Jõuluvana ja 13 muud tüüpi, kes meil vitsa või kommidega tuppa kipuvad
1. Jõuluvana ehk Santa Claus
Kristlik pärimus seostab teda pühakuga, 4. sajandil reaalselt Myra piiskopi ametis olnud Nikolausega, kellel oli kombeks inimestele salaja kingitusi teha. Seetõttu esitleti teda läbi aegade pigem piiskopirüüs. Tema nimepäev 6. detsember oli ka algselt pidustuste peamine kuupäev. Hollandis moondus see tegelaskuju aga osalt skandinaavlaste peajumala Odini eeskujul Sinterklaasiks, kelle võimutsemise aeg oli 6. detsembrist kuni Süütute Päevani 28. detsembril. Keskajast pärinedes, paljude paganlike mõjudega oli see suur tänavapidu, kus piiskopi kaaslasteks olid mooramaalastest kaaslased.
Kalvinistide võimutsemise ajal suruti see tava põranda alla, et juba 19. sajandil võiks Sinterklaas tagasi tulla lastele kinke jagava habemikuna. Punane mantel kujunes kaasaegse jõuluvana kindlaks sümboliks alles Coca-Cola reklaamikampaaniaga 1931. aastast, enamik kombeid pärineb siiski juba 19. sajandi lasteraamatutest. Legend, et ta saabub põhjapõtradega sõites, paistab pärinevat 1823. aastast. Aga Hollywoodi-ajastul elab jõuluvana küll väga ameerikalikku elu.
Kui jõuluvana toob präänikuid, siis Krampus pigem piitsa. Tegemist on Austria, Baieri või Horvaatia rahvapärimuses kindla koha leidnud vastandiga jõuluvanale. Ja Krampuseks riietatud tegelased, kes tänavatel komberdavad, otsivad tavaliselt hoopis kedagi, kellele peksa anda.
Mooramaa mees, kes Sinteklaasi kaaslasena Hollandi lastele kinke jagab, algselt küll hoopis nigulapäeva laupäeval (ehk siis 5. detsembril). Mõni peab seda tegelaskuju lausa rassismi pärandiks.
See kass pole üldse hea kass, ning kuna islandlastel oli kombeks endale jõuludeks uued riided valmistada, siis neid laiskvorste, kes sellega hakkama ei saanud võis jõulukass lausa nahka pista. Pole ime, et islandlased juba lapsest peale usinad töötegijad on. Mjau...
Saksamaal ja Austrias mõeldi püha Nikolause kõrvale ka üks hirmus naisterahvas, kes jagas piitsa ja präänikuid jõuluajal 25. detsembrist kuni 6. jaanuarini. Kui teie arvate, et vits on jõuluvana tööriist, siis eksite. Vitsaga käis ringi just kole Proua Berta. Öeldakse, et ta oli algselt hoopis germaanlaste kristluseeelse aja jumalanna.
Balsnickel on tegelane Edela-Saksamaa pärimustest, kes leidnud kindla koha ka Pennsylvania hollandi tavades. Ka tema käest saab vastavalt vitsa (pigem vist küll kaigast) või kommi.
Nii nagu Must Peeter, oli ka tema jõuluvana saatjaks, ainult, et Ruprecht on valget nahavärvi, küll vist musta habemega.
Ka tema on omamoodi anti-santa, kes käis Elsassi ja Lotringi aladel lastele halva käitumise eest karistusi jagamas. Legendi kohaselt oli ta pagendatud metsa, kust ta saabus just jõulude eel lapsi hirmutama. Väidetavalt pistis ta halvad lapsed nahka.
Samasugune lugu, ainult, et tegemist on lihunikuga, kes lapsi nahka pistis, kuni tuli Jõuluvana ja temast karistuseks oma sulase tegi.
Islandi trollid, kes varastasid asju ja kelle ilmumist lapsed eriti jõulude ajal kartsid. Kokku oli neid 13 ja igaühel oli ka oma nimi, aga headele lastele tõid nad kingitusi 13 päeva jutti.
Jõulupoiste ema, kes röövib, keedab ja sööb lapsi, kes oma vanemate sõna ei kuula. Kolme abikaasga olevat tal 72 last ja tagatipuks elab jõulukass kah veel tema kojas.
Slaavi pärimustes külmajumal Pozvizd või talvejumal Zimnik või metsakoletis Korotšun. Uuemal ajal saanud külge jõuluvana kombed. Ja saatjaks temale alati Lumehelbeke - Snegurotška. 1928. aastal otsustas stalinlik nõukogudemaa, et ka Ded Moroz olevat kulakute käsilane, alles 1937. aastal lubas Stalin sellisel tegelasel uuesti kinke jagada, küll kohustuslikult sinist mantlit kandes. Jõuluvanalik punane oli keelatud.
Skandinaavias Tomte, Nisse, soome k Tonttu, enamasti pisike valge habemega taadike, kes samuti jõulude ajal kinke toob. Meie teame teda päkapikuna. Aga tänapäeval topitakse temalegi juba punane ürp selga.
Kõiksugustest tegelastest, kes Eesti aladel ringi käinud, leiab põhjalikuma kirjelduse andmebaasist Berta.
See, kes jõulud ära varastas, on tegelikult vaid Theodor Seussi (1904-1991) väljamõeldis, kes esmakordselt ilmus ühes 1957. aasta koomiksis. Ja puhas Hollywoodi-aja produkt.
