Kommentaar: Jälle need kurjad ameerika imperialistid ilmsüütu Süüria kallal?

 (200)

Kommentaar: Jälle need kurjad ameerika imperialistid ilmsüütu Süüria kallal?
Saddam Hussein on murtud.Reuters / Scanpix

See kõik hakkab pihta Stalini-aegsest nõukogude propagandast 1940. ja 1950. aastatel, mis leidis paraku laia kõlapinda mujal, eriti Ladina-Ameerikas ja Lähis-Idas: Ameerika olevat imperialistlik vaenlane, kelle sõjajanul polevat piire. Isegi demokraatia levik olevat mingisugune ameeriklaste vägisi kaela määritud vandenõu, on selle järellainetusena levinud hüüdlause.

Jutt nagu iga USA president tahaks ja saaks omale võidukat sõda, on selge liialdus, sest tegelikult ei alustanud Roosevelt ju Teist maailmasõda, Truman ei alustanud Korea sõda, Kennedy ei alustanud ka Berliini ega Kuuba kriisi, Johnson ei alustanud sõda Vietnamis. Clinton polnud süüdi selles, mis Balkanil lahti läks, Bush ei oleks 2000. aastal halvimas unenäoski ette näinud seda, mis 9/11 (2001) toimuma hakkas, Obama lasi aga Süürias toimuva lihtsalt käest libiseda, nagu ka Donald Trump ei oma selget nägemust, mis Süürias toimuma hakkab.

Loe veel

Seotud lood:

Need on kõik sõjad, mis on ameeriklastele kaela sadanud ühel lihtsal põhjusel: USA on majanduslikult kõige edukaim riik maailmas, mis jaksab ülal pidada maailma kõige efektiivsemat sõjajõudu, ja paraku, on ta ainus riik, kes suudab tegelikult konfliktset maailma ohjeldada. Kes tahab, jääb muidugi endiselt kiruma "maailmapolitseinikku" Ameerikat, kes meile vägisi demokraatiat eksportivat. Fakt on aga see, et kui me otsime puhtast agressiivsusest ajendatud sõdu, kus ameeriklased osalenud, peame minema sügavale 19. sajandisse, indiaanisõdade aega. Ka 1898. aastal Hispaania vastu sõtta minnes toetas USA tegelikult kuubalaste juba käimas olnud ülestõusu.

Esimesse maailmasõtta sekkus Ameerika tohutu hilinemisega. Ka Teine maailmasõda oli ameeriklaste jaoks hilinenud vastas hitlerlikule agressioonile, mida harjumuspärase isolatsionismi vaimus alguses üldse ignoreeriti. Kui Jaapan poleks 1941. aastal ise Pearl Harborit rünnanud, oleks ameeriklaste pealtvaatamine jätkunud edasi.

Mida iganes ka Jaltas või Potsdamis 1945. aastal kokku lepiti, mingeid järeleandmisi kommunistliku leeri agressioonile ja vägivallale alistatud maades, USA tegelikult ei teinud. 1945. aastal pidi Ameerika tormama, et Stalin tervet Aasiat korraga ära ei vallutaks, vaid ajutiselt sellele piiri pannes, samas kui Korea, Vietnam, hiljem ka Jeemen kahe maailmajõu vahel "ära jagati". Mitte mingi salatehingu, vaid sõjalise tasakaaluga, oma vägesid Punaarmeele vastu asetades. Koreas kestab see vastasseis siiani, ja olgu tänatud, muidu loeks me nälga surnuid kokku poolsaare mõlemal poolel.

Külm sõda oli katse hoida tagasi kommunistlikku agressiooni, mida ameeriklased küll ei võitnud, vaid suutsid edasi lükata. 1946. aastal tekkis rahvusvaheline kriis sellest, kuidas Punaarmee "ajutiselt okupeeritud" Iraanist välja saada, ja samal ajal hoida ära Türgi väinade okupeerimist NSV Liidu poolt. 1947. aastal üritasid kommunistid haarata sõjaliselt võimu Kreekas, millele ameeriklased said vastata vaid toetades Kreeka valitsust. 1948. aasta Berliini blokaad ja selle avamiseks korraldatud õhusild ei väljendanud mitte ameeriklaste, vaid nimelt Stalini imperialismi.

1950. aastal algas Korea sõda sellega, et Stalini isiklikul loal alustas Põhja-Korea punaarmee otsest agressiooni Lõuna-Korea likvideerimiseks. USA motivatsiooni Koreas võib tõlgendada kuidas tahes, aga agressoriks polnud seal Ameerika.

Nõukogude propaganda kirjutas küll palju USA luure keskagentuuri CIA pahategudest, vaikides meelega sellest, et esmalt Komintern, hiljem NSV Liidu diplomaatiline korpus ja KGB ässitas, õhutas ja maksis veelgi suuremas mahus kinni terrorismi ja nn "revolutsioone" kogu maailmas, millega taheti võim oma kuulekate jõudude kätte haarata. Ka see ei alanud pihta Ameerikast, kuigi USA asus reeglina toetama neid, keda Moskva kukutada püüdis. Ka nende käed ei olnud puhtad, kuid siin ju pada sõimaski katelt.

Mis puudutab sõdu Vietnamis, Tais ja Kambodžas, siis 1946 alanud esimeses Indo-Hiina sõjas olid NSV Liit ja Puna-Hiina tugevalt sees punaste jõudude toetajatena ammu enne kui USA üldse hakkas prantslastele abi andma. Ja kui teine Indo-Hiina (laiemalt tuntud kui Vietnami) sõda läks lahti 1955. aastal, USA väed viidi aga Tonkingi intsidendi järel sisse 1964. aastal, jääb vahele periood, mil ameeriklastel polnud isegi selget pilti kuidas kasvavale kommunismiohule regioonis vastu hakata.

Enne 1964. aastat oli Vietnamis pea sama palju nõukogude sõjaväelastest "nõustajaid" kui ameeriklasi. Vietnami sõda sümboliseerib ameeriklaste peataolekut ja lüüasaamist, mitte seda, et nad oleks agressoritena olnud maailma vallutamas. Ründav jõud tuli kogu aeg ju Moskvast läbi Põhja-Vietnami, keda NSV Liit täielikult ülal pidas.

Lähis-Idas oli juba 1967. aasta sõjast peale lääneriikide toetus Iisraeli, NSV Liidu sama suur sõjaline abi aga araabia riikide selja taga. Veel 1956. aastal Lähis-Idas toimuv ameeriklasi tegelikult ei huvitanud, Moskva aga kasutas ära kõik võimalused, et läänemaailma ja Iisraeli vastu vaenu külvata, kusjuures terve rida palestiinlaste terrorirühmitusi loodi otsesel KGB toetusel. See, et USA alles 1981. aastal oma väed Liibanonis maha pani, et rahu kehtestada, on märk hilinemisest, mitte imperialismist.

President Richard Nixon tõi USA väed 1973. aastal tormakalt Vietnamist välja ja see lõppes punavõimu laienemisega kogu Vietnami peale. President Gerard Ford eelistas üleilmse naftakriisi ajal üldse pingelõdvendust, Helsingi 1975. aasta lõppaktiga. President Jimmy Carter sai kaela pantvangikriisi Iraanis, millele ameeriklased tegelikult põhjust polnud andnud.

Ronald Reagani Ameerika toetas küll jätkuvalt jõude, kes sõdisid kommunistide vastu, näiteks Nicaraguas. Moskva tõi aga kaasa 1,5 miljoni inimese hukkumise oma agressiooniga iseseisva Afganistani vastu 1979-1989. Reaganit selles ju süüdistada ei anna.

Bush-seenior ei olnud süüdi, et Saddam Hussein 1990. aastal Kuveidi ära vallutas, ka see et ameeriklased ja liitlased ta alles pool aastat hiljem sealt välja lõid, näitab kõhklusi, mitte agressiivsust. 2003. aasta Iraagi sõda aga oli eelmise sõja tegematajätmiste hilinenud silumine.

Bill Clintoni ajal tõmmati ameeriklased Balkani konflikti mitte agressorina, vaid ainsa jõuna, kes oleks suutnud sealset kommunismijärgset verevalamist lõpetada. Teatavasti polnud nad selles küll palju järjepidevamad eurooplastest, aga vähemalt Bosnia sõda sai 1996. aastal rahumeelse lõpu, ka Kosovo genotsiid lõpetati NATO sekkumisel 1999. aastal üsna vähese ohvrite arvuga.

Mida iganes filmimees Michael Moore oma 2004. aasta filmis "Fahrenheit 9/11" ka väitis Bush-juuniori terrorismivastase sõja kohta, tuli see terrorilöök ju Bushile kaela, mitte tema algatusel. Al-Qaida sündis hoopis sõjas agressorliku Nõukogude Armee vastu Afganistanis, mitte ameeriklaste süül. Aga fakt, et al-Qaida ja praegu islamiriigi liidrid kordavad sisuliselt kuuekümnendate aastate nõukogude propagandast pärinevaid väiteid "Ameerika imperialismi" vastu, on omaette nähtus. Enamik vandenõuteooriatest sündisidki ju algselt KGB kabinettides.

Niisiis terrorismivastane sõda sadas Barack Obamale kaela koos ametikohaga. Nobeli rahupreemia avansina kaelas, pidi ta näitama end rahu toojana, mis aga väljendus hoopis selles, et Iraak ja Süüria langesid suures osas Islamiriigi kätte. Araabia kevadet ameeriklaste organiseerituks lugeda võib vaid pimesi Moskva propagandat uskudes. Ja see sama sõda sadas Süürias kaela ka Donald Trumpile, ilmselgelt asjana, mida ta uue isolatsionistina oleks eelistanud tegelikult mitte tähele panna.

Paraku, ameeriklastele pole antud sellist luksust, globaalset kõrilõikajate pidu lihtsalt pealt vaadata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised