Raske soomus jõuab Eestisse: saladuskatet paotab 1. jalaväebrigaadi ülem

 (29)

Raske soomus jõuab Eestisse: saladuskatet paotab 1. jalaväebrigaadi ülem
Bradleyd ja Abramsid Tapal. Sõdur 1/2017

USA suurendab Euroopas oma koosseisu, et eriti NATO idatiival tugevdada heidutust ja kaitsevõimet. Eestisse ja mujale Ida-Euroopasse saabuvate raskete soomusüksuste teemat aitab avada 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Veiko-Vello Palm.

Ilmus ajakirjas Sõdur 1/2017

NATO liidrid kiitsid 2016. aasta juulis heaks nelja umbes tuhandemehelise rahvusvahelise pataljoni paigutamise igasse Balti riiki ja Poolasse. Iga pataljoni hakkab juhtima üks, ametlikes dokumentides nn raamriik. Eesti puhul on raamriik Suurbritannia, Lätis Kanada, Leedus Saksamaa ja Poolas USA.

Briti kaitseminister Michael Falloni sõnul aitab selline tõsiseltvõetav sõjaline kohalolek tagada märkimisväärse heidutusvõime ja saabunud üksused suudavad vajadusel reaalselt NATO idapoolsete riikide territooriumi kaitsmisel osaleda.

Venemaale võis tulla halva üllatusena, kui kiiresti NATO liitlasriigid omavahel edasises tegevuses kokku suutsid leppida ja tegutsema asuda. Lahingugruppide Baltikumis riikide vahel liigutamise teelt korjati bürokraatlikud takistused juba veebruarikuus, kui nii Eesti, Läti kui ka Leedu kaitseministrid kirjutasid alla ühisavaldusele, mille eesmärk on saavutada juunikuuks juriidiline võimekus võtta NATO väga kõrge valmidusega ühendsihtjõudu vastu 24 tunni ja eelpaigutatavaid väeüksuseid 48 tunni jooksul ning liitlasriikide piirid ei tohiks enam takistada NATO liitlasvägede valmidust ega kiiret siirmist.

Loe veel

Seotud lood:

NATO Euroopa liitlasriikide raskeüksusi saabus 2017. aasta jaanuari alguses Saksamaa Bremerhaveni sadama kaudu toetama ameeriklaste soomusbrigaad, mis liikus edasi Poolasse Drawsko Pomorskie linna. Lisaks roteeruvale soomusbrigaadile saadab USA armee märtsi lõpuks Euroopasse samuti roteeruva 10. lahingulennuväebrigaadi New Yorgi osariigist Fort Drumist, mis jääb kohale üheksa kuud kestvaks vahetuseks.

Soomus- ja lennuväebrigaadide rotatsioonid on ette nähtud nii kaugele tulevikku, kui on võimalik ette näha, kuigi konkreetseid üksusi ei ole veel kindlaks määratud.

Mida täpsemalt kujutab endast liitlastele Ameerikast Euroopasse lisaks saabunud soomusbrigaad?

Täpsemalt öeldes saabus Poolasse 4. jalaväediviisi üks osa: selle 3. soomusbrigaad (Armored Brigade Combat Team). Tegu on osaga operatsioonist Atlantic Resolve, mis sai alguse pärast Venemaa agressiooni Ukrainas 2014. aasta kevadel. Operatsiooni eesmärk on tugevdada NATO idatiiba ja suurendada heidutust. 3. soomusbrigaadi üksused hakkavad paiknema Balti riikides, Saksamaal, Bulgaarias ja Rumeenias, jagunedes nõnda nii alliansi idatiiva Lõuna-, Kesk- ja Põhjaossa. Kokkuvõttes on brigaadi lahingugrupi näol tegu muljetavaldava jõuga, mis täiendab liikmesriikide iseseisvat kaitsevõimet ja kinnitab Ühendriikide pühendumust kollektiivkaitsele. Meil Eestis ameeriklaste hulk ei kasva.

Ameeriklaste kaasamine õppustesse – millised ees seisavad ja mil määral osalevad õppustel Eestis või eesti kaitseväelased mujal Euroopas ühisõppustel, kus löövad kaasa ka värskelt saabunud ameeriklaste soomusüksused?

Praegu paikneb Tapal eelnimetatud USA 4. jalaväediviisi 3. soomusbrigaadi ühe soomuspataljoni, täpsemalt 68. soomusrügemendi 1. pataljoni, üks kompanii. Tegu on üksusega, mille relvastuses on lahingutankid Abrams M1A2 ning jalaväe lahingumasinad Bradley. Esimene suurem õppus, kus veebruari alguses Eestisse saabunud kompanii osaleb, on 1. jalaväebrigaadi Talvelaager. Veebruari lõpus ja märtsi alguses kaitseväe keskpolügoonil toimuva harjutuse eesmärk on harjutada kuni pataljoni tasemel ülesannete täitmist talvistes tingimustes. Talvelaagrist võtavad osa Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon, brigaadi toetavad üksused ja ka Kaitseliidu lahingugrupp.

Varasemate aastate kogemus näitab, et talvine sõjapidamine on üks valdkondi, kus Eesti kaitseväelastel on nii mõndagi meie liitlastele õpetada ning loomulikult on ka ameeriklaste enda huvides õppida kohalike olude ja tingimuste kohta võimalikult palju. Loodame, et selleks ajaks pole ilmad päris kevadiseks kiskunud ja sinililled veel ei õitse.

Praegu võib öelda ka seda, et Ameerika üksused osalevad kindlasti mais õppusel Kevadtorm ning juunis õppusel Saber Strike. Viimane nimetatud õppustest toimub USA maaväe Euroopas juhtimisel korraga kolmes Balti riigis ja pakub lisaks manööverüksuste väljaõppe võimalusele ka brigaadi ning pataljonide staapidele lahingutegevuse juhtimise harjutamiseks.

Alates selle aasta aprillist hakkab Tapal paiknema Ühendkuningriigi juhitud pataljoni lahingugrupp. Kui suured ülesanded seoses üksuse saabumisega Eesti kaitseväe kanda langevad?

Liitlaste lahingugrupi saabumisega lisandub Tapa linnaku senisele u 1500 sõdurile, teenistujale ja töötajale veel üle tuhande liitlasvägede sõduri. Lisaks majutuskohtadele on vaja luua hooldus- ja ladustamistingimused lahingugrupi varustusele ja tehnikale. Uue infrastruktuuri ehitamine Tapale juba käib ning enamik töid peaksid valmis saama selle aasta sügiseks. Rajatakse kolm uut kasarmut, uus söökla, hooldus- ja remondihalle ning ladusid. Kaitseväe keskpolügooni väljaõppevõimalusi parendatakse ning Tapa linnaku juurde rajatakse lähiharjutusala, mida, tõsi küll, on vaja eelkõige meie enda üksuste, eriti soomusüksuste väljaõppe jaoks.

Liitlaste lahingugrupp on osa 1. jalaväebrigaadist ja seega on Eesti kaitseväe eesmärk pakkuda liitlastele sama häid olme- ja väljaõppetingimusi kui meie enda üksustele.

Ligi tuhande liitlassõduri lisandumine Tapa linnakusse on märkimisväärne sündmus ka kohalikele elanikele. Kas sellise hulga inimeste ja nende tehnika liikumine kohalikele mingeid muudatusi toob?

Taastatud Eesti kaitsevägi on Tapal paiknenud juba paarikümne aasta, enne seda oli siin Nõukogude armee ning veelgi varem esimese Eesti vabariigi ajal soomusrongirügement – sellest taustast lähtudes on Tapa inimesed sõjaväelastega üsna harjunud. Tegelikult on muidugi selge, et ligi 5000 elanikkonnaga Tapa linna äärde asuvasse linnakusse umbes tuhande inimese lisandumine kohalikele märkamata ei jää. Ka liitlased ise on huvitatud kohaliku kogukonnaelu edendamisse panuse andmisest. Selleks on palju võimalusi: koolides inglise või prantsuse keele tundide andmine, heategevusprojektid, kogukonna üritustel osalemine jpm.

Mis soomustehnikasse puutub, siis avalike teede liikluskoormuse vähendamiseks rajatakse lähitulevikus otsetee Tapa linnakust kaitseväe keskpolügoonile. Lisaks vähenevale koormusele kohalikele teedele tähendab see meile olulist aja ja kütuse kokkuhoidu. Tihedamal väljaõppeperioodil võivad erinevad sõidukid harjutusaladele liikuda ka muid marsruute mööda, kuid nii meie kui ka liitlased anname endast parima, et tavaliiklust võimalikult vähe segada.

Kuidas oma raskeüksustega panustavad NATO idatiiva kaitsesse teised Euroopa liitlased: sakslased, prantslased, inglased? Kes veel oma väiksemate üksustega Euroopa riikidest kaasatud on?

Liitlaste suurendatud kohalolekusse (ingl k Enhanced Forward Presence (eFP)) panustavad tegelikult väga paljud NATO liikmesriigid nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast ning see on oluline märk NATO kollektiivkaitse tõhusustest. Igale pataljoni lahingugrupile on määratud juhtriik, kes paneb välja põhiosa vägedest, millele lisavad enda panuse toetajariigid, keda võib olla mitu. Näiteks Eesti puhul on juhtriigiks Ühendkuningriik, kes panustab ligi 800 sõduriga, millele lisanduvad kuni 300 sõdurit Prantsusmaalt. Hiljem kasvatab oma osalust Taani, kelle üksus asendab prantslasi. Lätis on juhtriik Kanada ja suurimad panustajariigid Hispaania, Itaalia ja Poola. Leedus paiknema hakkavat lahingugruppi juhib Saksamaa ning lisaks annavad olulise panuse Holland, Norra ja Belgia. Poolas on juhtriik Ühendriigid ja panustajariigid Rumeenia ning Ühendkuningriik. Lahingugrupid on relvastatud raskesoomustehnikaga nagu lahingutankid ja jalaväe lahingumasinad (Eestisse tulevad näiteks brittide lahingutankid Challenger 2 ning jalaväe lahingumasinad Warrior) ning toetusüksustega, mille eesmärk on manööverüksuste toetamine lahingus – kaudtulevahendid, pioneerid, logistika- ja luureüksused.

Eestisse tulevad inglased oma rasketankidega Challenger 2. Kas võib rääkida üksuse suurusest ja ühistegevusetest/koostööharjutuse plaanidest?

Tapal paiknema hakkav liitlaste lahingugrupp toob tõepoolest endaga kaasa hulgaliselt soomustehnikat, mille hulgas on ka ühed tänapäeva moodsaimad tankid Challenger 2 ja Leclerc. Kogu lahingugrupi suurus, kuhu lisaks brittidele kuuluvad ka prantslased ja taanlased, jääb tuhande kanti. Nagu varem öeldud, osaleb lahingugrupp juba mais toimuval õppusel Kevadtorm 2017.

Liitlaste lahingugrupp on osa 1. jalaväebrigaadist ning selle tegevus sünkroniseeritakse brigaadi plaanidega nii palju kui võimalik. Tegevuste kooskõlastamiseks töötavad juba praegu 1. jalaväebrigaadi staabis Briti ohvitserid ning kohe-kohe alustavad teenistust nii Prantsuse kui ka Taani sõjaväelased.

Lisaks lahingugrupile ja selle läviohvitseridele panustavad ka kõik riigid sõjaväelastega otse 1. jalaväebrigaadi staapi. Lahingugrupi saabudes lisanduvad ka Eesti kaitseväelastest läviohvitserid, -allohvitserid ja -sõdurid, kes kannavad hoolt nii liitlaste administratiivse toetuse, näiteks väljaõppealade broneerimine, laskemoona ja kütuse tellimine jms, kui ka väljaõppega seonduva koordineerimise eest.

Koos toetuselementidega on lahingugrupi näol tegu lahinguvõimelise üksusega, mis vajadusel on valmis kaitsma koos kaitseväega Eestit sõjalise rünnaku vastu. Selle ülesande täitmiseks on oluline, et liitlased oleksid täielikult integreeritud 1. jalaväebrigaadi. Sama oluline on ka see, et lahingugrupp, kes on siia tulnud meie julgeolekut tugevdama, oleks nähtav ja lõimuks Eesti ühiskonnaga ka väljaspool sõjaväelinnakut või harjutusalasid.

Millised liikumispiirangud Eesti infrastruktuur rasketankide liikumisele seab? Kuidas üldse Eesti metsane ja pehme maastik tankidega sõjapidamist mõjutab?

Eesti maastik on kindlasti erinev Kesk-Euroopa maastikust ning üldjuhul pakub suuremaid katsumusi soomusüksustele ja seda mitte ainult maastiku kandevõime, vaid ka tihtipeale piiratud vaatlusvõimaluste ja laskekauguse poolest. Samuti on raske kujutada kõrbe- või stepisõjale iseloomulike suurte soomusüksuste koondatuid rünnakuid. Kuid siiski, kui rääkida sõjaaja ülesannete täitmisest, siis Eesti infrastruktuur erilisi liikumispiiranguid rasketankidele ei sea. Meie põhiteedel olevate sildade kandevõime kannatab üldjuhul ka moodsa lahingutanki üle 60-tonnist massi. Samuti suudavad tankid ilma erilise vaevata läbida väiksemaid kraave ja isegi veekogusid, mis tähendab, et väiksemate sildade ületamise asemel võib neist lihtsalt ringiga mööda minna. Päris sohu ega põlislaande tankiga mõtet minna ei ole, sest seal ei täida relv oma eesmärki: piiratud nähtavuse tõttu ei ole võimalik jalaväge tulega toetada ning ka manööverdamine on takistatud.

Poolkinnisel või avatud maastikul seevastu on jalaväe lahingumasinaid toetavad lahingutankid võimas jõud, mis oma hea kaitstuse ja suure tulejõuga suudab vastaspoolele märkimisväärseid kaotusi tekitada. Lisaks suudavad nad tänu heale maastikuläbivusele ning manöövervõimele muutuvas olukorras kiiresti reageerida ja koondada oma tugevuse lahingupiirkonda, kus seda kõige enam vaja on. Võrreldes ratastega masinatega on roomikutel liikuvatel tankidel korralik eelis, sest nende erisurve pinnasele on oluliselt väiksem kui sama või isegi kergema kaaluga ratastel sõidukil. Liitlaste tankid on Eestis vahelduva eduga paiknenud juba 2014. aasta keskpaigast ning nende kogemus ütleb, et lahingutankide peamiste tugevuste, st tulejõu ja manöövervõime ära kasutamiseks leidub Eestis sobivaid alasid küll. Ka aprillis saabuva liitlaste lahingugrupi üks esmaseid ülesandeid on tutvuda meie maastikuga, loodustingimustega, ilmastiku mõjuga pinnasele ja muu sellisega, mis võib soomustehnika kasutamist mõjutada. Me peame tundma Eesti maastikku ja selle omadusi väga hästi, sest see on potentsiaalne eelis, mida me saame kasutada vastase tugevuste nõrgestamiseks ning enda tugevuste võimendamiseks.

Eesti jalaväe lahingusoomukite CV90 koostöö liitlaste raskesoomusega tõstab ühelt poolt võimsuse hoopis teisele tasemele, teiselt poolt muudab väljaõppe keerulisemaks. Milles on sellise väljaõppe kõige suuremad katsumused või probleemid? Mis on positiivset?

Väljaõpe muutub kindlasti intensiivsemaks, sest Scoutspataljoni ümberrelvastamine CV9035-le alles käib. Senini soomukitega Sisu XA-188 relvastatud motoriseeritud üksusest mehhaniseeritud üksuseks üleminek tähendab, et täiendõpet vajavad nii tehnikud, mehhaanikud, soomukijuhid kui ka jalaväelased, kelle jaoks maastikul taktikaline tegevus muutub. Ise alles osaliselt õppides on liitlastega integreeritud väljaõppe läbiviimine küll katsumus, aga kahtlemata kasulik, sest annab nii sõduritele kui ka ülematele vahetu kogemuse, kuidas tankid jalaväe lahingumasinate tegevust saavad toetada. Soomusmanöövervõime täielikuks väljaarendamiseks peab ka Eesti kaitsevägi soetama tulevikus tankid, seega on liitlaste tankiüksuste integreerimine meie väljaõppesse igati loogiline samm. Kui meil kunagi enda tankid on, siis saame sõdurite taktikalise koolitamise pealt kokku hoida väärtuslikku aega ja ressurssi.

Murekohana tooksin välja väljaõppealade vähesuse ja nende kasutamisele kehtestatud piirangud. Näiteks pole ka kaitseväe keskpolügoon praegu täiesti sobiv soomusüksuste väljaõppeks ning tuleb suuremahuliselt ümber ehitada. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et keskpolügoonil käib sisuliselt aasta ringi aktiivne väljaõpe, näiteks 2015. aastal kasutati polügooni üle 320 päeva, lahinglaskmisi viidi läbi umbes 260 päeval, samas ei saa väljaõpet tõhustada ja lühendada, sest väljaõppealad ei vasta meie kõikidele nõudmistele. On kahju, et polügooni ei saa laiendada, seda nii looduskaitsealade kui ka soise maastiku tõttu, ning ootame pikisilmi, millal meile antakse täielikult kasutada Soodla väljaõppeala. Praegu saame seal väljaõpet läbi viia äärmiselt piiratult ning vastavalt kokkuleppele RMK-ga ei lase me raskeid üksuseid sinna üldse. Polügooni kasutamise intensiivsus tõuseb hüppeliselt nii liitlaste lahingugrupi tulekuga Tapale kui ka Scoutspataljoni kolimise ja ümberrelvastamisega. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kaitseväel oleks üle terve Eesti piisavalt harjutusalasid. Mind teeb murelikuks ja kurvastab tõsiselt Nursipalu ümber toimuv. Iga Nursipalus ära jääv suurem väljaõppeüritus tähendab suuremat koormust keskpolügoonile. Siiani on kaitsevägi ennast näidanud hea peremehena ja tegelikult ka teadliku looduskaitsjana. Kui surve ühele ja samale väljaõppealale aga aina kasvab, on varsti raske korralikult Eesti loodust hoida.

Sama tähtis on Tapa linnaku juurde lähiharjutusala loomine. Ka see vähendaks koormust keskpolügoonile. Loodetavasti jõuab Tapa valla üldplaneeringu menetlemine varsti lõppfaasi ja saame selle päriselt endale. Samas kasutame endale kuuluvaid alasid väljaõppeks juba praegu. Tulevikus on lähiharjutusalal võimalik läbi viia soomusüksuste väljaõpet kompanii tasemel.

Kas ka meie kaitseväelastel oleks võimalik NATO süsteemis saada tankimeeskonna liikme väljaõpe või sellist võimalust praegu ei kaaluta?

Praegu keskendume jalaväe lahingumasinate meeskondade väljaõpetamisele, sest need relvad on meil olemas. Kui kunagi kerkib päevakorda tankide soetamine, siis on meil kindlasti mõistlik teha instruktorite ja meeskondade koolitamisel koostööd liitlastega.

Ka tankide vastu võitlemise oskus on ülitähtis. Kui tähtsaks te hindate suurepärast võimalust liitlaste tanke selleks otstarbeks kasutada, et meie kaitseväelased saaksid tankivastases võitluses reaalsele lähedase kogemuse?

Kindlasti annab õppustel reaalsete tankide vastu sõdimine väärtusliku kogemuse 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii võitlejatele. On suur vahe, kas vastase soomustehnikat kehastab Pasi soomuk, mille vaatlusvõime piirdub tornis oleva kuulipilduri sihikuga või moodne lahingutank, mis on varustatud öövaatlusseadme, soojuskaamera ja muude sensoritega. Samuti on tankide vastu tegutsemine oluline osa jalaväelaste ja muude relvaliikide, näiteks pioneeride, väljaõppest. Ka psühholoogiliselt valmistab see meie sõdureid ette juhuks, kui õpitud oskusi peaks päriselt Eesti kaitsmiseks vaja minema. Teatud piirid seab meile ohutustehnika, nii et kaevikutes olevatest meestest tankid loomulikult üle sõitma ei hakka. Samas olen kindel, et ka avatud maastikul lähenevat tanki nägev sõdur saab sellest innustust, et oma ülesanne veel kiiremini ja paremini täita.

Kui palju on plaanis integreerida rasketanke meie ajateenijate väljaõppesse?

Nii palju kui võimalik. Kindlasti hakkavad nendega kokku puutuma jalaväe- ja tankitõrje erialal väljaõpetatavad ajateenijad, teised mõnevõrra vähem. Väljaõppe planeerimisel peame arvestama ka sõdurite eelnevaid kogemusi: esmalt peab väljaõpe jõudma vähemalt allüksuse tasemeni, et neil üldse oleks mõtet liitlastega n-ö põllule tegutsema panna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised