Kindral Terras: me kaitseme ennast ise ja liitlased toetavad meid

 (39)
Riho Terras
Riho Terras.Foto: Priit Simson

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul oli ajakirjal Sõdur põhjust küsitleda kaitseväe juhatajat kindral Riho Terrast, mis Eesti kaitseväes tehtud ja mis teoksil.


Ilmus ajakirjas Sõdur nr 1/2018

Eesti Vabariik sai saja-aastaseks ja Eesti kaitsevägi saab saja-aastaseks. Iseseisva riigi kohta on see siiski suhteliselt lühike aeg. Kas me võime kinnitada, et kasvuraskustest oleme nüüdseks üle saamas?

Meie riik on ju vabana ainult 50 aastat eksisteerinud ja kaks korda algusest peale alustada on alati raskem kui ühe jutiga panna. Ka soomlased saavad saja-aastaseks, aga nende pidev ja katkematu areng on viinud neid sinna, kuhu meil on veel tükk maad minna. Ma usun, et kaitsevägi ei saa kunagi valmis, nagu ka Eesti riik. Alati on mingid uued väljakutsed, muutused ja arengud. Ma arvan, et me püüame olla asjadega kursis ja aktuaalsed, aga alati saab edasi areneda. Lõppstaatust ei olegi olemas. Kaitsevägi on ka vanem kui Eesti Vabariik, vähemalt 1. jalaväebrigaad arvab niimoodi.

Millised on selle aasta suurimad väljakutsed Eesti kaitseväele?

Kindlasti on sellel aastal kaitseväe ja Kaitseliidu suurim väljakutse – õppus Siil 2018, kus me mobiliseerime maakaitse ja Kaitseliidu üksused, ka need, mis sõjalises struktuuris ei ole. Põhirõhk on sellel, et tõestada endale ja teistele, et kontseptsioonina Kaitseliit töötab ja toimib. See on väga mahukas ja mitmekihiline ülesanne, seda enam, et taas on tulemas paljud liitlased sinna meiega koos. See on meie suurim väljakutse nii väljaõppe kui ka avalikkusega suhtlemise poole pealt.

Seotud lood:

Õppused peaks näitama ka meie mobiliseerimisvõimet suurte kriiside puhul. Kevadtormid, Okas, Siil... Kas me nende põhjal saame öelda, et mobiliseerimisvõimega võib rahul olla?

Rahul ei tohi kunagi olla. Meil on ennekõike eesmärk iseendale tõestada, et meie valitud ajateenistusel põhineva reservarmee kontseptsioon koos mobilisatsiooni-teemadega on toimiv. 2015. aasta Siili ajal tõestasime, et see vägi on võimalik kokku kutsuda. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal Okasega tõestasime iseendale, testisime selle kiirust ja ajaraame. Nende baasil on põhjust arvata, et meie valitud reservarmee kontseptsioon toimib, aga on veel palju nüansse, mida tuleb üle vaadata, ennekõike just kokkukutsumise meetodid. Peame ka kohustuse tekitama. Kui tänapäeval enamik järgib liikluseeskirju ja kehtestatud maksusüsteemi, siis peame ka reservarmee toimimises jõudma sarnase olukorrani, kus ka kaitseteenistuse kohustuse „maks“ saaks Eesti meestel ja vabatahtlikel naistel tasutud.

Eesti sõduri ja ka enamiku Eesti ühiskonna kaitsetahe on tugev. Samas näeme meediaruumis katseid seda kaitsetahet kõigutada ja inimesi selles kahtlema panna. Kas kaitsevägi ikka tunneb piisavat toetust elanikkonnalt tervikuna?

Üldiselt ei ole sellega minu ajal probleeme olnud. Ma arvan, et pigem on viimastel aastatel toetus tugevnenud ning suurenenud ka eesti keelt mitte kõneleva ehk vene keelt emakeelena rääkiva elanikkonna hulgas. Leian, et me oleme õigel teel. Ideaali ei ole, aga eeldan, et toetuse tunnetuselt oleme paremas seisus kui paljud meie naabrid.

Eestis on kaitsekulutuste tase üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Kas selline tase on meie majandusliku võimekuse juures piisav, et Eesti kaitseväge tegelikult kaasaegsel tasemel hoida?

See on minimaalne, millest alates on võimalik rääkida mingisuguse kaitse arendamisest. Kunagi ei ole raha liiga palju. Meie jaoks on teine väga oluline, aga piiratud ressurss – inimesed. Aasta-aastalt isegi personalikulusid ja palka tõstes ei ole me saavutanud seda kasvusammu, mida me oleme planeerinud. Viimastel aastatel on kerge kasv küll olnud, aga sisulist hüpet ei ole suudetud saavutada. Seetõttu tegevteenistuses olevate inimeste hulk piirab ka meie kaitsevõimet.

Eesti sõdurid on käinud nüüdseks välismissioonidel juba ligemale 22 aastat. Kui edukalt oleme nendelt missioonidelt saadud kogemusi rakendanud oma kaitseväelaste väljaõppesse? Mida me üldse missioonidest õppinud oleme?

Loe veel

Alustame sellest, et välismissioon ei ole koht, kus me peaks midagi õppima, vaid sinna saadetakse parlamendi otsusel Eesti sõdurid rahvusvaheliselt täitma oma ülesandeid ja kohustusi, milliseid oleme endale võtnud. Ja meie esimene õppetund on see, et kui me teeme otsuseid osaleda mingitel operatsioonidel välispoliitilistel kaalutlustel, siis on vaja otsuseid teha kiirelt ja olla esimeste seas. See annab alati kõige parema n-ö nähtavuse. Teine on see, et oleme olnud piiranguteta lahinguväljal ja see on olnud alati nähtav ning kindlasti pannud meie sõdurid ka raskematesse olukordadesse. Me oleme õppinud, et rahvusvahelisele operatsioonile minnes peab alati arvestama sellega, et see on ohtlik ja inimesed võivad surma ja haavata saada. Meie noored ohvitserid, kes on käinud Afganistanis või Iraagis, õpivad surve all lahingutingimustes otsuste vastuvõtmist. Ka see on araütlemata suur oskus. Kõige tähtsam kokkuvõtteks on see, et Eesti sõdurid on tõestanud nii endale kui ka liitlastele, et me oleme täiesti tõsiseltvõetavad, teistega võrdsel tasemel nii väljaõppe kui ka pealehakkamise poolest. Kõige olulisem on enesekindluse tekkimine, et me teeme õiget asja ja teeme seda õigesti.

Missioonide tulemusel on Eesti sõdurite maine maailmas päris kõrge. Kui meie võrdleme aga oma sõdureid teiste NATO riikide sõduritega, kas meil on põhjust midagi häbeneda või on meil lausa midagi, mida teistele NATO riikidele eeskujuks seada?

Ma arvan, et meie paindlikkus ja vähene bürokraatlikkus, kuigi meile endale tundub, et bürokraatiat on palju, aga teistel on veel rohkem. Samuti meie suutlikkus teha paindlikke otsuseid ja muutuda operatsioonidel. See on kindlasti meie eelis ja Eesti sõduri distsipliin on võrreldamatu väga paljude meie liitlaste distsipliinitasemega. Meid on selles mõttes ka tähele pandud kui väga distsiplineeritut, eesmärgile pühendunud väge, eesmärgikeskse mõtlemise ja paindliku juhtimisstiiliga.

NATO tippkohtumine on kavandatud juulis 2018 uude NATO peakorterisse Brüsselis. Mida nüüd Eesti sellelt tippkohtumiselt ootab?

Eesti jaoks olulised tippkohtumised Walesis ja Varssavis muutsid väga oluliselt kogu läänemaailma maailmapilti. Otsused, mis seal tehti, olid väga selgelt Eesti jaoks kasulikud. Aga meie eesmärk ei ole loorberitele puhkama jääda. Olles teadlik ja aru saades ka lõunatiiva riikide muredest ja probleemidest ning nendega tegeldes, tahame meie ikkagi saavutada seda, et heidutuse hoiakut, mis on tingitud eFP kohalolekust, laiendatakse veel kontseptsioonide ja plaanidega, kuidas toimub nende operatsioonitoetus siin piirkonnas. Milline on NATO tegevuskava õhus ja merel? Kuidas toimub nende tugevdamine ja kuidas neid meie piirkonnas, meie sõjateatris olevaid võimelünkasid kõige otstarbekam on koos liitlastega täita? Meie liitlased peavad aru saama, et me oleme valmis ja tahame artikkel kolme täita, mis teatavasti näeb ette, et iga riik peab olema võimeline iseennast kaitsma. Ja artikkel viie osa, kuidas me seda liitlastega koostöös teeme, on see, milles me peame üritama ka järgmisel NATO tippkohtumisel oma vajadustele veel paremad vastused saada. Kindlasti on oluline ka see, kuidas küberruumis toimuvat edasi arendatakse.

Kunagi varem iseseisvuse ajal pole Eesti pinnal nii palju liitlasvägesid nähtud. Kas see on vaid ajutine vastus Venemaa agressioonile Ukrainas või võime juba öelda, et kohalolek siin jääb püsima?

Nagu kaitsevägi areneb, muutub ka see keskkond, kus me oleme. Tänase päeva seisuga tundub maakomponendi kohalolek siin olevat optimaalne, aga ka õhus ja merel toimuv on meile oluline. Ei saa öelda, et see ei võiks suureneda. Tänaseks on otsus tehtud pikas perspektiivis ja lõpptähtaega ei ole määratud. Kui ühel päeval kõik meie naaberriigid on demokraatlikud, sirge maailmavaate ja vastutustundliku suhtumisega, siis kindlasti ka seda liitlaste kohalolekut on vähem vaja. Tänasel päeval ma seda tulemas ei näe.

Eesti eraldi ja ka NATO tervikuna on pidevate psühholoogiliste ja kübersõja rünnakute all. Kas meie ühiskond on nende eest piisavalt kaitstud ja kas meie kaitsevägi on võimeline nendele adekvaatselt vastama?

Kaitsevägi üksinda ei pea vastama rünnakutele, mis toimuvad kõikides teistes domeenides. Küll aga on kaitsevägi olnud sellise mõtlemisviisi eestkõneleja, et nendele ohtudele tuleb kompleksselt läheneda. Laiapindse riigikaitse mõttes tuleb läheneda terviklikult nii küber-, majandusohtudele, kui ka infosõja ohtudele. Ma arvan, et Eesti riigis on see teadmine tekkinud, et propagandasõjas tuleb positsioone paika saada ja selles võitlemises on tarvis vahendeid, mis on spetsiaalselt selle jaoks mõeldud. Ka tänases riigieelarves oluline strateegilise kommunikatsioonieelarve suurendamine näitab seda. Me ise oleme õppustega tõestanud, et teema on vajalik ja sellega tuleb edasi tegeleda, mingisugused võimed on meie kaitseväes juba tekkinud ja see on üks osa meie lahingutest. Kübersõda on üks paljudest ohtudest, millega tuleb tegeleda kompleksselt. Küberrelv ei ole rohkem ega vähem sarnane suurtükkide, tankide või lennukitega, erinevus on ainult selles, et seda relva saab kasutada ka praegu, rahu ajal ja sellel rindel käib pidev mõõduvõtmine.

Me kõik teame, milline närvide mäng oli külma sõja ajal, kui vastastikku ähvardati tuumarelvadega ja pideva sõjalise konfliktiga. Täna on Eesti sisuliselt samasuguse närvide mängu rindejoonel. Kas meil on aga üldse võimalik selliste ähvarduste suhtes külma rahu säilitada?

Külma rahu tuleb ikka säilitada. Küll aga ma ei näe veel seda võrdlust, et see nii kohutav on. Sellist pinget nagu külma sõja tippaastatel ma täna siiski meie regioonis täheldada pole suutnud. Küll aga kaugel idas on need pinged juba lähenemas külmale sõjale.

Kas Eesti ja Venemaa vahel on külm sõda?

Ma arvan, et mitte sellises formaadis ja pinges nagu külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Aga valvel peab olema, tähelepanelikult tuleb jälgida kõiki asju ja liitlaste tähelepanu tuleb ka sellel piirkonnal kogu aeg hoida. Vaieldamatult on Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv väga ohtlik ja palju rohkem tuntav - nähtav meie lõunatiiva liitlastele. Meie asi on oma eesmärgi eest seista ja siiamaani on meil see päris hästi õnnestunud. Aga seda saab vaid siis teha, kui meie lõunatiiva liitlased näevad, et ka meie oleme vastutustundlikult panustamas nende probleemidesse. Ettepanek saata Eesti rühm Afganistani tugevdamiseks ja läbirääkimised Prantsusmaaga võimalikest ühistest operatsioonidest on osa sellest suurest mängust ja pildist.

Kas üleilmne sõda terroristide vastu ilmselgelt ikka jätkub?

Üleilmne sõda terroristidega peab jätkuma. Me peame aru saama, et kuigi meil väikese riigina on vähem kokkupuuteid olnud, ei tähenda see seda, et terrorism meie piirkonnas välistatud on. Prantsusmaal toimunud terrorirünnakus said ka eestlased surma. See puudutab kõiki ja väga otseselt, vahetult. Aga eksistentsiaalne oht lähtub ikkagi Venemaast. Praegu tundub, et see valulävi ei ole liiga kaugel.

NATO ja EL „vihmavari“ on küll tugev argument maailmas, aga vastu peame sõjaliselt hakkama ikka meie ise. Kas me võime kindlalt öelda, et 1940. aasta stiilis hääletu alistumine on tänapäeval võimatu?

Ma pean siinkohal mainima saja-aastaseks saanud kapral Eduard Kuuskorit, kes oli üks nendest meestest, kes siiski ka pauku tegi, 1940. aastal sidepataljoni võitlejana Raua tänaval. Ma usun, et täna oleme oma mõttemaailma, arusaamise ja tahtmisega nii kaugel, et eesmärk on konflikti ära hoida. Me peame olema nii hästi valmis, et see tekitaks heidutuslikku efekti. Ja kui vaja, siis ka sõdima ja tegema seda igal juhul. Meie eesmärk ei ole mitte Eesti eest surra, vaid toimetada nii, et sõda ei tuleks, et Eesti riik oleks vaba ja iseseisev.

Kas liitlased on meile siin väga tugevalt toeks?

Ilma liitlasteta oli ka 1940. aasta väga suur väljakutse. Liitlassuhete hoidmine on väga tähtis. Ka Vabadussõda ilma liitlasteta ei oleks olnud võidetav. Täna oleme võimelised sõdima ise, kui meile teatud kohtades appi tullakse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare