Rohingjad - kas tõesti käib Myanmaris genotsiid ehk kes selle konflikti üldse vallandas?

 (25)

Rohingjad - kas tõesti käib Myanmaris genotsiid ehk kes selle konflikti üldse vallandas?
On selge, et Indoneesias elatakse usuvendadele tugevalt kaasa.AFP / Scanpix

Myanmar (varasema nimega Birma) on olnud lausa krooniliseks konfliktikoldeks alates 1949. aastast. See, et seal valitsusväed mõne etnilise või regionaalse vähemusega lahinguid peavad, pole ammu enam mingi uudis, pigem juba masendav argipäev. Uudis on küll see, et väidetav genotsiid jätkuvat seal ka pärast Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi mullust võimuletulekut.

Nimi Rohingya on kasutusel ühe valdavalt islamiusulise rahvusvähemuse kohta, kes kõnelevad lähedast dialekti India bengali keelele. Ajalooliselt ongi tegemist pigem muslimitest sisserändajatega India aladelt, kuigi kunagise Arakani kuningriigi, tänase Rakhine osariigi aladel on nad elanud nähtavasti juba 15. sajandist peale.

Ja 1982. aastal otsustas sõjaväehunta Myanmaris rohiongjadelt üldse riigi kodakondsuse ära võtta.

Tegemist on sõna otseses mõttes riigita rahvaga, keda elas Myanmaris enne 2016. aasta kriisi ligemale 1,3 miljonit, kuid viimastel aastakümnetel on enam kui miljon rohingjat põgenenud riigist, ennekõike Bangladeshi, Pakistani ja Saudi Araabia aladele.

Loe veel

Seotud lood:

ÜRO mure käimasoleva etnilise puhastuse üle on arusaadav, kuigi on põhjust küsida, miks ÜRO eelmistel aastakümnetel ikka Myanmaris toimuvale läbi sõrmede on vaadanud.

"Separatism" kasvas üle pea

Myanmar on olnud juba aastaid sõjas "separatistlike" vähemustega, kellest osa on nõudnud võimalust liituda naaberriikidega, osa nõuab omariiklust, osa autonoomiat, igatahes oluliselt enamat, kui Birma ehk Myanmari võimud olnud nõus lubama:

  • Arakanid ehk rahhinid on nõudnud oma iseseisvuse taastamist, arvestades sellega, et Awa (tänase Myanmari) riigiga liideti nad alles 1784. aastal ja Briti koloniaalvõim ka jättis nad Birma koosseisu, kui see riik 1948. aastal vabaks lasti. Osariigi staatuse said nad alles 1974. Tegemist on valdavalt budistliku rahvaga ehk samas osariigis elavate muslimitest rohingjadega neid segi ajada ei tasu. 2012. aastal puhkesid osariigis ka usulised kokkupõrked budistide ja muslimite vahel.
  • Chin tähendab rühma erinevaid dialekte rääkivaid rahvaid, ka nemad on pigem sisserändajad 14.-15. sajandist. Nagu mägirahvastele omane, hakkasid nad teravalt vastu Briti koloniaalvõimudele ja on nõudnud laiemat autonoomiat ka läbi Birma (Myanmari) iseseisvusaja. Osariigi staatus anti neile alles 1974. Chini rahvusarmee sõdis valitsusega avalikult oma asutamisest 1988. aastal kuni vaherahuni 2012. Nemad tahavad luua riiki nimega Zo Asia.
  • Katšinid elavad vastu Hiina piiri ja nende Kachini Iseseisvusarmee, mis asutati 1961, kontrollis enne 1994. aasta vaherahu ka suurt osa osariigi territooriumist. Kachini iseseisvusarmeed on aidanud relvastada ja välja õpetada ka Puna-Hiina võimud. Kachin sai küll osariigi staatuse Birmas kohe 1948. aastal, kuid osal selle territooriumist on nad omanud ka märgatavat iseseisvust.
  • Karenid elavad vastu Tai piiri ja riigipiir lõhestab nende asualasid. Karenid said osariigi staatuse kohe 1948, kuid selle õigusi hakati kohe piirama, alates 1976. aastast on nende eesmärgiks siiski pigem autonoomia kui oma Kawthoolei Vabariigi otsene iseseisvus. Kareni rahvuslik vabastusarmee on loodud 1949.
  • Karennid olid jälle rahvad, keda Briti võim ei suutnudki alistada, alles Birma iseseisvumine liitis nad selle riigiga, osariigi staatuses. Kuid juba 1949. aastast alates alustasid ka nemad sõda keskvõimu vastu, kes küll konflikti ka avalikult provotseeris. Karenni armee asutamise aastaks on teadaolevalt 1957, nemad on tahtnud luua riiki nimega Ühendatud Karenni Iseseisvad Riigid. Kayahi nimeline osariik on aga maksimum, mis neile antud.
  • Monid on olnud põlisteks asukaiks sealsetel aladel, kuid Birma keskvõimu käitumine sundis ka neid üsna ruttu oma iseseisvusvõitlust alustama, Moni rahvuslik vabastusarmee on tegutsenud juba 1958. aastast. 1995. aastal sõlmitud vaherahu kestab hädavaevu. Moni osariigi loomine 1974. aastal vastas vaid osaliselt nende nõuetele.
  • Shanide ägedaim võitlus Birma võimude vastu käis 1964-1975, seejärel on nende armee aga lõhenenud nähtavasti läänemeelsete ja hiinameelsete vahel. 2011 sõlmisid nad valitsusega vaherahu. Shani föderatsioon eksisteeris eraldi üksusena kuni Birma loomiseni (1922-1948), selle taastamist seal ka nõutakse. Praegu on Shan osariik.
  • Wad kuulutasid oma riigi välja aastal 1989, tegelikult on neil autonoomia 2010. aastast peale. Küll mitte osariigi staatust.
  • Kukid on üritanud luua oma riiki nimega Zale'n-gam.
  • Zomid aga Zogami vabariiki.

Birma (Myanmari) rahvusgrupid

Birma vabariik oli juba välja kuulutatud jaapanlaste võimu ajal 1943-1945, kuid 1948 sai endisest Briti kolooniast iseseisev Birma Liit, mida valitsenud partei Antifašistlik Rahva Vabaduse Liiga juhtis riigi kiiresti sisekonfliktidesse. 1962. aastal kehtestati riigis sõjaväeline diktatuur, mis 1974. aastal hakkas ehitama ka sotsialismi. 1989-2010 oli riigi nimeks Myanmari Liit. Alles 2010. aastast on järkjärgult hakatud demokraatlikku ja föderaalset riigikorda (Myanmari Liidu Vabariik) taastama, valitsust juhtiv endine poliitvang Aung San Suu Kyi sai ametisse alles mullu.

Rohingjad põgenevad sõja eest

Ja rohingjadega puhkes uus konflikt nimelt samuti mullu. Vägivaldseid repressioone oli seal nähtud 1978, 1991-1992, 2012, suuremat paadipõgenike lainet 2015, viimased kaks aastat on seal aga peetud täiesti avalikke lahinguid. Kes seekordse konflikti esile kutsus, pole päris selge, sest on näha selgelt ka terroristliku suunitlusega rühmituste rünnakuid politseijaoskondadele.

Genotsiidist vist päriselt rääkida ei saa, kuid tõesti, 1982. aasta seadus võttis rohingjadelt Myanmari kodakondsuse. Ka Bangladesh, India ega Pakistan neid omaks ei võta, kuigi pagulasi otseselt tagasi pole saadetud. Massiline põgenemine sõja eest pole veel sama kui etniline puhastus. Elanikkonnana, kellel puudub aga Myanmaris seaduslik kaitse, on rohingyade kaebus, et nemad on apartheidliku valitsemise ohvrid, rahvusvaheliselt suurt vastukaja leidnud.

Nii nagu omane enamikule partisanirühmitustest 20. ja 21. sajandil, pole ka rohingjade liikumine just üksmeelne. Kui riik iseseisvus, nõudsid nad oma alade liitmist Ida-Pakistani ehk tänase Bangladeshiga. Praegu nad nõuavad pigem kodanikuõigusi võrdse rahvana Arakani (Rakhine) osariigis. Kuid radikaalsetel rühmitustel on selgelt ka oht langeda islamiterrorismi mõju alla ja see on juba palju tõsisem probleem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised