Kuidas haihtus Eesti diviis? Katkend raamatust kirjeldab sündmusi 1944. aasta septembris

 (5)
Kuidas haihtus Eesti diviis? Katkend raamatust kirjeldab sündmusi 1944. aasta septembris
Eesti diviisi sõdurid. Repro

Avaldame katkendi Hanno Ojalo uuest sõjaajaloolisest raamatust "Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti diviis. 17.-24. september 1944"

Raamat on müügil paremini varustatud kauplustes


MIKS DIVIIS LAIALI VALGUS?

Algab taganemine

Taganemiskäsu sai Eesti Diviisi staap III SS-soomuskorpuse staabist 17. septembri õhtul ja juba samal õhtul asuti selleks ettevalmistusi tegema. 18. septembri lõuna paiku teavitas diviisiülem Franz Augsberger 45. rügemendi ülemat Harald Riipalut ja andis käsu alustada taganemist pimeduse saabudes, katteväeosadel aga hommikul kell 6.00. Riipalu määrati taganemist katva võitlusgrupi, mis koosnes põhiliselt Eesti Diviisi üksustest, ülemaks.

Õhtul alustasidki diviisi voorid, majandusüksused ja suurtükivägi liikumist Kurtna poole. Plaani järgi taganes jalavägi mööda Kuremäe-Iisaku-Rostoja-Tagajõe teed, suurtükivägi ja voorid Tudulinna-Avinurme maanteel. Katteväeosaks ehk järelväeks määrati 45. rügemendi tankitõrje- ja jalaväe saatesuurtükkidega tugevdatud pataljon „Narva“

Seotud lood:

Rindelt lahkumist soodustas 19. septembri hommikul laskunud tihe udu. Samal päeval kell 14.00 Jõuga teeristil sai Riipalu tulevikku arvestades saatusliku käsu ilmuda diviisi staapi, mis oli jõudnud juba Koerusse. Staabis sai Riipalu teada, et Augsberger olevat kutsutud peakorterisse Berliinis ja lahkunud lennukil lõuna paiku. Eesti Diviisi ajutiseks juhiks olevat määratud üks teadmata kust leitud suurtükiväeooberst, kes olukorda ei tundnud ja eriti midagi ei teinud. Ajaloouurija Heino Prunsveldi arvates oli see Hans-Wolfgang Scheunemann.

Iseenesest oli Augsbergeri peakorterisse kutsumine (või tema omaalgatuslik sõit) täiesti absurdne, sest Eesti Diviisi ülema ja peakorteri vahel oli terve hulk kõrgemaid ülemusi, kellele alluma pidi. Kuid tõenäoliselt võis see toimuda seetõttu, et enne III SS-soomuskorpuse juhatajale Felix Steinerile allunud Eesti Diviis oli nüüd armeegrupi „Narwa“ otsealluvuses? SS-i ja Wehrmachti omavahelised hõõrumised? Üsna segaseks on jäänud Saksa käsuliinid ja juhtimistasandid. Taganemise juhtimisega tegeles „Narwa“ juhtkond eesotsas jalaväekindral Anton Grasseriga, samuti 300. eriülesannetega diviisi staap kindral Rudolf Höferi juhtimisel.

Kuid näib, et tegelikult allutati Steineri poolt mahajäetud Eesti Diviis ja 300. eriotstarbeline diviis hoopis II armeekorpuse staabile, kus kindral Wilhelm Hasse korraldas küllaltki edukalt Emajõe rindelt loode ja läänesuunas taganevate 87. ja 563. jalaväediviisi viivituslahinguid ja liikumist läbi Jõgeva, Põltsamaa ja Viljandi. Igal juhul II armeekorpusest ja Hassest Riipalu näiteks juttu ei tee, kuigi hilisemad korraldused Rakkest taganeda pidid talle ju kusagilt tulema. Nagu hiljem näeme, korraldaski just II armeekorpuse juhtkond lisaks Emajõe rindelt taganevate väeosade taganemisele ka Narva rindelt taganevate üksuste liikumisi. Seda muidugi tunduvalt väiksema eduga.

Riipalu sai käsu asuda oma üksustega (sõjamehi oli tal sel hetkel oli vaid käputäis, üksused liikusid alles enamvähem 50-60 kilomeetri kaugusel idast läände) Rakke piirkonda kaitsele. Samal ajal jõudis õnneks Emajõe äärest Piibe piirkonda Alfons Rebane oma 200 mehega. Nad olid läbinud raske 50 kilomeetrise teekonna.

Ilma kõrgemate juhtideta jäänud Eesti Diviisi jalaväepataljonid liikusid parajasti aeglaselt Iisaku-Tudulinna-Avinurme teel edela poole sellises järjekorras:

Loe veel

  • Saksa 113. julgestusrügement (285. julgestusdiviisi põhiväeosa)
  • Nn Sihveri pataljon (III/47)
  • II/45
  • I/46
  • Arjergardis pataljon „Narva“

Läbitud oli juba olenevalt lähtepunktist 25-30 kilomeetrit. Lisaks Eesti Diviisi üksustele taganesid ka piirikaitserügemendid ja politseipataljonid. Teekonnal ründas kolonne mitmel korral vene lennuvägi. 18.-19. septembri ööpimeduses õnnestus Avinurme teerist läbida diviisi Suurtükiväerügemendil. Paraku Riipalu ja Augsberger oma väeosi enam ei näinud. Vaid vähesed jõudsid Rakke piirkonda. Enamus hajus lihtsalt laiali. Kõik eksitavad teated stiilis Eesti Diviis lahkus Eestist või 45. ja 46. rügement ületasid Eesti-Läti piiri on pehmelt öeldes olukorra ilustamine, raskelt öeldes aga ei vasta üldse tõele. Ööl vastu 20. septembrit jõudsid Rakkesse üksikud mehed, sh ka 45. rügemendi staap, sanitaarüksus, hiljem veel 45. rügemendi 14. kompanii (tankitõrjujad).

Kes pääsesid reaalselt üle Läti piiri?

Juba 20. septembri hilisõhtul (kui Eesti Diviisi üksused alles liikvel olid) sai Riipalu taandumiskäsu (tõenäoliselt kindral Wilhelm Hasse staabist) ja 21. septembriks oli tema väikesevõitu võitlusgrupp Rakke ja Koeru piirkonnast lahkunud. Seega 21. septembril, kui kakskümmend kilomeetrit põhja pool toimus Porkuni lahing, langes Rakke juba pealetungivate punaväelaste kätte. Kinnitatakse isegi, nagu oleks Rakke koos Simuna ja Vägevaga vallutatud 20. septembri õhtuks. Mitmes raamatus on väidetud, nagu jätnuksid eestlased Rakke maha alles 23. või koguni 24. septembril, ei saa tõele vastata, sest 22. septembril langes Punaväe kätte Tallinn, 23. septembril aga Viljandi ja Pärnu.

Taganemise kohta andis Riipalu ise tõele mittevastava selgituse, mida hiljem on korduvalt tsiteeritud ja mis ei vastanud tegelikule olukorrale. Osundame: „Siit alates taandus diviis eshelonides kahe rügemendiga, 45. ja 46.-ga, kuni Lemsaluni (Limbaži), kus nad lõplikult rindetegevusest vabastati.“ Nimetades oma kuni 300 erinevate väeosade mehest kokkusobitatud gruppi 45. rügemendiks ja Alfons Rebase kuni 200 mehest koosnevat salka 46. rügemendiks ja kõike kokku Eesti Diviisiks, loob Riipalu ilustava pildi Eestist lahkumisest. Muidugi, kui arvestada, et diviisi staap ja 45. rügemendi staap olid pääsenud, võis selline mulje ju tekkida. Ka oma mälestusraamatu eelnevatel lehekülgedel rõhutab Riipalu mitu korda, et Tartu rindelt on kohale jõudnud 46. rügement, kuigi Piibe piirkonda saabus Alfons Rebane kompanii-suuruse salgaga. Need andmed on rännanud ka saksakeelsesse sõjaajalookirjandusse.

www.rahvaraamat.ee
Raamat
Hanno Ojalo
Lõikusaeg
Kuidas haihtus Eesti diviis
17.-24. september 1944
Kirjastus Ammukaar, 2016 Tallinn

Mitmed ohvitserid, kes Eesti Diviisi jalaväe riismeid Lätis nägid, kinnitavad seda. Voldemar Madisso: „Diviisi jalaväeosade suhtes on pilt lausa jahmatamapanev. Narva rindel rakendatud 45. ja 46. rügemendi pataljonidest pole ükski üksustena välja jõudnud“.

Suur segadus on taganemiskuupäevadega. Nii võib kohata väiteid, nagu oleks Riipalu grupp läbinud 24. septembril Suure-Jaani, 25. septembril Kilingi-Nõmme ja ületas piiri 26. septembril. See väide ei saa kuidagi tõele vastata, sest juba 23. septembril vallutas Punaarmee Viljandi ja Pärnu, 23 septembril Rujiena, 24. septembril Valmiera ja 25. septembril Mõisaküla ning Kilingi-Nõmme, surudes võimalikku taganemiskoridori üha kitsamaks ja kitsamaks.

37. politseipataljoni ohvitser Voldemar Madisso ja 87. diviis lahkusid Viljandist 22. septembril ja ületasid Läti piiri 23. septembril. Emajõelt taganenud soomepoiste pataljon läks Laatres laiali 23. septembril. Samuti oli üks viimaseid Eestist lahkujaid SS-brigaadi „Nederland“ pataljoni-suurune järelvägi, mis veel 24. septembril Kabli lähedal Pärnu-Riia maanteel viimaseid järelväelahinguid pidas ja samal päeval juba Ainazisse jõudis. Seetõttu näib igati loogiline, et eesti üksused pidid üle piiri Lätimaale jõudma 24. septembril. Isegi arvestades aeglast edasiliikumist ja vaenlase vahetu surve puudumist. On ju Viljandist Läti piirini maksimaalselt 50 kilomeetrit.

Olgu veel lisatud, et II armeekorpuse staap liikus 20. septembril Pilistverest 21. septembril Olustverre ja viimane relvakokkupõrge pealetungivate punaväelastega toimus sakslastel Kesk-Eestis 22.septembril Võhma juures. Eesti Diviisi staap jõudis 21. septembril ja ületas Läti piiri 22. septembril.

Mis puutub Eesti Diviisi suurtükiväelastesse, siis nemad vastavalt saadud käskudele Rakkes ei peatunudki (mis poleks ju Riipalu grupi kaitset tugevdanud, positsioonil vajati tankitõrje- ja välisuurtükke, mitte suurekaliibrilisi haubitsaid), liiguti edasi Koeru- Koigi- Suure-Jaani- Kõpu- Kanaküla- Kilingi-nõmme kaudu ja piir ületati kas 24. (või 25.) septembril. Enne Lätti jõudmist anti kahurid üle 87. Saksa jalaväediviisile.

22.-23. septembrini lahkusid Eestist Lätisse mõlemad Lõunarindel võidelnud Saksa diviisid: 87. ja 563. Nende lahkumisega on seotud ka nn „Mõisaküla viimnepäev“. 22. septembril voorisid läbi linna kümned ja sajad Saksa sõjaväe autod, mootorrattad, varustusega koormatud hobuveokid. Sakslaste lahkumine kestis mitu päeva. Vastavalt saadud käskudele tuli taganedes hävitada sõjalised objektid, kuid seda käsku tõlgendati üsna vabalt ja vastavalt võimalustele. Eelkõige tahtsid sakslased hävitada kohaliku raudteetaristu ja sideliinid. Raudtee juures lõõmasid suured põlevkivikuhjad. Kuumusest plahvatasid suurtükimürskudega laaditud vagunid, õhk oli lendavaid kilde täis. Saksa sõdurid paigaldasid pöörangute alla lõhkeainet, laskemoonaga vedurid ja vagunid lõhati. Kohalike kirjelduste kohaselt keenud kogu ümbrus nagu pudrupada.

Kesk tänava majad süttisid lõhkamisest. Tuul oli lõunast, seetõttu hävis linna põhjapoolne osa. Ja nii läks maja maja järel. Hävitustöö oli kohutav. Sel kohutaval päeval süüdati või süttis umbes 50 Mõisaküla maja. Osa süttis kuumusest, osa oli lõõmavatele põlevkivikuhjadele liiga lähedal. Hävisid raudteetehased, raudteejaam ühes hulga hoonetega, linnavalitsuse hoone, apteek, pank, restoran, koolimaja koos raamatukoguga, tuletõrje seltsimaja, hulk elumaju. Kokku muutus tuhahunnikuks üle 130 hoone, neist 70 elumaja. Kuulujuttude järgi olevat veel üksikud mootorratturid majadesse süütepomme pildunud ja siis kadunud. Tänu mõisakülalaste aktiivsele kustutustööle õnnestus osa linnast päästa. Kogu raudteerööbastik oli üles kistud, kõikjal vedeles lõhkemata pomme. Elektripostid olid maha paisatud, traadid segamini.

Riipalu faktor – kas oleks saanud olukorda päästa?

Toimunud Avinurme ja Porkuni katastroofi uurides jõutakse sageli väideteni, et kui Riipalu ei oleks lahkunud taganevate väeosade juurest diviisi staapi ja kohapeal korraldanud liikumisi, oleks ehk läbi pääsetud. Ehk isegi Porkuni lahing võidetud? Arvestades Riipalu võimekust, head mainet alluvate hulgas ja enesekindlat esinemist oma mälestusraamatus näib selleks alust olevat. Kuid teisest küljest – meenutades seda logistilist õudust ja kõiki takistavaid asjaolusid – näib siiski, et ega vahet poleks olnud. Porkuni lahingut ei oleks suutnud võita ka Riipalu. Kas ta oleks suutnud Rebase kombel viia läbi metsade ja soode suurema grupi oma diviisi mehi, on vaieldav.

Eriti kummalised on arvamused, nagu oleks pidanud Riipalu keelduma täitmast käsku ilmuda diviisi staapi ja jääma oma grupi juurde. Loomulikult täitis Riipalu käsku ja lootis saada lisainfot olukorra ja edasise taganemistee (või uuele positsioonile asumise) kohta. Kas ta oleks pidanud Augsbergeri pikaleveninud äraootamise asemel hoopis tagasi oma üksuste juurde tagasi pöörduma ja neid lääne poole juhtima – see on juba vaidluse teema.

Pikemat aega taganemiseks valmistunud ja selleks transpordivahendeid kogunud motoriseeritud 11. SS – diviis „Nordland“, 4. SS-brigaad „Nederland“ ja 11. jalaväediviis suutsid Rakvere-Paide-Pärnu marsruudil liikudes edukalt Lätimaale jõuda. Nende kolme Saksa väekoondise pääsemiseks oli mitu põhjust, mis neid eristasid Eesti Diviisist:

  • 1) nad olid hästi varustatud autode ja mootorveokitega ning liikusid kiiresti, kuigi vaatamata vastupidistele väidetele ei alustanud nad rindelt lahkumist eestlastest varem. Nii olevat hobutranspordiga suurtükiväeüksused suutnud peatumata edasi liikuda 150 kilomeetrit.
  • 2) neid oli kibekiiresti vaja Riia ja Valga vahelist rebenevat Saksa rinnet tugevdama, seetõttu jõudsid saksa väeosad Lätti juba 21. septembril.
  • 3) erandina jäeti mõned üksused Eestisse viivituslahinguteks: diviisi „Nordland“ soomusmasinatest luureüksus ja Pärnusse brigaadi „Nederland“ üks jalaväepataljon. Need üksused osalesid aktiivselt pealetungivate 2. löögiarmee väeosade edasitungi pidurdamisel Eestis.

Taganevate eesti väeosade liikumist aeglustasid lisaks hobutranspordile ka kehvad teed ja tsiviilpõgenike liitumine sõjaväelastega. Need teed polnudki mõeldud selliste inimmasside läbimiseks. Tänu absoluutsele ülekaalule õhus oli 2. löögiarmee juhatusel meie kolonnide liikumine täpselt teada.

Samas on raske väita, nagu saatnuks sakslased eesti väeosad spetsiaalselt nendele vähese läbitavusega teedele, et nad puruks löödaks. Saksa väejuhatus oli pigem ikkagi huvitatud nende väeosade pääsemisest Lätti, kuid mõni nutikam võis ka arvestada asjaolu, et eestlased eelistavad pigem kodumaale jääda. Asjaolu, et sama marsruuti kasutas ka tagasihoidliku võitlusvõimega sakslastest koosnev 113. julgestusrügement (kes samuti purustati ja vangistati) ei ole kindlasti just parim tõendusmaterjal.

Kindlasti tuli Saksa väejuhatusele üllatuseks ka 2. löögiarmee, eriti selle liikuvate eelsalkade kiire edasitungimine, mis eestlastel taganemistee Läti suunas ära lõikas. Samas kerkib küsimus, miks ei suunatud Eesti Diviisi (ja piirikaitserügemente) Tallinna suunas, et nad siis meritsi evakueerida? Kas leiti, et 10-15 tuhande eesti mehe jaoks ei piisa laevaruumi? Tallinnas suudeti nädalaga laevadele panna ligi 100 tuhat inimest, neist pooled olid sõjaväelased.

Miks jäädi kotti ja kuidas seal edasi tegutseti?

Muude põhjuste hulgas, mis kottijäämise kaasa tõid, tuleks nimetada veel selliseid:

  • 1) Eesti Diviisi juhatus ja 300. eriülesannetega diviisi juhatus (neli piirikaitserügementi) ei suutnud oma ida pool paiknevate väeosadega sidet pidada ja nende liikumist koordineerida ning ehk hoolitsesid eelkõige iseendi turvalise Lätisse pääsemise eest.
  • 2) Väeosade juures olevad vanemohvitserid ei suutnud segunenud üksusi enam kontrollida ja juhtida
  • 3) Taganevate sõjameeste liikumiskiirust aeglustas ka kehv füüsiline vorm ja võõrdumine pikematest jalgsirännakutest (Krivasoo rindelõigust Rakkeni jõudmiseks oleks tulnud läbida 60-70 km), kuna väeosad olid ligi pool aastat olnud positsioonisõjas.

Küllaltki tabavalt on eesti väeosade seisukorda taganemisel iseloomustanud 2. piirikaitserügemendi III pataljoni ülem kapten Meinhard Leetmaa. Tema jutt käib nii Eesti Diviisi kui ka piirikaitserügementide kohta 21. septembril. „Tudulinna teeristil kiilusid üldjuhi puudumise tõttu mitmest suunast tulnud rügementide pataljonid üksteise vahele. Pärast ei olnud enam ükski rügement omaette kolonnis, vaid hajutatud pataljonide kaupa 25 kilomeetri pikkuses kolonnis.“ Ja veidi hiljem: „Rännaku jätkamisel, pärast tekkinud paanikat, läksid segamini enamik seni koos liikunud pataljone. Kokku hoiti veel kompaniide kaupa.

Jõudnud Viru-Jaagupisse, tegin allüksuste ülematega järgneva lühikese olukorra hinnangu:
-segipaisatud, mitmest väeosast koosnev üldjuhtimiseta inimmass ei ole võimeline lahingut vastu võtma, valgub laiali ja langeb vaenlase tankide ja kahurväe ohvriks
-kõrgem juhtimine oli kadunud, pataljoni- ja kompaniiülemad tegutsevad iseseisvalt
-18. septembrist saadik ei ole meie pataljon saanud ühtki korraldust ega pole näinud ühtki kõrgemat ülemat, meid on jäetud saatuse hooleks
-toidutagavara on lõppenud, oleme näljas ja ööd-päevad kestnud rännakutest väsinud.“

Ka diviisi järelväes liikuv 45. rügemendi tankitõrjekompanii ülem Ago Loorpärg kirjeldab, kuidas esialgu korrapäraselt liikuvad korrastatud üksused omavahel segunesid, kaotasid võitlusvõime ja distsipliini. Kuuldused Eesti loovutamisest süvendasid seda veelgi. „Olukord muutus iga kilomeetriga halvemaks. Taanduvad üksused ei olnud selles segaduses enam juhitavad./…/ Mehed ja hobused põgenesid teelt metsa./…/Loota organiseerimata massile, mis nüüd teel liikus või sellega vastase tankidele ja jalaväele vastupanu osutada, ei olnud enam võimalik. Kogu juhtimine oli segamini löödud ja meeste ainuke mõte oli pääseda vastase haardest.“

20. septembril kohtas Loorpärg oma ametivenda 46. rügemendis obersturmführer Haabjärve. Peale nõupidamist otsustasid mõlemad ohvitserid minna autodega luurele – Loorpärg Ambla-Paide suunal, Haabjärv aga Rakke suunal. Paraku lõppes „luurelkäik“ sellega, et Loorpärg oma kompanii juurde tagasi ei jõudnudki, küll aga tegi ta pika seiklusrikka reisi, käies Tallinnas, Pärnus ja jõudis lõpuks Riipalu-Rebase grupile järele Lätimaal. Võib veel märkida, et tema poolt autosse kaasavõetud neli sõdurit eelistasid Eestisse jääda.

Mida mõtles üks taganev sõdur, kes sai surma Porkuni lahingus, saame teada mehe päevikumärkmetest, mida ta pidas kuni 21. septembrini. Viimane sissekanne on tehtud kella 11 paiku hommikul. Siinkohal on toodud vaid valitud katked pikematest kirjeldustest, kuid selgelt on tunda kirjutaja rõhutud meeleolu ja sünget eelaimdust. Suurtükiväelane Kurt Eiskop liikus Narva rindelt läbi Iisaku, Tudulinna, Udriku, Roela, Viru-Jakobi:

  • „18. september. Ümberringi on siin vaid vaid raba ja padrik. Kuhu nüüd läheme, seda küll ei tea…
  • 19.september. Kogu aeg see tüma tee ja knüppeldamm. Jalad on nii valusad. Vist läheme Peipsi äärde Avinurme. Jalad on võimatult haiged. Puhkame metsa vahel. Ah, kui vaid pääseks sellest jampsist. Ei lõppe see sõda ka kord ära. Käia on küll õige halb. Peab kannatama. Peal ei saa ka istuda, hobuseid on vähe. Teel on palju voore, surnud hobuseid, kes lennukist pihta olid saanud. Seljakotte ja varustust oli tee täis.
  • 20.september. Kuni kella 01.00 sai ka magada. Siis jälle edasi. Tee on voore täis. Edasi ei saa. Olevat tee ära lõigatud. Eespool käib madin. Oleme Oonurme ligidal metsa vahel. Voor seisab. Kell on 19.00, seisame Udriku külas. Jalgade valu on ka väga piinav. Jalad lähevad küll käest ära.
  • 21. september. Keegi enam ei hooli meist. Vastupanu kusagil ei ole. Sakslased on kadunud. Nii tühi ja kurb on ümbrus. Vanka on juba Kullenga tee läbi lõiganud. Äntu on läinud. Vaatame, kas saame läbi. On tunne, et seda päevikut vast kirjutan viimast päeva. Kui saaksin vaid koju…“

Raamat on müügil paremini varustatud kauplustes

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare