Kaitseväe eriüksuste juht: peame olema valmis reageerima igasugustele nähtustele

 (52)
Kaitseväe eriüksuste juht: peame olema valmis reageerima igasugustele nähtustele
Kolonelleitnant Riho Ühtegi. Foto: Sõdur 2/2015

Ajakirja Sõdur intervjuu kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga.

Ilmub ajakirjas Sõdur 2/2015

Härra kolonel, varsti saab täis kaks ja pool aastat, mil kaitseväe erioperatsioonide väejuhatus on olnud iseseisev, otse kaitseväe juhatajale alluv üksus. Kuidas on kulgenud teie areng?

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse (ESTSOF) ajalugu ulatub 2003. aastasse, kui luurepataljoni koosseisu hakati looma erioperatsioonide gruppi. Oma sünniaastana tähistame aga 2008. aastat, kui hakati arendama praegust erioperatsioonide võimet. Kaks ja pool aastat oleme olnud iseseisev organisatsioon kaitseväe koosseisus. Iseseisvaks organisatsiooniks kaitseväes saime 2012. aasta 1. jaanuarist ja läinud aasta 1. augustist, kui hakkas kehtima kaitseväe korralduse seadus, muutus meie organisatsiooni nimetus erioperatsioonide väejuhatuseks ja meist sai sisuliselt neljas väeliik.

Areng on viimastel aastatel läinud ülesmäge. Oleme suutnud selgelt sõnastada erioperatsioonide väejuhatuse ülesande Eesti kaitsmisel ja suutnud ennast nähtavaks teha ka rahvusvaheliselt. NATO-s öeldakse meile, et oleme väike, aga väga võimas. Oleme jõudnud missioonile, oleme teel üksuse täieliku komplekteerimiseni ja järgmisest aastast peaksime kolima oma uude baasi.

Seotud lood:

Kuivõrd on viimase viie aasta jooksul muutunud üldine sõjapilt?

Ei saa öelda, et see on muutunud just viimase viie aastaga. Tegelikult on see ikka tunduvalt pikem aeg. 2003. aastal käisin esmakordselt NATO peakorteris rääkimas ideest luua erioperatsioonide üksus. Sinnamaani oli luure koosseisus ette nähtud kaugluure- ja diversiooniüksus. Kui kuuldi, et räägime ainult kompaniisuurusest üksusest, millel ei ole korralikku õhutranspordi abil ümberpaiknemise võimet, siis öeldi, et ma võin selle mõtte ära unustada.

Nüüdseks on iga üksik erioperaator nii hinnatud, et kui mõni riik ütleks, et meil on pakkuda kolm erioperaatorit, siis NATO aplodeeriks. Pilt on oluliselt muutunud. Ka erioperaatorite maine on muutunud, sest viimased väikese intensiivsusega konfliktid on näidanud erioperatsioonide osatähtsuse kasvu just sõjalise toetuse vallas. See on abi, mida me anname nõustades, õpetades, logistiliselt toetades ja partneritega koos operatsioonidel osaledes. Näiteks meie tegevust Afganistanis, kus me õpetame välja sealseid eriväelasi ja koos nendega ka opereerime operatsioonidel, nimetataksegi sõjaliseks toetuseks.

Peame olema valmis reageerima igasugustele nähtustele. Me teame, mis toimub Ukrainas. Kuigi Venemaa püüab oma konventsionaalset sõjalist tegevust Ukrainas suhteliselt varjata, on temapoolsed võtted on üsna sarnased sellele, mis toimus 2008. aasta augustis Georgias. Seestpoolt alustatud konflikti puhul on alati küsimus, kuidas sellise vaenlase vastu võidelda, kõige keerulisem. Tihti arvatakse, et sellises olukorras ongi kõige efektiivsemad just erioperatsioonide üksused. Erioperaatorid on ette valmistatud tegutsema keerulise keskkonnaga kriisikolletes. Siin saab riik kasutada väikesearvulisi üksusi, kes on väga professionaalsed, suudavad lahendada olukordi käigult ja mobiliseerida kohalikku elanikkonda võitlema raskesti identifitseeritava vastasega, ehk siis roheliste mehikeste vastu, nagu me neid Ukrainast teame. Erioperatsioonide üks ülesanne ongi leida võitlusviise sellise vaenlase vastu. Aga ka ise genereerida rohelisi mehikesi, kui vaja.

Üldisemalt valmistume me oma riiki kaitstes toime tulema kogu laia sõjapildiga. Me ei räägi siin üksnes rindesõja pidamisest. Võib-olla tuleb sõdida hoopis teistsugust sõda, mida praegu on raske sõjana defineeridagi. Me kutsume seda irregulaarseks sõjapidamiseks ehk sõjaks teiste vahendite, teiste meetodite ja teistsuguse vastasega. Eriüksused oma paindliku ettevalmistusega peaksid sellistes olukordades hakkama saama.

Loe veel

Erioperatsioonide üksuse peamine ülesanne Eesti riigikaitses on seega arendada mittekonventsionaalse sõjapidamise võimet. Aga kui hästi oleme valmis maandama viimastel aastatel Euraasia kontinendil tekkinud riske?

Tegeleme sellega väga intensiivselt. Oleme kirjutanud oma irregulaarse sõjapidamise doktriini, mis on omamoodi unikaalne, sest vaid väga vähestel riikidel on praegu midagi seesugust. Pole juhus, et just Tartus peeti eelmise aasta lõpus tavatu sõjapidamise konverents. Seal oli palju juttu kõigist nendest uutest terminitest ja sõjapidamisviisidest, millega maailm praegu silmitsi seisab. Meie hakkasime sellise sõjapidamisega seonduvale mõtlema varem kui paljud teised NATO riigid. Nüüd, kui hübriidsõda on NATO-s kulutulena leviv väljend, kui hübriidsõjaga kaasnevate probleemidega tegeldakse väga põhjalikult, oleme meie sammukese ees, sest nägime seda ette ja oleme sellele aegsasti mõelnud, ning meilt tullakse nüüd juba tihti nõugi küsima.

Uute ohudimensioonide tunnetamine raputab tihti heaoluühiskondi tegudele. Praegu pole hübriidsõjapidamisele olemas isegi veel definitsiooni, aga vaadates, kui palju koosolekuid, seminare, konverentse sel teemal peetakse, pole sellegi sõnastamine enam kaugel. Rääkimata doktriinidest ja kontseptsioonidest, kuidas sellisele ohule vastu seista. NATO jaoks teeb hübriidsõja oht olukorra keeruliseks seetõttu, et kuna hübriidsõjapidamise puhul ei toimu selget kallaletungi riigile, ei teki ka selget artikkel 5 situatsiooni.

Loetelu esmapilgul harjumatutest tegevustest, mida meie hoogu sattunud idanaaber rakendab oma imperialistliku lõpplahenduse teenistusse, aina kasvab. Kui suur on teil nende võitlejate osakaal, kes istuvad arvutis ja relva kätte ei võtagi?

Võrgus sõdimise temaatikaga tegelevad teised, selleks spetsiaalselt loodud üksused. Eriväelased on ikkagi need, kes, saabas maas, väljal olukordi lahendavad. Efektiivseks sõdimiseks moodsa vaenlasega peame ühendama väga palju eri võimeid. Räägime võrgusõjapidamisest ja räägime ka infosõjast, psühholoogilistest operatsioonidest, luurest jne. Need tuleb koondada tervikuks ja kasutada eesmärgipõhiselt. Meie oleme vaid üks osa sellest mehhanismist. Eriväelaste eripära on olla konfliktikeskkonnas kohal. Nad on kohal esimestena ja lahkuvad viimastena. Füüsiline kohalolek on nende eripära ja tugevus. Nende erilisus seisneb võimaluses valida võitlusviis.

ESTSOF-i ülesannete hulka kuuluvad ka eriluure ja -seire, sõjaline toetus ning otsene rünnak. Kuidas on muutunud teie üksuse ülesanded ja võimed võrreldes selle kümne aasta taguse ajaga, mil luurepataljoni koosseisus loodi erioperatsioonide grupp?

See on päris pikk aeg ja algul olid nii meie teadmised erioperatsioonidest piiratud. Aga ka muu maailm oli unustamas erivägede tegelikku ülesannet. Nüüd on meile meie tegevuse eesmärgid selgemaks saanud, arengusuunad paika nihkunud. Aga ka muu maailm on hakanud erivägesid kasutama üha enam algupärastel eesmärkidel. Need asjad, millega erioperatsioonid nüüd taas tegelevad, on kõik juba kunagi olnud. Paljud maailma erioperatsiooniüksused hakkasid vahepeal tegelema erinevate kineetiliste operatsioonidega ehk suunatud rünnakutega: reidid, varitsused, täppisrünnakud. Aga erioperatsioonide võlu on oskus kasutada kõiki kohapealseid võimalusi. Klassikaline roheline barett suudab asju, mida teised teevad ise, organiseerida tegema kohapealseid inimesi ja ise jääda võimaluse korral kõrvale.

Meilgi on olnud arenguraskusi ja erinevaid vaatenurki. On olnud periood, kus taheti meestele musti vorme, et olla nagu K-komando. On olnud inimesi, kes ESTSOF-i nimetuse asemele on tõsimeeli pakkunud „eestikeelset“ nimetust „spetsnaz“. On olnud neid, kelle arvates eriväed on vaid kaugluure võime jne. Aastal 2003, kui meil oli esmakordselt tulevikuvisiooni seminar, tõusis esile roheliste barettide tüüpi üksuse idee ja mul on hea meel, et vahepealsetel aastatel, kui ma üritusest eemal olin, areneti just selles suunas. Kui ma 2011. aasta lõpus üksuse ülema kohale asusin, keskendus üksus küll veel suunatud rünnakutegevusele, kuid põhieesmärgina liiguti roheliste barettide tüüpi väevõime suunas. See ei tähenda, et suunatud rünnaku või eriluure võime pole enam oluline. Olgu tegu sõjalise toetuse või tavatu sõjapidamisega, esmalt peavad võitlejad ise perfektselt valdama tehnikaid, mida teistelt nõuda. Sõjalise toetuse või tavatu sõjapidamise sisu seisnebki ühelt poolt eriliste taktikate tundmises, teiselt poolt aga suutlikkuses olukordi juhtida ning tegevusi tagada.

Mida andis teile esimene kaitseväe erioperatsioonide sihtüksuse (SOTU – Special Operations Unit) teenistus ISAF-is Ameerika Ühendriikide alluvuses 2012. aasta lõpust kuni 2013. aasta suveni?

Kõigepealt, just sellega tulime me maailmakaardile. Kuni sa pole osalenud SOF-i operatsioonides, pole sind SOF-ina olemas. Nüüd teavad ESTSOF-i kõik NATO riigid.

Teiseks, kui me otsustame mingi missiooni kasuks, siis tahame, et saaksime seal teha seda, mida oleme õppinud. Afganistani missioon oli puhtalt sõjalise toetuse missioon ja meie võitlejatele omamoodi küpsuseksam. Mehed tulid tagasi hoopis parema arusaamisega SOF-i ülesannetest. Sinnamaani olid nad kõvasti õppinud ja, olgem ausad, kui noor mees tuleb üksusesse, siis tahan ta ikka rohkem lasta ja langevarjuga hüpata. Aga Afganistanis sõjalise toetuse missioonil oli võimalus vahetult kogeda erioperatsioonide tegelikke võimalusi. See sai meestele murdepunktiks, et hakata mõtlema ja käituma eriväelase kombel.

Kuidas on kavas koostööd ameeriklastega jätkata?

Me mitte lihtsalt ei jätka, vaid teeme Ameerika eriväelastega igapäevast koostööd. Sellest on vähe räägitud, kuid USA sõjaväelased on Eestis kohal olnud palju kauem kui Ameerika langevarjurid või tankiüksused, kellest me iga päev uudistest loeme. See pole sugugi selline kohalolek, kus meie oleme õpipoisid ja nemad treenivad meid oma tahtmist mööda, nagu nii mõnigi koostööd Eesti ja USA vahel ette kujutab. USA SOF-i meeskond tegutseb ja harjutab siin meie üksusega täiesti võrdsel tasemel ning meie käime nende juures sedasama tegemas. Selline koostöö loob tingimused, kus me oleme valmis nendega koos tegutsema igal pool ja igas olukorras.

Euroopaski on hakatud viimasel ajal kõnelema erinevatest koostööprojektidest. Milliseks kujuneb teie koostöö Euroopa väejuhatusega?

Meil on tihedad ja head sidemed SOF-i peakorteriga NATO-s (NSHQ). Euroopa Liidu SOF-i koostöö on aga nagu kaitsekoostöö teiste väevõimete osaski – mitte väga intensiivne. Me teeme teiste riikidega kahepoolset koostööd, meil on väga head kontaktid ennekõike oma naabrite Läti ja Leeduga, paranevad suhted Skandinaavia maadega ja näeme koostöövõimalusi ka Poolaga, kes on sõjaliselt väga võimas riik meie regioonis, kes mõtleb samamoodi kui meie ja kel on väga pikaajalised SOF-i kogemused. Meil on paariaastased head kogemused Georgiaga ja kindlasti laiendame koostööd ka teiste riikidega. Oleme NATO missioonidel leidnud väga häid sõpru just endiste sotsialismimaade või idaregiooni riikide seast, kes nüüd on muutunud niinimetatud puhverriikideks ida ja lääne vahel. Oluline on nende riikidega teha koostööd nii infovahetuse kui ka väevõime arendamise vallas, et luua sarnastel alustel tegutsevad eriväed. Nagu öeldud, on meil NATO SOF-i peakorteriga head suhted ja sinna panustame ka oma kaitseväelastega. Siin on kindlasti oluline, et praegune NSHQ ülem on endine SACEUR-i ehk USA Euroopa erivägede ülem. Ta tunneb meid hästi ja meil on temaga hea kontakt. NSHQ vaatab praegu väga tõsiselt Baltikumi peale ja mõtleb, kuidas siin paremini oma kohalolekut näidata ja meid toetada.

Millised võiksid olla meie eriüksuslaste edasised koostööprojektid musta mandri või araabia maailma kriisikolletes või siis hoopis Ukrainas sealseid kolleege koolitamas?

Me läheme sinna, kuhu meid saadetakse, ega välista osalemist Araabia poolsaarel ega mustal mandril. Tavaliselt asume asjade kulgu jälgima kohe, kui ilmnevad märgid, et kuskil on tekkinud olukord, mis võib viia järgmise missioonini, et vastava ülesande saamisel olla juba ettevalmistunud. Sellisteks olukordadeks valmistumine eeldab teadmisi selle kohta, kuidas missioonialale siseneda, mis seal vaja on, milleks ennast ette valmistada, sealhulgas ka, kuidas seal üle elada. Nii ongi, et kui tuleb poliitiline otsus, siis oleme valmis sisuliselt kohe osalema. Sama kehtib ka Ukraina kohta. Kui on vaja sinna minna, oleme valmis. Aga sellised otsused tehakse mujal, Toompea koridorides. Kus ja kuna me kusagil osaleme, saate teada meediaväljaannetest … Kui muidugi see meediasse jõuab.

Erioperatsioonide grupp on meie kaitseväelasi-kaitseliitlasi aeg-ajalt ärritanud kutsega osaleda Valikus. Kuidas on lood teie pealekasvuga?

Ma ei nimetaks seda ärritamiseks. See on ennekõike kutse ennast proovile panna. Aga ütleme nii, et meie värbamiskampaania pole ehk nii jõuline, kui sooviksime. Kuigi valdkond on atraktiivne ning võimalus kuuluda eriväelaste hulka peaks noori tõmbama, takerdub Valikule tulek tihti eestlaste kalkuleeriva ja ettevaatliku loomu taha. Tahtmine on Valikule tulla on tihti suurem kui selle kasuks lõppotsuse tegemine. Väga paljud räägivad, et oh ma tahaksin ja küll ma tuleksin, aga kohale jõuab neist kolmandik. Kardetakse põrumist ja selle tõttu häbisse jäämist. Samas põrub iga kord Valikul vähemalt kaks kolmandikku kohaletulnutest ja keegi nende peale pärast näpuga ei näita. Võib-olla kardetakse ka teenistusraskusi või loobutakse lõpuks ikkagi liigsest tagasihoidlikkusest.

Kuid seis pole tegelikult üldsegi halb, üksuse komplekteerimine läheb plaanipäraselt. Pigem näeme, et tulijad on järjest paremini valmistunud, enam ei tulda niisama proovima. Kõige raskemad on Valiku esimene-teine päev, siis on väljalangejaid kõige rohkem. See on imelik, sest siis tehakse alles psühholoogilisi ja kaitseväeteste. Seal avastavad kandidaadid ühtäkki, et see pole ikka nende jaoks, kuigi ise pole veel midagi proovinudki. Aga need, kes on esimese nädala vastu pidanud, lähevad ka lõpuni välja. Tavaliselt lõpetab umbes kolmandik ja nendest valime välja üksusesse jääjad. Valiku läbimine ei tähenda automaatselt üksusesse saamist. Valik on nagu töövestlus.

Tulevikus tahame jõuda selleni, et teeme rohkem personaalseid kutseid. Eestlane on ju ettevaatlik ja kõhklev. Talle tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et vaja on Valikule tulla. Väga häid mehi, kes võiksid mõne aasta oma elust meil olla, on tegelikult väga palju. See on hea võimalus end proovile panna.
Oleme teinud ka ajateenijaile erioperatsioonide füüsiliste katsete päevi. Erinevates väeosades, näiteks Tapal ja Kuperjanovis, korraldasid meie instruktorid nädalavahetusel ajateenijaile näitlikke kondiproovikatseid ja need olid üllatavalt populaarsed.

Kes on hea erioperaator? Milliseid omadusi peetakse vajalikuks (kas ainult füüsiline on tähtis või hoopis keelteoskus, infotehnoloogia, empaatiavõime jms)?

Eeldame intelligentseid, hea stressitaluvusega ja igas mõttes vastupidavad inimesi. Loomulikult on valiku läbimise eelduseks hea füüsiline konditsioon. Palju on kinni inimese peas. Me püüame seda miskit tabada juba Valiku käigus. Ka Rasmus Kagge ütles pärast „Pealtnägijaga“ Valikul osalemist, et oleks ennast kaugemale läbi vedanud ja rohkem proovile pannud, kui instruktorid oleks rohkem tagant utsitanud. Me ei tee seda, sest tahame näha, milline on inimene ise. Õpime nende füüsilistes katsumustes tundma inimese enese sisemist mobiliseerimisvõimet ja käitumist. Valiku ajal jälgitakse osalejaid väga põhjalikult, kedagi ära ei tapeta. Võib-olla mõnikord tundub see ebaauski, et füüsiliselt paremas vormis mees saab natuke rohkem mahvi ja pisut nõrgem mees vähem. Aga idee pole ju meest füüsiliselt lõpuni viia, vaid vaadata, kuidas ta käitub. Me tahame näha, mis mees see on, sellepärast see ongi töövestlus. Selle käigus õpime teda tundma. Seetõttu eeldame küll erioperaatorilt, et ta on füüsiliselt heas vormis, aga eelkõige tahame tundma õppida tema vaimsust ja intelligentsust, pühendumist ja sihikindlust. Füüsilisse vormi on võimalik meest treeninguga viia, tahe, mõistus ja intelligentsus peaks tal aga eelnevalt endal olemas olema.

Piiranguks on muidugi see, et erioperatsioonide üksuses pole võimalik teha head ja kiiret kaitseväelist karjääri. Kes sellele mõtleb, sellel pole erioperatsioonide üksusesse asja. Meie inimesed on pikalt ühel ametikohal, sest enesetäiustamine, enese viimine psühholoogilisse ja erialasesse vormi võtab aastaid. Erioperaator peaks olema ühel ametikohal vähemalt 7-8 aastat. See ei sobitu aga kokku kaitseväelase tavalise teenistusmudeliga, kus eeldatakse roteerumist iga 3-4 aasta järel. Aga meie valdkonnas nii ei saa, sest inimese õpetamine võtab nii palju aega ja ka hea eriväelane areneb välja aastatega.

Spetsialiseerumine kindlale erialale toimub kohe üksusega liitumise alguses, mis ei tähenda, et tulevikus ei võiks ümber spetsialiseeruda. Meeskonna sees toimub niikuinii ristõpe. Kõik on mingi ala spetsialistid, aga väljaõppe ajal õpetavad nad ka üksteist. Oskavad kõike, aga mingil alal on väga head. Võtame näiteks meediku, kes on suuteline ka lahinguväljal kirurgilist operatsiooni tegema. Tema ülesanne on hoida haavatut elus vähemalt 72 tundi. See on kuus korda pikem aeg, kui nõutakse tavaliselt meedikult. Korruta kõiki alasid kuuega ja sa mõistad, millest on jutt. Olen öelnud ja see on tekitanud siin-seal resonantsi, et üks meie meeskond suudaks teatud tingimustes lüüa vastase kompaniid. Nende summaarsed erioskused võimaldaksid seda teha.

Kui tugev on meie inimeste vaim? Kas saab olla kindel, et ühel halval päeval ei käivitu meilgi Hollywoodi meelisstsenaariume, et väljaõpetatud eriväelasel katus sõidab ning teda saab peatada vaid sama hästi õpetatud sõber, kellel katus paigal?

Inimese sisse pole kunagi võimalik lõpuni vaadata. Teame, et täiesti terved ja elurõõmsad mehed võivad mõnikord käituda teisiti ja mujal maailmas on selliseid asju ka juhtunud. Meie üksuses pole midagi sellist olnud ja praegu ei näe ka ohtu, et see võiks juhtuda. Me valime inimesi väga põhjalikult ja hoiame silma peal. Me oleme valmis ka ohumärkide korral tooma ohvreid, see tähendab roteerima pingetaluvuse probleemide korral oma võitleja kaitseväes mujale, kus pinge on väiksem. Kaitsevägi ainult võidab, sest head instruktorid ei lähe sel juhul kaduma. Tahame nii palju kui võimalik välistada või ennetada „katuse sõitmise“ võimalusi. Üldiselt on eestlane väga hea stressitaluvusega, mistõttu sobib ta erivägedesse hästi. Seda võib öelda ka varasemate kogemuste põhjal, kus eestlased on teeninud teiste riikide eriüksustes.

Teine asi on see, et eliitüksuste puhul kiputakse sageli rõhutama eriväelaste elitaarsust. Meie püüame hoida madalat profiili ja nõuame seda ka oma võitlejatelt. Meie eriväelane on lihtsalt üks meie sõdur. Võib-olla tundub nüüd, et mu sõnad ei lähe kokku senise jutuga, aga nad ei peagi minema – kuus aastat intensiivset väljaõpet saav eriväelane peab olema väga hea professionaal, kuid temalt nõutakse diskreetsust ja peetust, nagu keskaegses rüütliordus. Meie professionaalsus seisneb meie erioskuses sõdida eriväelase kombel. Samamoodi nagu suurtükiväelased on spetsiifiliste oskustega tulistada täpselt kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid sihtmärke. Meie meeskonna tugevus on efektiivses spetsialistide koostöös, nagu tankimeeskond suudab meeskonnatööna muuta robustse lahingumasina efektiivseks lahinguvahendiks. Meie lähenemisviisid ja tegutsemisprintsiibid on üldvägede omadest teistsugused, meie juhtimismeetodid on paindlikumad, aga me oleme oma valdkonna eksperdid nagu on kõigi teiste väe- ja relvaliikide esindajad omades valdkondades. Nii et me püüame vältida olukorda, kus inimene tunneb end Hollywoodi staari või Rambona. Ta on sõdur, kes kannab teenistust valdkonnas, mida ta tunneb.

Eriüksuse väline pilt on paratamatult teine kui pilt üksuse sees ja oma maine hoidmiseks peamegi end reklaamima pisut teisiti, kui me ennast ise näeme. Filmiklipid, kus relvis mehed sooritavad suunatud rünnakuoperatsioone, ei lähe ehk kokku minu jutuga olukordade lahendamisest valgete kinnastega. Aga poleks ju huvitav, kui Hollywoodi märulifilmis ehitaks eriväelane Afganistanis kohalikule külale silda või jooks tundide viisi kohalikega teed ja ajaks juttu. Igav on sellist filmi vaadata. Tegelikult on tõde nagunii seal kusagil vahepeal – me teeme neid asju oma mudaste kinnastega, aga puhtalt.

Mida saab teha tavakodanik, kui märkab roheliste mehikeste tulemisele omaseid ilminguid?

Väga oluline on ühiskonna haritus ja informeeritus. Pean ütlema, et see on meil hästi õnnestunud. Mäletan veel aegu, kui Eestiski oli kaitsevägi justkui isoleeritud staatuses, ühiskonnal polnud riigikaitsega nagu mingit pistmist. Rääkisime küll palju totaal- ja territoriaalkaitsest, aga kui jutt läks riigi kaitsmisele, öeldi, et see on kaitseväe rida ja ega see tavainimest ei huvitanud ka. Nüüd näeme, et ühiskond tervikuna mõtleb väga palju riigikaitsest ja sellest, kuidas isamaad kaitsta. Palju on polemiseeritud, mida kriisi korral teha. Iga kord, kui on asi kriitilisemaks läinud, astub rohkem rahvast vabatahtlikult rohkem Kaitseliitu. Just Kaitseliit on meie kõige esmane ja efektiivsem kaitsesüsteem ja Kaitseliidu kaudu peakski rahva kaitsevalmidus avalduma.

Kaitseliidu fenomen on väga kiires iseformeerumisvõimes. Kaitseliit on osa ühiskonnast, kus iga liige peaks teadma oma kohta riigi julgeoleku kaitsel. On väga õige, et erinevad institutsioonid mõtlevad järjest rohkem, kuidas Kaitseliidule panustada või teda kaasata. Kaitseliidul on ka see eelis, et see pole kindlatesse struktuuri- ja kooseisutabelitesse surutud. See tähendab, et kõigile, kes tahavad riigikaitses osaleda, leidub seal kohta.

Teadlikkus on teine asi. Me peame kahtlemata teavitama oma ühiskonda uutest ohtudest, aga samas ei tohi ületada seda väga peenikest punast joont, millest teisel pool on paanika. Eesti ühiskonnas on juba tekkinud paaril korral paanikahoogusid. Õnneks seni ei midagi katastroofilist. Seepärast peangi vajalikuks rõhutada, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja seda nii oma kaitseväe ja Kaitseliidu poolt kui ka liitlaste poolt, kellel on olemas reaalne plaan, kuidas meid vajadusel aidata.

Milline on praegu erioperaatori varustus?

Varustus sõltub palju ülesandest. Isiklikus varustuses kasutame erinevaid rõivaelemente vastavalt sellele, kas läheme täitma kaugluure- või suunatud rünnaku ülesannet. Riietus on spetsiaalselt õmmeldud, sel on omad eripärad, mis seisnevad paksendustes, põlvekaitsmetes ja muus. Vastavalt ülesandele kasutatakse kas rakmeid või väga korralikku kuulivesti, millel on nii õla- kui ka küljekaitsed. Eriülesanneteks on ka kerged vestid ja kõik muu. Eriväelane paistab oma erilise varustusega silma küll, kuid ausalt öelda on see modelleeritud peamiselt erinevate missioonide jaoks. Pärissõjas me suure tõenäolisusega enamikku olemasolevatest asjadest kasutada ei saa.

Põhirelv on meil H&K G36 automaat, mis on spetsiaalselt Eesti eriväelaste jaoks disainitud, sihikuplank ja õlatugi on ümberehitatud ja palju pisidetaile on veel lisaks. Püstol, kuigi sama USP, mis teistel kaitseväelastel, on ka pisut ümber tehtud. See on mugavama käsitsemise huvides ilma kaitseriivita ja alt laiendatud käepidemega, et oleks mugavam salve vahetada, vintraud on kohandatud summuti kasutamiseks. Relvi on muudetud mugavamaks ja polüfunktsionaalsemaks. Sõltuvalt ülesandest on ka spetsiifilised relvad. Meil on granaadiheitjad ja raskemate relvade kandjail on väga modernsed püstolkuulipildujad MP7, mis on mõeldud teiseks, enesekaitserelvaks. Aeg-ajalt tuleb kasutada ka pumppüssi, kui on vaja lukke avada.

Relvastus on hästi kirev. Kasutame ka kuulipildujaid, põhiliselt H&K toodangut. Testime paljusid relvi. Näiteks kui kaitsevägi tahab mingist relvast ülevaadet saada, siis meie operaatorid kasutavad testrelva erinevates oludes, sooritades sellest tuhandeid laske ning annavad hiljem hinnanguid, kui hea see oli, kui kasutatav, kas tõrkeid oli, kuidas elas üle erinevaid situatsioone jne. Mõnikord saadavad ka firmad relvi testimisele. Ma usun, et meie hinnang saab otsustavaks ka siis, kui kaitsevägi hakkab käsitulirelvi välja vahetama. Meil on välja kujunenud oma lemmikud, mis pole tingimata G36. Me testime ka muud varustust, vorme, kuuliveste, öövaatlusseadmeid, kiivreid, igasugu prille jne – äärest ääreni. Nii mõnedki neist asjadest on jõudnud kaitseväes laiemasse kasutusse.

Millise käsitulirelva soovitate kaitseväele hankida?

Pole viisakas välja öelda, mida meie soovitaksime, enne, kui valik on ametlikult langetatud. Maailma relvatootjatel on häid relvi ning otsustamisel saavad põhiliseks ikka mingid teised näitajad. Tavaliselt pakutakse välja 3-4 relva ja nende seast tehakse valik. Relva headus pole seejuures otsustav suurus, mängu tulevad hoopis muud näitajad nagu hind, relva kättesaadavus, relva hooldus ja remont, mingid diplomaatilised põhjused. Relv peab olema võimalikult lihtne. Meie kasutatav G36 pole mingi maailmaklassi täppisrelv. See on automaatrelv, mida on lihtne käsitseda ja mis on vastupidav. Kindlasti on olemas palju täpsemaid ja parema kvaliteediga relvi. G36 on praegu ennast tõestanud kui hästi vastupidav ja üsna väikese amortisatsiooniga relv.

Meie varustus on kallim tulenevalt sellest, et soetame neid väikeste partiidena, samuti suurendavad hinda kõiksugused lisad ja erisused. Arvesse tuleb võtta ka seda, et meie operaator laseb umbes kümme korda rohkem kui tavaline kaitseväelane. Suurema hanke korral ei tuleks kaitseväele sama relv nii kallilt kui ta on ostetud meile. Samas pole vanade relvade moderniseerimine ka kindlasti tee, mida minna. Julgen kahelda, kas vana AK4 moderniseerimine teeb relva lõppkokkuvõttes odavamaks kui on meie G36.

Mil moel on eriüksuslaste kogemused, olgu lahingutoiminguis või varustuse valikul, juba tavaväkke jõudnud?

Ma ei saa veel öelda, et anname kaitseväele tagasi samas mahus väljaõpet ja teadmisi, nagu me seda oleme kaitseväelt saanud, sest ehitame oma üksust alles ikkagi üles. Aga me teeme pingutusi, et meie väljaõppegrupp pakuks tulevikus kaitseväele laiemalt tavapäratu sõjapidamise oskusi. Üks valdkond oleks kindlasti erinevate spetsialistide osalemise õpe erioperatsioonides. Samuti üleelamisteemasid: SERE (survival, evasion, resistance, escape – ellujäämine, vältimine, vastupanu osutamine ja põgenemine) ja muud moodsad sõnad; talvine sõjapidamine ja talvised laagrid. Võib-olla peaks natuke toetama täpsuslaskuriasjandust, kuigi snaiprikool on kaitseväes olemas. Õpetada saaks muidki taktikaid, kuidas ebatavalistes situatsioonides hakkama saada.

Tegelikult on seitse-kaheksa aastat meie eriväelastele olnud väga tihe aeg. Ühel hetkel peab tempot maha võtma, et võitlejatel oleks võimalik tegelda sisulise tööga. Täna on üksusel väga suur tempo peal ja nii võib tekkida oht, et ühel hetkel hakkame mehi kaotama väsimuse tõttu, mitte lahinguväljal. Paraku on tegu väevõime väljaarendamisega ja meil on seda võimet vaja juba praegu, mitte aga 10 aasta pärast.

Ajaloost on teada, et eriüksuslaste üks klassikalisi oskusi on vaenlase tagalas kohalikest elanikest võitlusvõimeliste üksuste moodustamine. Kuivõrd olete kasutanud omi oskusi meie vabatahtlike kaitseliitlaste õpetamisel?

Ikka oleme kasutanuid ja viimase kolme aasta jooksul on see süsteemseks muutunud. Teeme väga tihedat koostööd Kaitseliidu ja Kaitseliidu peastaabiga. Kaitseliidu ülema, kindral Kiiliga istume enam-vähem kord kuus koos ja koordineerime neid asju. Kaitseliit on meie kindel partner, kellega koos võitleme nii rahus kui ka sõjas. Aga meie peaülesanne ei ole kaitseliitlasi õpetada. Kaitseliit õpetab omi võitlejaid ikka ise, meie vaid aitame, kus saame. Tahame vabatahtlikega saavutada nii hea kontakti, et iga meie mees on Kaitseliidus oma. Olles ise 1990. aastast kaitseliitlane, arvan ma tundvat selle organisatsiooni hingeelu ja tihti on mul vana kaitseliitlasena tahtmine öelda ühe või teise asja kohta oma arvamust.

Olgu eriüksuslased kui tublid iganes – inimvõimetel on piirid. Kas eriüksuslaste varustusse on viimasel ajal tulnud mingeid põhimõttelisi teaduslik-tehnilisi uuendusi, mis annavad eriüksuslastele uusi võimalusi?

Eriüksus võib kasutada väga kõrgtehnoloogilisi, aga ka täiesti maalähedasi vahendeid. Tema eripära on, et ta suudab neid kasutada kombineeritult. Võitlemiseks ei vaja eriväelane selga kõrgtehnoloogilist nähtamatuks muutvat vormiriietust. Kui vaja, võitleb ta ka maavillases kampsunis nähes välja nagu iga teine inimene. Kõik sõltub ülesandest ja eesmärgist. Ei sõdi vahendid, sõdivad inimesed. Kasutame seda, mis olemas on. Meil on praegu üht-teist olemas, kuid me ei taha hankida mõttetult kõrgtehnoloogilisi vahendeid, sest need vananevad väga kiiresti. Iga ost riigi rahakotist peab olema eesmärgipärane, see tähendab, et me peame väga täpselt teadma, milleks, kus ja kuidas me neid kasutame.

Võtame näiteks UAV-d, mis kümme aastat tagasi oli uskumatu teema. Nüüd võib põhimõtteliselt igaüks osta poest endale oma UAV. Kui räägime kaitseväele UAV soetamisest, siis tuleb kõigepealt küsida, milleks meil seda vaja on. Kas tahame näha väga kõrgelt ja väga kaugele või tahame ainult oma perimeetrit kaitsta. Kas tahame saada pilti või tahame kasutada UAV-d ka tulevahendina. Nendest eeltingimustest sõltub aparaadi võimekus, lennuvõime suurus, komplekssus. Ma ei ütleks, et oleme alati endale lõpuni selgeks teinud, mida meil vaja on. Seepärast on esmalt vaja keskenduda kõige elulisematele vahenditele, milleks on side, vaatlusvõimekus, relvad ja isiklik kaitse. Nendes ajades on meie eriüksus praegu väga moodne. Aga on ka hulk muid valdkondi, kus me alles sõnastame oma vajadusi. Pealegi oleme me kiired õppima. Kui on vaja kasutada kõrgtehnoloogilisi vahendeid ja teised riigid on nõus meiega neid jagama, siis meie oleme valmis iga kell neid tundma õppima.

Mida kujutab endast aprilli lõpus Pärnu kandis läbiviidav Special Operations Component Command (SOCC) õppus Trident Jaguar?

See NATO SOF-i peakorteri õppus on selles mõttes eriline, et tal on kaks eesmärki: esmakordselt harjutatakse staabikomponendi väljaviimist Belgias asuvast peakorterist ja näidatakse avalikult oma kohalolekut Baltimaades. Seega on tegu ka poliitiliselt väga tähtsa üritusega – NATO SOF staap pole kunagi asunud Venemaale nii lähedal nagu selle õppuse käigus. On väga positiivne, et esimene staabiõppus maastikul otsustati teha just Eestis. See on üks mitmest Balti riikides ja Poolas tehtavast NSHQ üritusest ja meil on au, et aprilli teises pooles on NATO oma staabikomponendiga kohal ja viib õppust läbi. Õppuse aktiivne faas kestab kokku kümmekond päeva. Tullakse konkreetselt maastikule, käivitatakse staap ja harjutatakse tegevust ning protseduure.

Maikuus on paljud Eesti metsad täis õppusele Siil tulnud reservväelasi, ajateenijaid, kaitseliitlasi ja meie NATO liitlasi. Mil moel kasutavad eriväelased ära seda riigikaitsjate n-ö laulupidu, et omi varjatud drille harjutada?

Muidugi harjutame. Siilil näeb meid kindlasti, iseasi, kas meid ära tuntakse. Meil on Siilil oma kindel roll täita.

Tegelikult on maikuu tihedalt täis pikitud nii regionaalseid kui ka NATO SOF õppusi ja muid tegevusi. Kõigil ei jõuagi osaleda, meil tuleb nende seast teha valik või mõned üritused i omavahel ühendada. Algab kõik juba aprillis ja kuni juuni keskpaigani kestab sisuliselt üks suur õppus väikeste pausidega.

Meie jaoks polegi Siil suurim õppus. Kohe pärast Siili algab õppus, mille me ühendame teise Balti regiooni toimuva õppusega, mis hõlmab peale kolme Balti riigi ka põhjamaid ja teisi lähiriike. Lõppkokkuvõttes teeme ka meie palju mürtsu ja pauku ning toome Eestisse lennukeid, laevu, koptereid. Teiste hulgas ka selliseid, milliseid varem pole Eestis nähtud.

Muidugi ei suuda me mastaapidelt võistelda naabrimehega sealpool Peipsi järve, kes toob oma välkõppustele välja sadu ja tuhandeid võitlejaid. Meie mängime küll ainult kümnete ja sadadega, aga kindlasti pole meie õppused vähem sisutihedad kui temal. Õppused selleks ongi, et proovile panna oma lahinguoskused ja professionaalsus, mille vajaminekut kunagi ette ei tea. Loomulikult loodame me olukorralt alati parimat, aga kui see parim peaks otsa saama, siis meie oleme valmis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare