Palju õnne, dünamiit! Plahvatuslik leiutis, mis Alfred Nobeli kuulsaks tegi

 (4)

150 aastat tagasi, 1867. aasta 7. mail patenteeris Alfred Nobel Inglismaal dünamiidi. Uudse lõhkeaine kasutuselevõtt muutis maailma ajaloo kulgu, tuues kaasa murrangulisi arenguid ehituses ja aine leiutaja elupõliseks meelehärmiks ka sõjanduses.

Heidame pilgu mõnedele huvitavatele seikadele dünamiidi sünni- ja arenguloost ajakirja LiveScience vahendusel.

Ehkki Nobeli leiutis oli revolutsiooniline, polnud see kaugeltki ajaloo esimene lõhkeaine. Püssirohi leiutati Hiinas juba meie ajaarvamise 9. sajandil ning seda on Euroopas sõjapidamises kasutatud 13. sajandist alates. 1846. aastal leiutas itaallane Ascanio Sobrero äärmiselt plahvatusohtliku nitroglütseriini. Nitroglütseriini valmistamine oli võrdlemisi lihtne; selleks tuli lämmastikhappe ja väävelhappe ühendite segule lisada glütseriini.

Nitroglütseriinil oli aga üks kapriisne omadus — ebapiisava puhtusastmega aine võis ilma igasuguse hoiatuseta plahvatada ning ka puhas aine plahvatas tihtilugu ainuüksi kerge loksutamise peale. Nobeli noorem vend Emil hukkus 1864. aastal just nitroglütseriini plahvatuses.

Alfred Nobeli peamiseks teeneks plahvatustehnika arendamise vallas oli avastus, et segamisel ainega, mida nimetatakse kiiselguuriks ehk kobediatomiidiks või lihtsalt diatomiidiks, on kergestiplahvatavat nitroglütseriini võimalik olulisel määral stabiliseerida.

Seotud lood:

Uus, turvalisem lõhkeaine oli sama plastiline kui savi, mis võimaldas seda kergesti vormida ja papptorudesse kallata. Uue lõhkeaine iseplahvatamise risk oli oluliselt väiksem, mistõttu pani Alfred Nobel sellele 1866. aasta 19. septembril sisse antud patenditaotluses nimeks „dünamiit ehk Nobeli ohutuspulber“.

Ka see toode vajas head pakendit ja etiketti Wikimedia commons

Loe veel

Selleks, et dünamiidiga soovitud tulemusi saavutada, tuleb nitroglütseriin plahvatama panna usaldusväärsel viisil. Nobel leidis, et lõhkeaine detoneerimiseks sobib lööklaine. Kuna nitroglütseriin pidi tema hinnangul plahvatamiseks kiiresti kuumenema, leidis ta, et just nimelt lööklaine sellist praktiliselt hetkelist kuumenemist pakub. Protsessi käivitamiseks leiutas Nobel detonaatori.

Detonaator tekitab teistsuguse lõhkeainega väiksema, lähteplahvatuse (ingl feeder explosion), mis omakorda käivitab suurema plahvatuse. Dünamiidipulga esimese prototüübi juures kasutas Nobel detonaatorina musta püssirohuga täidetud puupunni, mis pandi plahvatama süütenööri abil. Seejärel kutsus püssirohuplahvatus esile jõulisema dünamiidiplahvatuse.

Rootsi pealinna Stockholmi kodanik Alfred Nobel oli ameti poolest ehitaja ning tema ettekujutuse kohaselt pidi dünamiit kujunema revolutsiooniliseks uuenduseks ehitustehnika vallas, kuna võimaldas õhkida auke kaljudesse ning rajada kergema vaevaga ja väiksema inimtööjõu-kuluga tunneleid ja raudteid.

Lõhkeaine kasutamine sõjanduses pakkus aga sama ilmselgeid eeliseid. Esmakordselt kasutati dünamiiti pommide valmistamiseks juba Prantsuse-Saksamaa sõja ajal 1870. aastal. Hispaania-Ameerika sõja ajal kasutati dünamiiti kahurväe laskemoonana juba laialdaselt. Nobel oli noist võimalikest rakendusvaldkondadest algusest peale teadlik.

Sarnaselt paljudele hilisematele sõjandusstrateegidele lootis Nobel, et pööraselt võimsate massihävitusrelvade loomine aitab tulevikus sõdu edasi lükata ja viimaks täielikult ennetada. Hiljem sai Alfred Nobelist patsifist ja ta pärandas teatavasti raha Nobeli rahupreemia rajamiseks.

Nobeli vennad Robert ja Ludvig panid muide tugeva aluse ka Venemaa naftatööstusele, Rootsist kaugel Kaspia ääres:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised