Luftwaffe maapealsed võitlused Teises maailmasõjas 1939-1945 ehk mis juhtus peale Kreeta dessanti

 (11)

Luftwaffe maapealsed võitlused Teises maailmasõjas 1939-1945 ehk mis juhtus peale Kreeta dessanti
http://www.fallschirmjager.net

Suur-Saksamaa õhujõud (Luftwaffe) kogusid Teise maailmasõja päevil kuulsust eelkõige lendurite ja sõjalennukitega. Kuid Luftwaffel oli ka teine külg – maapealne. Enamus kauni sinakat värvi vormiriietuse kandjatest tegutses ikka maapeal, kuigi osa neist (langevarjurid) vahepeal ka õhus toimetas. Nendest see raamat jutustabki.

Juttu tuleb lisaks langevarjurite väeosadele ka õhutõrjeväelastest, lennuväe abiteenistuslastest, lennuväe tehnilisest personalist, eliitdiviisist „Hermann Göring“, Luftwaffe välidiviiside kannatusteest, tiibraketist V1 ja „saksa kamikazedest“.

SAKSA FALLSCHIRMJÄGER'ID PEALE KREETA DESSANTI

Katkend äsjailmunud raamatust:

  • Luftwaffe maapealsed võitlused
  • Autor: Hanno Ojalo
  • Kirjastus: Ammukaar OÜ, Sentinel OÜ
  • Ilmumisaasta: 2017

Mis sai langevarjuritest peale Kreeta dessanti 1941?

Peale Kreeta vallutamist oli 8000 hea väljaõppe saanud langevarjurist alles vaid 4000. Mis neist edasi sai ja kuidas jagunesid nad hiljem teistesse väeosadesse? Tinglikult jagunesid nad 1. ja 2. langevarjurite diviisi ning nn Ramcke brigaadi vahel. Sõjatee viis neid Idarindele, Aafrikasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Sisuliselt endise langevarjurite diviisi kolmest rügemendist ja nende üksikutest pataljonist moodustati edaspidi täiendusmehi lisades üha uusi väeosi – esialgu veel „tummisemaid“, hiljem üha lahjemaid. Ülejäänud langevarjurite diviisid järjekorranumbritega 3.-11. olid need nn ersatsdiviisid, kes kandsid küll langevarjurite nimetust, kuid kujutasid endast jalaväelasi, kuna nad ei olnud saanud ei hüppetreeningut ega osalenud ka üheski õhudessantoperatsioonis.

Loe veel

Seotud lood:

Hilisemad õhudessantoperatsioonid 1943-1944

Muidugi ei ole mõtet väita, et kuna peale Kreeta vallutamist keelas Hitler isiklikult langevarjuritel säärased operatsioonid ära, siis jäid kõik langevarjurid kuni sõja lõpuni ainult maismaal võitlema.

Suuri õhudessantoperatsioone ei toimunud, kuid väiksemaid ja vähemtähtsaid küll. Osa neist olid edukad, osa äpardusid. Loetleme need üles:

  • 1.Mussolini vabastamine Itaalias septembris 1943 – edukas
  • 2.Egeuse meres asuva Lerose saare vallutamine inglastelt novembris 1943 – edukas
  • 3.Katse vallutada Tito staapi Jugoslaavias mais 1944 – ebaõnnestus
  • 4.Alpides asuva Vercorsi platoo vallutamine prantsuse partisanidelt juunis 1944 – edukas
  • 5.Ardennide pealetung detsembris 1944 – täielik läbikukkumine.

Vaatame neid katsetusi lähemalt, nii mitmeski neist on tegev olnud ka kurikuulus Otto Skorzeny, kelle tuntus saigi alguse Mussolini vabastamisest. Väike kõrvalepõige Luftwaffe teemast ka – nimelt oli SS-vägedel kange tahtmine moodustada ka oma langevarjuriteväeosa. Lõpuks see ka õnnestus. Samuti tahtsid oma õhudessantväeosi luua maaväe üksused.

Kõigepealt ka sellest, et pärislangevarjurid sõdisid igati edukalt nii Ida- kui ka Läänerindel. Sitsiilia operatsiooni juulis 1943 ajal oli Saksa 1. langevarjurite diviis üks ägedamaid saare kaitsjaid (seejuures toimus neil Catanias ka väiksem lahing Briti langevarjuritega). Fallschirmjägeritel õnnestus evakueeruda üle Messina väina ja 1944. aastal kogusid nad kuulsust ka kaitselahingutes Montecassino piirkonnas. 2. langevarjurite diviis kindral Ramcke juhtimisel pani visalt vastu Prantsusmaa loodeosas Bretagne`i poolsaarel asuvas Bresti linnas ja kapituleerus kaugele vaenlase tagalasse jäädes septembris, kui lääneliitlaste väed juba Saksamaa piirile olid jõudnud.

Idarindel käisid 1. diviisi langevarjurid sõdimas mitmel korral. Esialgu Leningradi rindel, seejärel aga Ukrainas.

Viimased õhudessantoperatsioonid – langevarjude ja plaaneritega

Mussolini vabastamine ehk operatsioon „Eiche“

Hitleri tähtsaima liitlase Benito Mussolini (kelle „tänamatud“ itaallased olid juulis 1943 kukutanud ja vangistanud) vabastamine ilma kaotusteta oli väga efektne ettevõtmine, millega sai kuulsaks siiski mitte Luftwaffe, vaid hoopis SS-mees Otto Skorzeny. Arreteeritud duce`t hoiti mitmes salajases peidupaigas lääneliitlaste poolt hõivatud Lõuna-Itaalias. Saksa agentidel tuli pikka aega pingutada, et Mussolini asukoht välja nuhkida. Septembri alguspäevadeks fikseeriti asukohta ära: see oli Gran Sasso mäetipus paiknev hotell „Campo Imperatore“. Kindral Student moodustas võitlusgrupi, mille ülesandeks oli rasketes mägistes tingimustes (õnneks oli läheduses olemas 250 meetri pikkune aas) plaaneritega maanduda ja hotell tormijooksuga vallutada. Võitlusgrupp koosnes Luftwaffe ja SS-i langevarjuritest (2. langevarjurite diviisi õppepataljonist 72 sõdurit ja SS langevarjurite üksusest 16 sõdurit), lisaks veel sakslasi ja itaallasi muudest väeosadest ning seda juhtisid langevarjurist major Otto-Harald Mors ja SS-i Otto Skorzeny.

12. septembril tõusid Saksa lennukid Rooma lähedal õhku ja olid peagi Gran Sasso hotelli juures. Kümnel purilennukil DFS 230 aasal maandunud Skorzeny ja Mors tormasid 90 mehega hotelli ja sundis ehmunud itaallased (200 karabinjeeri) ainsatki lasku tegemata alla andma. Sakslaste kaotused olid 10 vigasaanut (üks purilennuk purunes maandumisel). Peagi toimetati vabastatud Mussolini ja vabastajad ise lennukitel tagasi ja Saksa propagandal oli, mille üle triumfeerida.

Kolme Kreeka saare vallutamine 1943. aastal

Peale Itaalia kapituleerumist augustis 1943 asusid Saksa väed tegelema oma endise liitlase sõjaväe relvitustamise ja vangistamisega. Kõige keerulisem oli see protseduur Kreeka saartel, kus toimus ka mitmeid relvakokkupõrkeid, sest oli ka Itaalia sõjameeste hulgas selliseid, kes vastu hakkasid. Üsna Türgi ranniku lähedal asuvad kaks saart Leros ja Kos. Sealsetele itaalia garnisonidele tulid Egiptusest-Küproselt appi väikesearvulised Briti sõjajõud, kes muutunud olukorras olid muutunud Itaalia liitlasteks Saksamaa vastu. Väidetavalt hellitas peaminister Churchill ka ideed tungida Euroopasse lisaks Itaaliale ka Kreeka kaudu ja seega oleksid need kolm saart olnud mõnusaks baasiks edasiseks sissetungiks.

Sakslastele selline vaenlase tegevus oma „kõhu all“ muidugi ei meeldinud ja otsustati need kolm saart kiire ja efektse löögiga vallutada. Selleks koguti kiiruga „kampfgruppe“ kuhu liideti erinevaid väeosi: 22. jalaväediviis, brandenburglastest eriüksuslased ja ka 5. langevarjurite pataljon. Neid viimaseid suudeti koguda 600 mehe ümber ja Lerose saarele maandudes kandsid nad ka tõsiseid kaotusi.

Saared õnnestus peale küllatki ägedat võitlust vallutada. Neist Kos 4. oktoobril ja Leros 12. novembril ning inglaste plaanidele otsustav kriips peale tõmmata.

Punapartisanide pealiku Tito vangistamiskatse Jugoslaavias 1944

1944. aasta kevadel valmistasid sakslased ette küllatki keerulise plaani vallutada mägedes asuv Josip Broz Tito staap ja mees ise kinni nabida. See pidi toimuma ootamatu õhudessandi abil. Nimeks sai üritus operatsioon „Rösselsprung“ ehk Ratsukäik. Jällegi tuli kokku koguda väheseid langevarjureid ja plaanerimehi ning kokku saadi selliseid saksa dessandimehi 654. Pooled neist heideti alla langevarjudega, pooled maandusid plaaneritel. Teises laines pidid langevarjudega alla hüppama veel 220 langevarjurit. Siinkohal tuleb mainida, et sel korral oli operatsioon vaid kaudselt seotud Luftwaffe langevarjuritega, võitlusse läks värske SS-langevarjurite pataljon. Siiski oli nende meeste hulgas ka 1. langevarjurite diviisi võitlusgrupp (1. rügemendi kaks kompaniid) ja brandenburglaste üksus.

Tito staabi asukoht oli mais 1944 Drvari piirkonnas Bosnia mägedes ja punapartisanidel oli kohapeal mitu tuhat relvastatud sissi. Sakslased saatsid nende vastu õhuteel kokku 854 sõjameest. Nagu ikka ei läinud 25. mai hommikul alanud operatsioonis asjad plaanipäraselt ja Titol õnnestus putku panna. Nimelt selgus, et maandumispiirkonnas paiknes tunduvalt rohkem partisane, kui saksa luure eeldas. Ägedates lahingutes piirasid sissid langevarjurid sisse ja tekitasid neile tõsiseid kaotusi. Täielikust hävingust pääsesid nad maavägede pealetungi tõttu, mis sundis partisanid taganema. 26. mai keskpäeval vabastasid kohalejõudnud jalaväelased SS-langevarjurid piiramisrõngast. Seega jäi operatsiooni eesmärk täitmata ja ametlikes teadannetes kirjeldati kogu üritust kui edukat partisanidevastast aktsiooni, mille käigus tapeti hulgaliselt „bandiite“.

25. maist kuni 6. juunini 1944 toimunud lahingutes kandsid mõlemad pooled tõsiseid kaotusi. Mis puutub langevarjureid, siis 500. SS-langevarjurite pataljon sisuliselt hävis – kaotusnumbrid olid 576 meest surmasaanute ja 48 haavatutena. Terveks jäid ligikaudu 200 meest ja kogu pataljon tuli uuesti moodustada. Muudeti isegi väeosa nimetust – edaspidi kandis see nime 600. SS-langevarjurite pataljon. Tegelikkuses oli Tito kinninabimisüritus ka ainukeseks korraks, kui nad langevarjudega hüppasid. Kõik ülejäänud ettevõtmised toimusid maismaal (osalemine Ungari okupeerimises kevadel 1944, lahingud Idarindel).

Raamatu kaas

Vähetuntud edusamm Prantsusmaa Alpides – Vercors`i platool 1944

Võiks mainida ka üht Teise maailmasõja käigu jaoks ebaolulist, kuid siiski edukat dessantoperatsiooni 1944. aasta suvel. Prantsuse vastupanuliikumise jaoks oli sündmus oluline, kuid mujal vähetuntud ning see toimus jälle mägedes partisanide vastu. Erinevalt Jugoslaavia fiaskost lõppes seekordne üritus võidukalt. Lühidalt öeldes kindlustusid suvel 1944 Prantsuse Alpides Vercorsi platool küllatki suured prantsuse vastupanuliikumise jõud, kes kuulutasid seal 3. juulil välja Vercorsi vabariigi. Kuna mägismaal oli keerukas maismaad mööda rünnates piirkonda tagasi vallutada, siis võtsid sakslased ette õhudessantoperatsiooni (jõude neil sel ajal selleks veel piisas) koos samaaegse maismaarünnakuga.

Kui platoole kogunes ligikaudu 4000 makiid ja frantirööri, siis sakslased ründasid neid kokku 20 000 kõikvõimalikest erinevate väeliikidest kokkukogutud sõduri ja 500 prantslasest kollaborandiga (viimased kuulusid relvastatud Omakaitse ehk Milice`i koosseisu). Operatsioon kulges edukalt, platoo vallutati ja tekitati prantslastele suuri kaotusi. Sageli seostatakse Vercorsi operatsiooniga ka 500. SS-langevarjurite pataljoni, kuid viimasel ei ole kogu looga vähimatki pistmist.

Seekord pälvis võiduau hoopis Luftwaffe eriväeosa Kampfgeschwader 200 (KG 200) ehk 200. võitluseskadrill, kes toimetas plaaneritel kohale ligikaudu 400 õhudessantväelast. Paraku on sel korral veelgi keerulisem selgitada, kes nad olid ja milline oli nende seos Luftwaffega. Kes olid need 400 õhu teel kohaletoodud meest? Nad kuulusid erilisse Schäferi võitlusgruppi, kus umbes pool isikkoosseisust moodustasid „trahvipataljonlased“, kes pidid oma süüteod ausa võitlusega lunastama ja ennast „väärindama“. Teise poole moodustasid „idavabatahtlikud“ erinevatest leegionidest (venelased, ukrainlased, kaukaaslased). Kõik nad said mitu kuud väljaõpet plaaneritega maandumiseks.

Konkreetselt õhudessant 21.-23. juulil toimus niimoodi. Esimese lainega maabus 200 õhudessantväelast-karistuspataljonlast koos brandenburglastega plaaneritel DFS-230 (ühes sellises oli piloot ja 9 sõdurit), mida vedasid Do 17 tüüpi pommilennukid. Kas plaanerit purunes maandumisel. 23. juulil tuli neile õhu teel abiväge: pommitajad He 111 toimetasid kohale kolm Go 242 plaanerit meeste ja sõjavarustusega ning 20 DFS 230 plaanerit idaleegionide meestega ja mõnikümmend saksa langevarjurit. Koos maitsi ründavate üksustega õnnestus Vercorsi partisanidest kergelt jagu saada.

Fiasko Ardennide operatsioonis

Viimased langevarjuhüpped sooritati detsembris 1944 Ardennides. Üllatusrünnakut ette valmistades moodustas Luftwaffe erilise paberi peal 1200-mehelise koondpataljoni, kuhu koguti kokku viimaseid langevarjuhüppetreeningu saanud dessandimehi erinevatest väeosadest. Salatsemise eesmärgil koguti kokku paraku just enamuses väheste kogemustega langevarjureid erinevatest langevarjuritediviisidest, mitte allesjäänud „vanu hunte“. Neist umbes 200-300 olid „Kreeta veteranid“, ülejäänud ei olnud langevarjuga hüpanud lahinguolukorras, vaid heal juhul õppustel. Ja nagu ikka, eraldasid diviisid eriüksuse jaoks neid poisse, kellest taheti lihtsalt lahti saada: napsitajad, allumatud, möllumehed. Väeosa juhtis Kreeta kangelane Rüütliristi kavaler ooberstleitnant Friedrich von der Heydte ja tema meeste ülesandeks oli maanduda langevarjudel USA vägede tagalasse Malmedy linnast 11 km põhja pool, vallutada ja hoida abivägede kohalesaabumiseni enda käes olulisi ristmikke teel Antwerpenisse. Operatsioon kandis koondnimetust „Stösser“.

Paraku ei krooninud plaani edu – lumetuisus heideti saksa langevarjurid 17. detsembril 1944 laiali liiga suurele territooriumile ja kavandatud maabumispaika kogunes vaid 200-300 meest. Omades vaid kerget relvastust, sooritasid nad üksikute gruppidena välkrünnakuid USA vägede ühendusteedele, kuid karmid talveilmad, toidu- ja soojade ruumide puudus sundis salga ülemat Heydtet andma käsku väikeste gruppidena tagasi üle rindejoone omade juurde tungida. See õnnestus neil päris edukalt, kuid kurnatud ooberstleitnant, kes oli maandudes käeluu murdnud, ise langes 23. detsembril ameeriklaste kätte vangi. Seega ei suutnud langevarjurid viimase operatsiooniga edu saavutada.

Seevastu Otto Skorzeny maismaal tegutsenud USA vormiriietust kandvad diversandid külvasid lääneliitlaste tagalas suurt segadust ja paanikat.

Ersatslangevarjurid sõja lõpufaasis

Kummalisel kombel sõdis kuni maailmasõja lõpuni Läänerindel kindral Studenti juhtimisel Saksa 1. langevarjurite armee (lisaks mitmele langevarjurite diviisile olid selles ka tavalised jalaväediviisid ja tankiväeosad), kus paraku tõelisi langevarjureid-õhudessantväelasi enam polnudki. Kuid vähemalt sõdisid nad maismaal tunduvalt paremini kui hilisemad Luftwaffe välidiviisid. Kokku käis nimetatud armeest läbi kuus ersatslangevarjurite diviisi ja veel kaks sõdis Itaalia rindel.

Eestlasi teadaolevalt Saksa langevarjurite hulgas ei olnud. Meie mehi õpetati langevarjudega hüppama Soomes ja nende oskusi kasutati kaugluurajatena. Nii saabusid 1941. aasta juulis õhu teel Kautla rabasse 14 noormeest „Erna“ luuresalgast ja 1942. aastal tegutses paarkümmend eestlasest kaugluurajat NSV Liidu tagalas Ida-Karjalas.

Diviiside loetelu

  • 1.Langevarjurite diviis 1938-1945 (võitles Belgias, Hollandis, Kreekas, Itaalias)
  • 2.Langevarjurite diviis 1943-1945 (võitles Itaalias, Prantsusmaal, Idarindel, Saksamaal)
  • 3.Langevarjurite diviis 1943-1945 (võitles Prantsusmaal ja Saksamaal)
  • 4.Langevarjurite diviis 1943-1945 (võitles Itaalias)
  • 5.Langevarjurite diviis 1944-1945 (võitles Prantsusmaal ja Saksamaal)
  • 6.Langevarjurite diviis 1944-1945 (võitles Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal)
  • 7.Langevarjurite diviis 1944-1945 (kandis esialgu nimetust „Erdmann“, võitles Hollandis ja Saksamaal)
  • 8.Langevarjurite diviis 1945 (võitles Hollandis ja Saksamaal)
  • 9.Langevarjurite diviis 1945 (võitles Idarindel)
  • 10.Langevarjurite diviis 1945 (võitles Itaalias ja Austrias)
  • 11.Langevarjurite diviis 1945 (formeeriti Austrias, võitluses ei osalenud)
  • 20.Langevarjurite diviis 1945 (formeeriti Hollandis, võitluses ei osalenud)
  • 21.Langevarjurite diviis 1945 (formeerimise algfaasis Hollandis)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised