Kui treenitud on Eesti kaitsejõudude langevarjurid?
Nüüdseks on Eestis kümme aastat harjutatud erieesmärkidel tehtavaid langevarjuhüppeid ning instruktorid ja langevarjurid on võrdselt suurriikide sõduritega võimelised osalema mitmesugustel sõjalistel langevarjumissioonidel.
Langevarjud jagati mõnikümmend aastat tagasi juhitamatuteks ja juhitavateks varjudeks. Tavakodanikud jagavad langevarjud kõnekeeles kupliks (ümmarguse kujuga dessantvari) ja madratsiks (tiivakujuline laugurvari). Tegelikult on langevarjutüüpe oluliselt rohkem ja igaüks neist on loodud spetsiifiliselt mingi tsiviil-, sport- või militaarse eriülesande täitmiseks.
TUNTUIMAD DESSANTLANGEVARJUD
Esimesed ja levinuimad on Eesti kaitseväes NSV Liidu sõjatööstuse toodangust pärinevad vanad, head ja töökindlad D-6 nime kandvad langevarjud. Sellise suure valget värvi ümmarguse kujuga dessantvarju ülesanne on toimetada sõdureid suurte üksuste kaupa dessandi maandumiskohta. Esialgset elementaarset ja lihtsat langevarju on arendatud, et oleks võimalk sooritada dessanthüpped 150 meetri kuni 8 kilomeetri kõrguselt ning seejuures võib langevarjuhüpet sooritava
sõduri kaal koos varustusega olla kuni 140 kg ja õhusõiduki kiirus langevarjuri väljahüppe hetkel 140-400 km/h. Selliste võimaluste korral võib tõesti sooritada väga erinevate eesmärkidega hüppeid.
Tegu on juhitamatu varjuga, mida on seetõttu hea kasutada suurte dessantide käigus, sest kõik langevarjud liiguvad õhuvoolus ühtlaselt ja langervarjurite risk üksteisega kokku põrgata on väike. Teada on üksikjuhtumeid, kui dessantvarjudega on hüpatud ka väga suurtelt kõrgustelt. Selliste langevarjude eesmärk on siiski toimetada võimalikult suur üksus võimalikult kiiresti ja väheste kaotustega sihtmärgile.
Hüpped sooritatakse enamasti väga madalatelt kõrgustelt, et langevarjur oleks vastase märklauaks võimalikult lühikese aja. Et Eesti on NATO liige, oleme sammu hoidnud oma läänenaabritega ja võimaldanud koolitust ka NATO standardile vastavate dessantvarjudega MC1-1C. Sellega võib hüpata minimaalselt 500 jala (152 meetri) kõrguselt maapinnast ning hüppaja ja varustuse lubatud maksimumkaal on 163 kg. Tegu on sundavamissüsteemi abil kohe pärast õhusõidukist sooritatud väljahüpet avaneva ja samas juhitava varjuga. Seda langevarjurite seas Charlie’ks kutsutavat varju
kasutatakse enamasti väiksemate üksuste toimetamiseks piiratud võimalustega maandumisaladele.
LAUGURVARJUD
Taktikalised tiibvarjud ehk kandilise kujuga laugurvarjud on Eesti kaitseväes suhteliselt uus nähtus. Esmalt harjutasid sõdured rohkem sportlikel kaalutlustel tehtud hüppeid tavaliste tsiviilkasutuses olevate õpilas- ja sportlangevarjudega, kuid pärast võimalusi tutvuda teiste riikide sõjalise langevarjundusega jõuti tõeliste sõjaväeliste langevarjude juurde. Kui eelnevalt kirjeldatud üldjuhul ümmarguse kujuga dessantvarjud on mõeldud põhiliselt madalalt kõrgustelt sooritatavateks kiireteks hüpeteks, siis taktikaliste tiibvarjude ülesanne on vastupidine — hästi kõrgelt (üle 8 km) sooritatavad hüpped.
Mõlemal hüppeliigil on oma vajadused ja olukorrad, kus neid kasutatakse. Praegu lubab Eesti kaitseväe kasutuses olev varustus sooritada hüppeid suurtelt kõrgustelt ja kogukaaluga kuni 180 kg. Ka on olemas võimalus sooritada tandemhüppeid, mille eesmärgiks on spetsialisti või suurema koguse varustuse toimetamine täpsesse kohta, kuhu helikopteri või lennukiga ligi ei pääse ja jalgsi või maismaasõidukitega pääseb halvasti ja see võtab liiga palju aega.
Paljud kindlasti kahtlevad, kas langevari võimaldab kuhugi paremini ligi pääseda kui helikopter, kuid
näiteks võib tuua põlengu- ja suitsurohked alad, kus reaktiivmootoritega helikopteritel tekivad raskused.
LANGEVARJUHÜPPED VETTE JA METSA
Nii jõuti selleni, et langevarjureid võib vaja minna saatmiseks väga erinevatesse sihtkohtadesse. Üldjuhul on neist hüpete sooritamiseks kõige meeldivam keskkond vesi, sest sinna maandumine suvistes tingimustes on pehme ja lõbus. Samas võib see kogemus väga vajalikuks
osutuda, kui peaks juhtuma, et missioonil tehtava hüppe käigus kandud langevarjuga veekogu kohale või ongi etteantud sihtmärk vees.
Meie instruktorid on harjutuse käigus sooritanud ka selle rasketes tingimustes hüppe ja võime uhkusega öelda, et oleme selliseks ülesandeks valmis. Kõige suurem probleem vettehüppel on maandumisjärgne tegevus, sest langevari koosneb teatavasti suurest hulgast nööridest (langevarjurite keeles troppidest) ning need kujutavad vees tõsist ohtu hüppajale.
Ka mõjutab hüppajat oluliselt veekeskkond, eriti vee temperatuur. Kuid kui on seljataga piisav treening, omandatud vajalikud kogemused ja olemas sobilik varustus, on võimalik täita erinevaid
ülesandeid ja näiteks olla abiks vees olevatele hättasattunutele kuni päästekopteri saabumiseni.
Õhusõidukitel on raskusi metsistunud aladel, kus võsa ja puud takistavad maandumist ning võivad ohtu seada saadetise toimetamise sihtmärgini. Sellises olukorras on jälle kõige kiirem ja efektiivsem lahendus langevarjur, kes vajadusel maandub piiratud alale.
Kui võtta mõistet puu otsa maandumine sõna-sõnalt, mõjub see naljakalt, kuid reaalselt on see olukord, kui puude otsa jääb takerduma suur langevari ja langevarjur peab suutma end sealt vastavalt olukorrale vabastada ning olema jätkuvalt võimeline sooritama oma ülesande ja toimetama
vajaliku saadetise, info või spetsialisti ettenähtud sihtmärgini.
LAUGLEMINE JA VABALANGEMINE
Erilist ettevalmistust nõuab hüpe olukorras, kus õhusõidukil ei ole võimalik sihtpunktini sõita ning langevarjur peab sooritama hüppe suurelt kõrguselt, lendama seejärel langevarjuga pika maa sihtmärgini ja täitma seal oma ülesande. Sellistele hüpetele eelneb pikk ja tõsine treening nii rõhukambrites kui ka reaalseid hüppeid sooritades. Tänapäeval võimaldavad laugurlangevarjud läbida vahemaid, mis ületavad 200 km väljahüppekohast, mõistagi oleneb lauglemiskaugus suuresti väljahüppekõrgusest.
Eestis on sooritatud üle 40 km ulatuvaid lende. Selliste lendude puhul on üldjuhul väga tähtis jääda märkamatuks maas jälgivatele üksustele, seetõttu sooritatakse hüpped valdavalt ööpimeduses. Langevarjur jääb oma väiksuse ja mittepeegelduvate pindade tõttu ka radarile nähtamatuks. Et eesmärk on jõuda võimalikult märkamatult võimalikult kaugele, on see osa laiendatud ka vabalangemise osale langevarjunduses ehk ajale, mil inimene kukub vabas õhuvoolus. Et pikendada vabalangemise aega, tuleb pikendada ka sellel ajal läbitavat teekonda.
Vabalangemiskiiruse vähendamise ja edasiliikumiskiiruse suurendamise abistamiseks on välja mõeldud tiibülikond ehk tiibkostüüm (ingl wingsuit). Tiibkostüümiga lendamine on väga populaarne harrastus tsiviillangevarjunduses. Kuid sõjaväelased on astunud mõned sammud edasi ja nii ei teegi enam suurt vahet, kas tegu on lennuki, lendava inimese või lihtsalt langevarjuriga. Viimaste arenduste käigus on avalikkusele näidatud fikseeritud tiivaga sõjaväelangevarjurit. Täpsemad
tehnilised andmed hoitakse siiski saladuses.
TÄNAPÄEVASEID ARENGUID
Tänapäeva olukordades ei viida läbi enam suuri dessante sõjapidamise eesmärkidel. Rohkem kasutavad langevarje eri- ja päästeüksused, kelle põhiliseks nõudeks on varustuse toimetamine sihtmärgini ja seal selle üleandmine või varustust kasutades oma ülesande täitmine. Sellest tulenevalt ongi väga tähtis välja tuua erinevate langevarjude maksimaalne lubatud väljahüppekaal. On ka varustust, mis visatakse sihtmärgile üksinda (ilma langervarjurita) ning sellise varustuse lubatud kaalupiirid on tonnides. Eestis sellist võimekust ei ole. Oleme aga suutelised toimetama
nii oma isikliku varustust kui ka hädaabi- või erivarustust sihtmärgini. Ka on Eestis olemas võimekus viia sihtmärgini eriväljaõppe saanud spetsialiste, olgu nendeks siis insenerid või meedikud.
Kogenud ja treenitud langevarjur on võimeline osalema väga erinevatel ja erineva raskusega missioonidel. Samas hoiab pidev langevarjualane treening sõdurit vaimselt ja füüsiliselt vormis. Langevarjundus on väga kiirelt arenev eriala, asendades üha enam palju kallimaid ja raskemini teostatavaid ülesande läbiviimise meetodeid just tänu oma pidevalt kasvavale ohutusele, mis tuleneb suuremast teadmistepagasist ja tehnoloogia arengust.
