1851. a, 10 aastat enne Gatlingu relva. 50torulist relva laaditi pappkestaga padrunitega, nagu hiljaaegu olid jahipüssi padrunid, leiutaja nimetas relva "multipüssiks".

Arvatavasti ei kukkunud esimene mudel just kõige paremini välja, sest 1863. a valmis J. Montignyl uus 37toruline mudel. Juba 1859. a oli ta pakkunud uut relva Napoleon III-le.

Ju siis keisril oli huvi ja rahakoti rauad läksid lahti, sest 1865. a oli jällegi uus mudel valmis, seekord J.-B. Verchère de Reffye ja J. Montigny koostöös. Uut relva hoiti rangelt salastatuna, kuid pärast 1870-71. a Prantsuse-Preisi sõda, kus teda kasutati, said need maailmale tuntuks.

Relv ise oli soliidne, 25 13 mm rauda, millest minutis sai välja lasta umbes 100 kuuli kuni 600 m kaugusele, kaugemale kui sellal kasutusel olnud Chassepot' või Dreyse' püssid.

Kuid et ta oli raske, 340 kg, siis paigutati ta kaherattalisele kaarikule (kogukaal 855 kg) ja suuresti seetõttu arvati need suurtükiväe hulka. Nimetatud sõja alguseks oli neid 210, kokku toodeti ca 400. Siis neist loobuti, tulid uued, kuid prantslaste jaoks tähistab Mitrailleuse siiamaani kuulipildujaid.

"Kohviveski" jt

Ameerika kodusõda (1861-65) sai sõjaks, kus juba kasutati esmakordselt kuulipritse. Ka leiutati sel ajal vähemalt pool tosinat erinevat kiirlaskerelva ning sõjas saadud kogemustele toetudes leiutati neid pärast sõda veelgi (W. Gardner - 1874, E. G. Parkhurst - 1877, H. Maxim - 1884, J. Browning - 1895 jt).

Sõja puhkedes oli mõlemal poolel hulk erinevaid orelpüsse, mida sealmail tunti eeskätt Billinghurst-Requa nime all.

Lihtsamad 25torulised laaditi kassettidega. Kerge teraskestaga padruni kergelt koonilises tagaosas oli tongi asemel hoopis avaus. Kui padrunid olid kassetiga kohale asetatud ja torudesse lükatud, puistati torude taga olevasse renni püssirohi ja süüdati. Padruni ava kaudu süttis padrunis püssirohi ja kuul lendas minema.

Oskuslik kolmeliikmeline meeskond suutis kergel kaarikul paiknevast orelpüssist välja lasta seitse kassetti minutis, seega 7 x 25 = 175 lasku minutis – peaaegu kuulipilduja. Sihikulisest tulest ei saanud juttugi olla, aga kui mehed müürina peale tulevad, võis ta üsna head harvendustööd teha, pealegi oli psühholoogiline efekt vist tugev.

Oli ka tehniliselt väheke kobedamaid variante, kus torude taga oli nendega risti asetsev trummel kaheksa kassetiga. Laadimisel keerati vändast trumlit nii palju, et uus kassett asetus oma padrunitega torude taha paigale. Siis lükati padrunid roobiga torudesse ja edasi läks samamoodi kui eelpool öeldud.

Olid veel Vandenbergi (eesnimi unustatud) 85-451 (!) toruga kiirtulerelvad. Ei osata küll öelda, millal või millistes lahingutes nad osalesid, kuid ollakse siiski kindlad, et neid kasutati.

Teada on seegi, et algul pakkus Vandenberg relva põhjaosariikidele, aga seal ei tahetud osta, pidades seda püssirohu ja kuulide raiskajaks. Siis müüs mees relva lõunaosariiklastele – äri tahab ju tegemist!

Teada on, et 91toruline eksemplar suutis oma kuulidest 90% saata umbes 0,5 ruutmeetri suurusesse märklauda 30 m kaugusel. Erilist läbilööki relv siiski ei saavutanud, peapõhjusena vähene laskekaugus. Ja väheseks jäi see seetõttu, et torud pandi paukuma kas korraga või mingi osana koguarvust, aga vähegi suuremat laengut kasutades oleks kõmakas läinud üle mõistuse suureks.

Ometigi täiendab ta kodusõjas – tehnilises mõttes väga novaatorlik sõda – välja ilmunud kiirtulerelvade buketti omapäraga.

Loo peategelase Gatlingi kuulipilduja otseseks konkurendiks sai Wilson Agari (ka Ager) poolt loodud kuuliprits.

Kiiresti sai ta hüüdnime "kohviveski", sest tulistamisel aeti teda vändast ringi ja relva peal oli padrunite jaoks meestele kohviveskilt tuttava kujuga salv (kolu).

Mitmeosaline, aega arvestades väga keerulise ehitusega lukk haaras kolust langeva padruni, vänta edasi keerates lükkas selle torusse ja veel edasi keerates lõi vastu tongi ning haaras seejärel tühja kesta ja heitis välja.

Tegu oli üheraudse relvaga, mis seetõttu kippus ridatuld andes üle kuumenema ja varsti oleks padrunid hakanud ise süttima. Seetõttu oli tal tavaliselt ka kaks vahetusrauda, tehti niks-naks vahetus ja lasti edasi.

Üsna kiiresti jõuti ka metallkestas padruniteni, nagu neid tänapäeval tunneme, ja tehti raua ümber jahutuseks veesärk – algul oli toru jahutamiseks ventilaator, mida aeti ringi sama vändaga, millega ka lukuosa, aga tulu oli sest vist vähe.

Veel oli paljudel Agari kuulipritsidel tulistaja kaitseks kaitsekilp, milleni uuesti jõuti alles Esimese maailmasõja lõpuaastail.

.58 kaliibriga (14,8 mm) kuule suutis see kuuliprits läkitada minutis 120 tükki kusagil 250 m kanti – sama kaugele tulistasid tol ajal ka püssid. Aga 120 kuuli on püssimehe kolme-nelja vastu muljetavaldavalt palju.

Muljet avaldas uus relv ka president Abraham Lincolnile, kes tellis neid kohe 10 tk, hoolimata kõrgest hinnast 1300 dollarit (~30 000 praegust).

Samal aastal ehk 1861 tellis kindral McClellan neid 50, suutes sellise suurtellimusega hinda alla lüüa 735 dollari peale, ja ostsid ka teised kindralid. Sõja lõpuks ehk 1865. a oli Agari kuulipritsi hind kukkunud 500 dollari peale.

Isake Gatling

Ausalt öeldes jääb siinkirjutajal arusaamatuks, miks ikkagi sai Richard J. Gatlingi kiirtulistajast see kõigi kuulipildujate esiisa. Igatahes otsustas USA armee juhtkond 1911. a just selle relva tunnistada kõige esimeseks kuulipildujaks.

Kas põhjuseks oli 1862. a novembris saadud patent? Kas see, et mitmekülgne leidur oli Ameerika leiutajate ja töösturite assotsiatsiooni esimene president aastail 1891-97? Kas võis põhjuseks olla, et kälimees oli Indiana osariigi kuberner? Taolisi küsimusi võiks küsida veelgi, sest silmnähtavat üleolekut kasvõi Agari relvast ei paista, pealegi oli neid sõja ajal kasutuses vähe.

R. Gatling (1818-1903) oli kahtlemata silmapaistvate isikuomadustega mees, kelle isagi oli leiutaja. 21aastaselt leiutas ta laevade jaoks sõukruvi, teadmata, et mõned kuud varem oli sellele saanud patendi J. Ericsson. Hiljem leiutas ta riisi istutusmasina ja viljakülviku.

Kui piirkonda tabas rõugete puhang, hakkas teda huvitama meditsiin ja 1850. a lõpetas ta Ohio meditsiinikolledži doktori kraadiga, kuid meedikuna ta tööle ei asunud – leiutamine oli põnevam.

1850. a leiutas ta kanepilõuguti, 1857. a auruadra (traktori eelkäija), 1862. a aurujõul töötava rammimisseadme, aga veel sai ta patente tualeti ja jalgratta täiustamise, villa auruga puhastamise jpm eest. Asi siis üks kuuliprits leiutada…

Kuuetoruline relv töötas meile tuttava revolvri põhimõttel, milles kasutati äsjaleiutatud vaskkestaga padruneid. Relva aeti ringi käsitsi pööratavast vändast, mistõttu sai padruneid kiiresti välja tulistada ja uuesti laadida.

Vastavalt vända asendile hambus iga toru iga lasu ajal tulistamis- ja laadimismehhanismi mitme nukiga. Esimene nukk avas lukukoja ja lasi nii padrunil kukkuda padrunipessa, järgmine sulges selle. Siis vabastas uus nukk lööknõela ja toimus lask, aga uus nukk avas padrunipesa ja heitis tühja kesta välja. Laadimine toimus torude kohal asuvast kassetist.

Kui kiiresti tulistas esimene mudel, ei õnnestunud leida, kuid täiustatud uus mudel lasi kümnetorulisena minutis välja 320 kuuli, mis on ju juba palju hilisemate "päris" kuulipildujate laskekiirus.

Relva edasi täiustades jõudis ta 1882. a kiiruseni 1200 (!) lasku minutis. Aga siis tuli Maxim oma relvaga ja 1897. a müüs Gatling enda loodud relvavabriku tuntud relvameistrile Samuel Coltile, kellele ta oli oma patendi müünud juba 1870. a.

Oli kuidas oli, igatahes said gätlingud käibenimena tuntuks kui paljutorulised kiirtuld (kuni 6000 lasku minutis) andvad kuulipildujad, mis on nüüd koha leidnud lennukitel, helikopteritel või laevadel.

Neid ajab ringi elektrimootor ja seepärast võiks mõnes filmis džunglis pahadega madistavat supermani nähes, kes puusalt taolise relvaga võsa ja mehi niidab, küsida, et kus on ta elektrijaam või kus need kaablivedajad peidus on.

Gatlingist saab hea ülevaate YouTube’i videost (või ka teine video).

Foto: Tehnikamaailm

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare